Keisri hull - Jaan Kross

Скачать книгу

küsimus, mille ta oli koos oma lõhnaga siia tuppa jätnud, huvitab mind ennast juba ammu ja kindlasti veel rohkem kui teda. Ma pole meie kolmenädalase ühe katuse all oleku sees oma õe ja õemehega õieti üldse kokku puutunud. Ühisesse söömalauda nagu üheksa aasta eest pole mind kutsutud. Eeva ütles mulle: nad söövad Timoga esialgu kahekesi Timo kabinetis või magamistoas, sest Timo pidavat natuke kohanema ja toibuma. Minule ja doktor Robstile on ta söögitoas laua lasknud katta ja seal oleme meie doktoriga need kolm nädalat kahekesi söönud. (Doktor elas ju vahepeal mitu aastat Põltsamaal, aga Timo saabumise eel palus Eeva teda uuesti Võisikule kolida, ja doktor, kebja liikumisega vanapoisihing, nagu ta on, asuski alevist mõisa, seda enam et tema patsiendid ta ju ka siit viie versta tagant üles leiavad.)

      Timoga olen ma veel vähem kokku juhtunud kui Eevaga. Ma olen oma aknast näinud teda parki jalutama minevat. Ükskord nägin ma teda aias õunapuu all seisvat ja pikalt – viis-kuus minutit või kauemini – õunapuu õisi nuusutavat. Mitu korda olen ma näinud, et Käsper on Timo saduldatud tuhkru tallist siia aiapoolse ukse ette toonud ja Timo on sadulasse hüpanud ja minema ratsutanud. Ta on jätnud mulle kummaliselt vaikseks muutunud inimese mulje. Aga mingit hullumeelsuse märki ei ole ma tõesti märganud.

      Doktor Robstilt olen ma tema arvamist pärinud küll. Ja oma arvamine on temal kindlasti olemas. Sest ta on ju Timo tervise järele valvamiseks siin. Aga selgust saanud ma tema arvamises ei ole. Sest iga minu pärimise peale hakkab tema enesest podinal ja kahinal tohtriladinakeelt välja ajama, ja sellest, mis ta selle vahel arusaadavas saksa või eesti keeles kõneleb, ei saa mina ikkagi mingit otsa kätte. Aga minu täiesti selgete küsimuste peale vastab ta sellega, et küsib mult emfaatilisel toonil tabamatuid ja tobedaid küsimusi vastu.

      „Härra doktor – te olete ju minu õemehe seisukorraga nüüd juba põhjalikult tuttav. Kas te olete kindel, et ta on noh – vangis hulluks läinud?”

      „Aga härra Mettich – kas ei lastud teda siis meie keisrimajesteediarmust nimelt selle asjaolu tõttu priiks?”

      „Hm. Aga kas ei pandud teda – nagu kuulda – meie eelmise keisri poolt sellepärast kinni, et ta pidi juba enne hull olema?”

      „Ja kas see tekitab teis mingi küsimuse?”

      „Jaa. Kuidas ta siis sel juhul vangis hulluks sai minna?”

      „Ega te seda juhuslikult minu käest ei taha küsida?”

      „Muidugi. Mis teie selle kohta arvate?”

      „Kas te ei arva, härra Mettich, et – khm – vähemalt arst peaks niisuguses asjas arvamisest hoiduma?”

      „Tähendab, ta on siis teie meelest siiamaani normaalne?”

      Doktor Robst ajas huuled torru ja sõrmed laiali ning tõstis käed silmade kõrgusele nagu kaks haralist karikat:

      „Issand Jumal – mis tähendab normaalne?!”

      Igatahes, mina ennast oma õe ja õemehe elusse vahele ei topi. Mina olen need nädalad jalutanud, lugenud, ratsutanud. Ma olen käinud Rõikal härra Amelungi peeglivabrikut vaatamas. Juhataja kinkis mulle (muidugimõista pugemiseks) ilusa suure maarjakasest raami sisse sätitud peegli: mina olen ju ikkagi ka üks Võisiku härrastest… Aga mina hoian ennast perekonnast eemal. Tundku Eeva ennast nagu ta oskab või tahab – minul oli juba kümne aasta eest nende kõrval veider ja ebamugav olla, saati veel praegu, kus nende elu hoopis arusaamatuks on muutunud.

      Aga ikkagi – just selle arusaamatuse kiusul – läksin ma pärast Jette lahkumist trepist alla ja koputasin väikese kollase saali kõrval Timo kabineti uksele.

      See on väheldane kõrge ruum, vahest kuuendik kollast saali. Valgeks lubjatud lagi. Helehall kullajutti tapeet. Punasest puust sekretär, raamaturiiulid, joonistuslaud hiiglasuure gloobusega, sohva sohvalauaga. Saaliuksest paremal kamin.

      Timo ja Eeva istusid kahekesi sohval väikese ümmarguse laua taga – nende kahe Claude Lorraini gravüüri all, mille eest Tallinna kunstikaupmees Arranzo oli üheksa aastat talle võlgnevat üheksakümmend rubla tunaeile kirja teel kätte küsinud. Timo priiks saamine, kui seda nõnda nimetada võib, pidi Tallinnaski juba teada olema!

      Timol oli laua all ruuduline vaip ümber jalgade ja Eeva kallas talle parajasti kohvi sinisesse Põltsamaa portselanist tassi.

      Mõlemad noogutasid mulle, Eeva ütles:

      „Noh, võta istet. Ma kallan sinule ka.”

      Ma istusin tugitooli nende vastu ja silmitsesin neid. Eeva tõi mulle vitriiniga kapist kolmanda sinise tassi. Ma märkasin õieti alles nüüd, kui plikalikult sale ta oma hallis nooblis siidkleidis ikka veel oli. Ja kui ärritavalt sujuv oli ta liikumine. Halli kleidi tõttu mõjusid kaks kitsast hõbetriipu ta oimukohtadel justkui mingi edevalt tagasihoidlik diadeem. Ja ehtimiskunsti kõige paremad asjatundjad aadliprouade seas oleksid pidanud tunnistama, et pisike kamee ta kleidi rinnal oli juuste värvi ja ikka veel värske näo juurde kõige osavamalt valitud.

      Timol oli tumeroheline pehme kodukuub seljas. Ta oli endale habet ajades lõuga lõiganud ja haavale joodi peale pannud, nii et ta kahvatul lõual oli joodiplekk nagu kollane näpujälg. Ta silmitses mind elaval ja rahulikul pilgul. Ma küsisin:

      „Nun – wiefühlen Sie sich?”

      Timo hallikirjuks muutunud kulmud tõusid kõrgele. Ma märkasin: tema näovärv oli selle kolme nädalaga märksa inimlikumaks tuuldunud ja nägu ise oleks võinud tunduda peaaegu et noor (sest Timo oli ilmsesti jõudnud oma kakskümmend naela maha ratsutada), aga ta terava lõikega vunts oli peaaegu täiesti hall. Ta ütles kahetseva irooniaga ja maakeeles:

      „Jakob – keisri polkovnikuga olid sa sina peal. Kas keisri hulluga ei sünni sul sina peal olla?”

      Ma hakkasin naerma, rüüpasin kohvi, võtsin hoogu – aga ei saanud siiski otsese küsimusega hakkama: et kuidas tema hullusega lugu õieti on.

      Mida rohkem me rääkisime, seda kindlama mulje ma tema täielikust vaimuselgusest sain. Ta ütles Eevale, kes pidi homme Tartusse sõitma ja nädala pärast tagasi tulema:

      „Ära unusta, Kitty: käi Toomel Andersi juures ära ja too mulle Moruse „Utopia”. Aga ladina- või ingliskeelset ära võta. Võta saksakeelne. Et sa ise ka lugeda saaksid.”

      Eeva astus ta selja taha ja libistas pihu läbi ta juuste – ma ei näinud Eeva nägu, aga ma nägin ta kätt ja tajusin (ikka teatud võõrastusega) kummalist kirglikkust ja valulisust selles, kuidas Eeva käsi liikus kuklast otsaesise poole läbi mehe juuste, tõrkuv ja liibuv, eemalelükkav ja enese poole tõmbav – täpipealt niisama nagu üheksa aasta eest, ainult et mehe juus on nüüd hall.

      „Ei unusta, kallis,” ütles Eeva. Ja Timo pöördus minu poole:

      „Küllap sa juba tead: mina olen ju siia paigale tinutatud. Ma ei tohi Võisikult liikuda. Ainult kindralkuberneri loal. Nõnda on keiser käskinud. Ja see on geniaalne käsk. Sest selle taga on teadmine, et mina härra Sauluccilt (sic!) iial midagi ei palu.”

      „Aga kui sa liiguksid ilma loata?”

      „Ma ei või.”

      Mina küsisin: „Sa arvad, tähendab… et sinu a u…?”

      „Oh ei, selleni nad ei küüni,” ütles Timo nii endastmõistetavalt, nagu puudutaks see kõige konkreetsemaid mõõtusid ning asju. „Aga nad võtsid Peterburis Kitty käest allkirja. Vastutus on tema peal.”

      Mina ütlesin: „Selge. Siis teil pole muud teed kui põgeneda. Väljamaale. Ja koos.”

      Ma ei pannud Timo näoilmet tähele, aga Eeva tõstis näpu huultele ja ütles:

      „Tssst!”

      Sest sedamaid koputati uksele ja keegi pidi ukse taga sisse-hüüdmist kuulatama.

      „Kes seal on?” küsis Eeva.

      Kabinetiuks avanes ja isand Laming pistis oma püüdlikult naeratava lameda roosaka näo tuppa ning tuli sedamaid üleni sisse.

      „Pardoon – härrased – mina tahtsin – ”

      „Kes

Скачать книгу