LITMIR.BIZ

Скачать книгу

vaimu hääl. Kui paljud surid päeval, mil ta Talitundru vallutas? Kui paljud veel päeval, mil ta selle kaotas? Päeval, mil Theon Greyjoy suri, et uuesti Tõhuna sündida. Tõhk, Tõhk, see riimub sõnaga põhk.

      Ühtäkki ei soovinud ta enam siin olla.

      Hiiest väljas tabas külm teda nagu ablas hunt ja haaras ta hambusse. Theon tõmbus tuule käes kössi ja suundus suursaali poole, kiirustades pika küünalde ja tõrvikute rivi kannule. Jää praksus tema saabaste all ja äkiline tuuleiil puhus tal kapuutsi peast, justkui oleks viirastus jäiste sõrmedega näljaselt tema näo järele krabanud.

      Talitundur oli Theon Greyjoy jaoks kummitusi täis.

      See ei olnud kants, mis talle nooruse suvest meenus. See koht siin oli armiline ja murtud, pigem varemed kui kaitserajatis, vareste ja korjuste kodu. Vägev topeltringmüür püsis veel, sest graniit ei allu tulekahjule hõlpsalt, aga suurem osa ringmüüri tornidest ja kindlustustest olid katuseta. Mõni oli ka kokku kukkunud. Rookatused ja puit olid tules tervenisti või osaliselt hävinud ja Klaasaia purunenud paanide all olid talvel lossirahvast toitvad puu- ja juurviljad kõik surnud, mädanenud ja jäätunud. Hoovi täitsid poolenisti lumme mattunud telgid. Roose Bolton oli oma väe koos Frey sõpradega kantsi müüride taha majutanud: varemete vahel kössitasid tuhanded, täites iga õue, magades võlvkeldrites ja tiputa tornides ning sajandeid hüljatud hoonetes.

      Uuesti üles ehitatud köökidest ja taas katuse alla saanud kasarmukantsist tõusid halli suitsu väänled. Kaitserinnatised ja müürisakid olid kõik lumme mattunud ja jääpurikaid täis. Kõik värvid olid Talitundru maha jätnud, kuni alles olid vaid hall ja valge. Starkide värvid. Theon ei osanud öelda, kas see on halba ennustav või rahustav. Isegi taevas oli hall. Hall ja hall ja veelgi hallim. Kõikjal, kuhu vaatad, on maailm hall, kõik peale mõrsja silmade. Mõrsja silmad olid pruunid. Suured ja pruunid ja täis hirmu. Ei olnud õiglane, et tüdruk temalt päästmist ootas. Kas ta tõesti arvas, et Theon manab välja tiivulise hobuse ja lendab temaga siit ära, nagu mõni kangelane ühes nendest lugudest, mis talle ja Sansale meeldisid? Ta ei suutnud ennastki aidata. Tõhk, Tõhk, see riimub sõnaga mõhk.

      Hoovis kõlkusid kõikjal kanepiköite küljes pooljäätunud surnud, pundunud näod härmatisega kaetud. Kui Boltoni eelvägi lossi jõudis, oli Talitundur kutsumata külalisi täis. Rohkem kui kaks tosinat aeti odadega lossi poolenisti varemetes kantsidest ja tornidest välja. Kõige julgemad ja metsikumad poodi, ülejäänud sunniti tööle. „Teenige meid hästi,” oli isand Bolton öelnud, „ja me halastame teile.” Läheduses olev hundilaas oli kive ja puitu täis. Esimesena rajati uued tugevad väravad, et asendada maha põletatud. Seejärel lammutati Suursaali sisse langenud katus ja selle asemele rajati kiirustades uus. Kui töö oli tehtud, tõmbas isand Bolton töölised oksa. Pidades sõna halastas ta neile ega nülginud neist ühtki.

      Selleks ajaks saabus Boltonite ülejäänud vägi. Kui põhjast hakkas tuul ulguma, heiskasid nad Talitundru müüridele kuningas Tommeni hirve ja lõvi ning selle alla Pelgukantsi nülitud inimese. Theon saabus Barbrey Dustini killavoori ja emanda enda, tema Kääbaskandi nekrutite ja tulevase mõrsjaga. Emand Dustin oli nõudnud, et emand Arya jääks kuni laulatuseni tema hoole alla, aga nüüd oli see aeg möödas. Nüüd kuulub ta Ramsayle. Tüdruk lausus sõnad. Selle abielu kaudu saab Ramsayst Talitundru isand. Kuni Jeyne teda ei vihasta, ei ole tal põhjust tüdrukule liiga teha. Arya. Tema nimi on Arya.

      Theoni käed hakkasid valust tuikama isegi karusnahaga vooderdatud kinnastes. Kõige sagedamini tegid valu käed, eelkõige puuduvad sõrmed. Kas kunagi oli tõesti olnud aeg, mil naised tema puudutuste järele ihalesid? Ülendasin ennast Talitundru printsiks, mõtles ta, ja see on selle kõige tagajärg. Ta oli arvanud, et temast lauldakse sadu aastaid ja räägitakse lugusid tema julgusest. Aga kui nüüd keegi üldse temast rääkis, siis kui Theon Äraandjast ja vestetud lood kõnelesid tema reeturlikkusest. See polnud kunagi minu kodu olnud. Olin siin pantvang. Isand Stark ei olnud teda julmalt kohelnud, aga nende vahel oli alati olnud suure kahekäemõõga pikk terasvari. Ta suhtus minusse heatahtlikult, aga mitte kunagi soojalt. Ta teadis, et peab ehk ühel päeval mind tapma.

      Hoovi ületades ja telkide vahel loogeldes hoidis Theon silmad maas. Õppisin siin hoovis võitlema, mõtles ta, meenutades sooje suvepäevi, mil ta siin Robbi ja Jon Snow’ga vana ser Rodriku valvsa pilgu all kahevõitlusi pidas. Siis oli ta veel terviklik olnud ja suutnud haarata mõõgapidemest nagu iga teinegi mees. Kuid see hoov tuletas meelde ka tumedamaid mälestusi. Siia oli ta kogunud kokku Starkide rahva ööl, mil Bran ja Rickon lossist põgenesid. Ramsay oli siis olnud Tõhk ning tema kõrval seistes sosistanud talle, et ta peaks mõne vangi nülgima ja sundima neid ütlema, kuhu poisid läksid. Kuni mina olen Talitundru prints, ei toimu siin mingit nülgimist, oli Theon vastanud, teadmata, kui lühikeseks tema valitsus siin jääb. Keegi neist ei aidanud teda. Tundsin neid pool oma elust ja keegi neist ei aidanud mind. Ja ikkagi oli ta andnud endast kõik, et neid kaitsta, aga kui Ramsay Tõhu mängimisest loobus, tappis ta kõik inimesed ja Theoni raudsaarlased niisamuti. Ta süütas mu hobuse põlema. See oli viimane, mida ta nägi päeval, kui loss langes: Naerusuud põlemas, leegid tema lakka nilpsamas, kui ta ise õudusest punnis silmadega takka üles lõi ja kisendas. Siinsamas hoovis.

      Tema ette kerkisid Suursaali uksed; äsja valmistatud, et asendada põlenud uksed, näisid need talle tahumatute ja inetutena – kiirelt kokku klopsitud plangud. Uksi valvasid paar kössis ja paksude karusnahksete mantlite all lõdisevat odameest, habemed jääkoorikuga kaetud. Nad jälgisid solvunult Theoni, kui too astmetest üles kööberdas, parempoolse ukse valla surus ja sisse lipsas.

      Saal oli õndsalt soe ja täis tõrvikuvalgust ning rahvast pungil täis. Theon lasi soojusel end emmata ja suundus siis saali esiosa poole. Inimesed istusid pinkidel põlv põlve vastas nii tihedalt kokku surutuna, et teenijatel oli raskusi nende vahelt läbi litsumisega. Isegi pööblist kõrgemal istuvatel rüütlitel ja isandatel oli vähem ruumi kui tavaliselt.

      Püüne lähedal näppis Abel oma lautot ja laulis „Suve kaunitest piigadest”. Ta nimetab end laulikuks, kuid tegelikult on tegu kupeldajaga. Isand Manderly oli Valgest Sadamast muusikuid kaasa toonud, aga ükski neist ei olnud laulja, ja kui Abel oma lauto ja kuue naisega väravate ette ilmus, võeti ta soojalt vastu. „Kaks õde, kaks tütart, üks abikaasa ja mu vana ema,” oli laulja väitnud, kuigi ükski neist ei olnud tema nägu. „Mõni tantsib, mõni laulab, üks puhub pilli ja üks taob trummi. Nad kõik on ka head pesunaised.”

      Laulik või kupeldaja, Abeli hääl oli vastuvõetav, tema pillimäng hea. Siin varemete vahel ei saanud keegi midagi paremat oodata.

      Seintel rippusid plagud: Ryswellide kuldne, pruun, hall ja must hobusepea; Umberite Koja möirgav hiiglane; Flinti Sõrmede Flintide Koja kivine käsi; Sarvelaane põder ja Manderly meesnäkk; Cerwyni must tapper ja Tallhartide männid. Siiski ei suutnud nende erksad värvid mustavaid müüre nende taga ega aknaavasid katvaid laudasid täielikult varjata. Isegi lagi on vale – selle uued talad heledad, kui vanad sarikad olid sajandite suitsust peaaegu mustaks tõmbunud.

      Suurimad plagud kõlkusid püüne taga, kus mõrsja ja peiu kohal rippusid Talitundru ürghunt ja Pelgukantsi nülitud inimene. Starkide plagu nägemine rabas Theoni raskemalt, kui ta seda arvata oleks osanud. Vale, see on vale, täpselt nagu tüdruku silmad. Poole’ide Koja vapiks oli sinine sõõr hallis raamis. Nad oleksid pidanud selle vapi sinna riputama.

      „Theon Äraandja,” ütles keegi, kui ta möödus. Teised pöörasid oma pilgu kõrvale. Üks sülgas. Miks ka mitte? Ta oli äraandja, kes oli vallutanud Talitundru reetmise teel, tapnud oma kasuvennad, andnud omaenda rahva Cailini kantsis nülgimiseks ning viinud oma kasuõe isand Ramsay voodisse. Roose Bolton võib ju teda ära kasutada, aga tõelised põhjalased põlgavad teda.

      Tema vasaku jala puuduvad varbad olid andnud talle krabiliku ja kohmaka kõnnaku, mida oli naljakas vaadata. Seljataga kuulis ta üht naist naermas. Isegi selles poolenisti jäätunud, lumest, jääst ja surmast ümbritsetud kalmistul oli naisi. Pesunaisi. See oli viisakas sõna uulitsatüdrukute kohta, mis oli omakorda viisakam sõna hoora kohta.

      Theon ei teadnud,

Скачать книгу