LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ühe paraadväljaku ääres auandmiskoha kõrval läbi binokli jumalat uuris. Ta lihtsalt püüdis Jedile signaliseerida, et see distantsi hoiaks.

      Roperi kaunid näojooned ei muutu, kuid hetkeks tekib Jonathanil küsimus, kas see mees siiski mitte portselanist pole. „Kas sa naerad mu üle, Jemima?” küsib Roper täiuslikult meeldiva naeratuse saatel.

      Menüü langeb alla ja selle ülaserva tagant piilub koomiliselt ilma ainsagi kriimuta üleannetu nägu. „Taevas hoidku, miks ma peaksin?”

      „Mulle nagu meenuks, et sa ei hoolinud neist samuti, kui ma sulle neid lennukis näitasin.”

      Jed paneb menüü endale sülle ja võtab kahe käega eest oma tarbetud prillid. Seda tehes vajub härra Meisteri vannitoamantli lühike varrukas avali ja laseb Jonathani täielikuks raevuks näha üht perfektset rinda, kergelt püstine nibu käte liikumise tõttu otse Jonathani poole suunatud ja ülemine pool Jedi kohal põleva lugemislambi valgusest kuldkollane.

      „Kallis,” vastab naine armsalt. „See jutt on ülim, täielik ja absoluutne jamps. Ma ütlesin ainult, et Venuse tagumik on liiga suur. Kui sulle meeldivad suured tagumikud, siis osta ta. Sinu raha, sinu tagumik.”

      Roper irvitab, võtab härra Meisteri poolt hinna sisse arvatud pudeli Dom Pérignoni ja väänab.

      „Corky!”

      „Siin, šeff!”

      Hetk kõhklust. Siis korrigeeritud häälel: „Lase Danbyle ja MacArthurile kella. Šampus.”

      „Saab tehtud, šeff.”

      „Sandy! Caroline! Šampus! Kus kurat nad on? Tülitsevad jälle. Kaks tüütust. Vusserdavad pidevalt midagi ära,” lausub ta kõrvale Jonathanile. „Ärge minge, Pine, pidu alles võtab hoogu. Corks, telli veel paar pudelit!”

      Kuid Jonathan läheb. Ta kõnnib kahetsusavalduste saatel mademeni ja kui ta sealt tagasi vaatab, teeb Jed talle üle šampanjaklaasi pentsiku hüvastijätužesti. Jonathan vastab sellele oma kõige jäisema naeratusega.

      „Musi-kalli ja head ööd,” pomiseb Corkoran vastassuunast tulles ja teda möödudes riivates. „Suur tänu hella ja õrna hoolitsuse eest.”

      „Head ööd, härra major.”

      Tuhkblond AIK Frisky on ennast sättinud vaibamustrilisele troonile lifti kõrval ja uurib pehmekaanelist raamatukest Victoria-aegsest erootikast. „Noh, musirull, kas mängime vahel golfi ka?” küsib ta möödalipsavalt Jonathanilt.

      „Ma ei mängi golfi.”

      „Mina ka mitte.”

      Ma taban neppe kergelt, laulab Fisher-Dieskau. Ma taban neppe kergelt.

      Pool tosinat õhtusöögikülalist olid kummardunud oma küünlasäras laudade kohale nagu palujad katedraalis. Jonathan istus nende seas ja nautis sügavat eufooriatunnet. Selle nimel ma elan, ütles ta endale: see pool pudelit Pommardi, see foie de veau glacé6 kolme värvi juurviljadega, see hotelli päevinäinud, täkitud lauahõbe, mis mulle damastlaudlinalt elutargalt silma pilgutab.

      Üksinda õhtustamine oli alati olnud tema eriline rõõm ja täna õhtul, lugupidamisavaldusena sõja lõppemisele, oli ülemkelner Berri Jonathani personaliukse kõrval asuvast ühemehelauast ülendanud ühe kõrge aknaaluse altari taha. Sealt üle lumega kaetud golfiväljaku all järve ääres vilkuvate linnatulede poole vaadates õnnitles Jonathan ennast visa järjekindlusega oma nüüdse elu rahuldustpakkuva täiuslikkuse eest, mil noorusaja inetused on selja taha jäetud.

      See oli sulle katsumus seal üleval tolle ärpleva Roperiga, Jonathan, mu poeg, ütles kooli hallilõualine komandant oma parimale kadetile tunnustavalt. Ja see major Corkoran on päris paras pähkel. Ning minu arvates ka tüdruk. Ära pane tähele. Olid tugev, jäid endale kindlaks. Hästi mängitud. Ja Jonathan suutiski saata oma peegelpildile küünlaleegist valgustatud aknaklaasil õnnitlusnaeratuse, meenutades ükshaaval kõiki lipitsevaid fraase ja iharaid mõtteid nende häbiväärse ilmumise järjekorras.

      Korraga muutus foie de veau ta suus vastikuks ja Pommard maitses nagu rauapuru. Ta sisikond tõmbus sõlme ja pilt muutus uduseks. Ta tõusis kiirelt laua tagant, mõmises ülemkelner Berrile midagi ununenud kohustusest ja jõudis viimasel hetkel tualetti.

      3

      Jonathan Pine, vähist puretud saksa kaunitari ja ühes oma kodumaa paljudest postkoloniaalsetest sõdadest langenud Briti jalaväeleitnandi orvuks jäänud poeg, lastekodude, asenduskodude, kasuemade, kadetiüksuste ja väljaõppelaagrite vihmase arhipelaagi kasvandik, mõnda aega armee kõrilõikaja eriüksuses veelgi vihmasemal Põhja-Iirimaal, toitlustaja, kokk, rändav hotellipidaja, pidev põgeneja emotsionaalsete sasipundarde eest, vabatahtlik, teiste inimeste keelte koguja, ise end pagendusse mõistnud ööloom ja kompassita meremees, istus administraatorileti taga asuvas puhtas Šveitsi kabinetis, suitsetas juba kolmandat tavatut sigaretti ja mõtiskles hotelli kõrgesti austatud asutaja tarkade sõnade üle, mis rippusid raamitult seinal tema suure vanaaegse foto kõrval.

      Viimase paari kuu jooksul oli mitu korda juhtunud, et Jonathan võttis pastaka ja üritas suurmehe tarkusetera vabastada saksa lauseehituse Prokrustese sängist, kuid tema jõupingutused olid alati purunenud vastu mõnd liikumatut osalauset. „Tõeline külalislahkus annab elule selle, mille tõeline kokakunst annab söömisele,” alustas ta, uskudes hetkeks, et nüüd on käes. „See on meie lugupidamisavaldus iga indiviidi olemuslikule põhiväärtusele, mis on tema vaevarikka elukäigu kestel meie hoolde usaldatud ja mis ei sõltu tema seisundist ühiskonnas, vaid vastastikusest vastutustundest humanismi vaimus, investeerituna …” Siin kaotas ta järje nagu alati. Mõned asjad tuleb jätta originaalkeelde.

      Ta pilk pöördus taas härra Strippli eblakale televiisorile, mis kükitas ta ees nagu mingi portfell. See oli viimased viisteist minutit näidanud üht ja sama videomängu. Pommituslennukite sihikud koonduvad hallile ehitisele kuskil kaugel all. Kaamera sõidab peale. Mürsk kihutab sihtmärgi poole, tabab seda ja tungib läbi mitme korruse. Ehitise vundament lendab uudisteankru õliseks rõõmuks puruks nagu paberkott. Ohvritest ei räägita. Kõrgelt vaadates neid ei näe. Iraak ei ole Belfast.

      Nüüd pilt muutub. Sophie ja Jonathan lähevad sõitma.

      Jonathan istub roolis ja Sophie lömastatud nägu varjavad osaliselt pearätt ning päikeseprillid. Kairo pole veel ärganud. Tolmusesse taevasse on ilmunud õrn koidupuna. Naise hotellist väljasmugeldamisel ja autosse peitmisel oli salasõdur toimetanud ülima ettevaatlikkusega. Ta suundus esmalt püramiidide poole, teadmata, et Sophiel oli mõttes teine eeskava. „Ei,” ütleb naine, „mine siit.” Kairo linnasurnuaia hauajäänuseid katab väljaheitene kõntsapadi. Suitseva tuha kuumaastikul, keset kilekottide ja konservikarpide pillerkaari, kössitavad selle ilma neetud nagu Benettoni raisakotkad ning sorivad prügis. Jonathan pargib auto liivasel teepervel. Prügimäele sõitvad ja sealt naasvad veoautod mürisevad neist mööda, haisuslepp sabas.

      „Ma tõin ta siia,” ütleb Sophie. Üks ta suupool on kummastavalt paistes. Ta saab rääkida vaid läbi augukese teises pooles.

      „Miks?” küsib Jonathan, mõeldes sellega tegelikult: ja miks sa praegu mind siia tõid?

      „„Vaata, Freddie,” ütlesin talle. „Iga kord kui keegi müüb relvi mõnele närusele Araabia türannile, läheb nende inimeste viletsus veel suuremaks. Tead sa, miks? Kuula, Freddie. Sest kena sõjaväge pidada on palju lõbusam kui nälgijaid toita. Sa oled araablane, Freddie. Unusta ära, et egiptlased armastavad öelda, et meie ei ole araablased. Me oleme araablased. Kas see on õiglane, et sinu araabia vend peab oma ihu ja eluga kinni maksma sinu unistused?””

      „Saan aru,” ütleb Jonathan inglasena, keda kokkupuude poliitilise kirega kohmetuma paneb.

      „„Me ei vaja juhte,” ütlesin talle. „Järgmine suur araablane saab olema tagasihoidlik käsitööline. Ta paneb asjad toimima ja pakub inimestele sõja asemel väärikat elu. Ta saab olema administraator, mitte sõjamees. Ta võiks olla midagi sinutaolist, Freddie, sellisena

Скачать книгу