LITMIR.BIZ

Скачать книгу

pärast nussida. Eriti pärast epideemiat, mis Euroopas valla päästeti.

      Oli juba hämar, kui järgmisesse asulasse jõudsin. Selle lõpus leidsin ühe suure varjatud aia ja pugesin läbi tiheda heki. Enne luurasin ja tegin kindlaks, et koeri ei ole. Söögiisu ei olnud. Pesin hambad ja keerasin aia nurka sõstrapõõsaste vahele kerra. Eemal majas põles tuli. Sees askeldas keegi kühmuvajunud vanainimene, vist vanem naine. Tundus, et tegi köögis süüa. Nii juhtub, kui liiga kaua küüsi teritad ja lased suurkorporatsioonidel oma looduse hävitada. Leiad ühel päeval minusuguse venna oma aiast magamast. Vabandust, õilis vanadaam. Ma ei mõelnud halba. Panin telefoni alarmi nõrga helina peale, et varakult jalga lasta.

      5

      Kuuseheki vahelt immitsevad valguskiired, linnulaul, kastepiiskadest märjad sõstrapõõsad. Vibreeriv telefon. Pagesin läbi heki tagasi tänavale. Paar pensionäri jalutas juba õues koeri. Otsustasin asulas veel korra ringi vaadata. Leidsin lõpuks kraanikausiga välitualeti, kust sain veepudelid täidetud. Kõndisin hommikul eriti kiiresti, sest päev tõotas tulla sama palav kui eelmine. Hoidsin kiirteega sarnast joont, sihiks endiselt Hannover. Kui põldude vahelt hakkab silma Burger Kingi, KFC või McDonald’si plakat, siis tead, et oled jõudnud tõotatud maale, parkla lähedusse. Kuivatatud puuvilju ja pähkleid enam palju ei olnud, edaspidi tuli tee pealt nopitud viljadele loota. Iga päev üks kvaliteetsem multivitamiinitablett ka sisse. Loodetavasti aitab. Tegin harva peatusi, üllataval kombel polnud koguni suitsuisu. Igatsesin oma hommikust rituaali – tassi rohelist teed ja kohvi.

      Krõbistasin käigu pealt viimased pähklivarud ära. Iga kord, kui võõrasse keskkonda satun, tuleb õudne energialaks sisse, tahaks ainult liikuda, sporti teha, mägedes turnida. Kõndisin nii terve päeva, ilma et oleks suuremat väsimust tundnud. Saapad on ikka väga head, astusin nagu pilvedel. Läbisin mitu väikelinna. Nulud. Tammed. Lõputud nisupõllud. Maisipõllud. Uurisin tõlvikuid, aga need olid kahtlased, toorevõitu. Maastik muutus, oli nüüd teistmoodi, sujuvate künklike kontuuridega – kohe oli aru saada, et ei viibi enam Eestis.

      Kõigel on oma võlu, aga otsustasin, et peatun edaspidi võimalikult harva. Küll Lõuna-Saksamaal on selleks rohkem aega. Palavus on petlik, sügis läheneb… Õhtuks leidsingi parkla ja tankla koos Burger Kingiga. Kui enne oli rämpstoidust savi, siis nüüd tuli tõdeda, et iga näritud puuviljaga hakkas rämps üha armsamaks muutuma. Fännan tervislikku toitumist, üleüldse taimetoitlust, aga vahel on kiirevõitu, ei jõua kokata, ei leia õigeid, meelepäraseid komponente. Vahel oled pikalt lihatoiduliste seltskonnas, vahel puudub stabiilne elutempo, vahel ei jaksa endale seda lihtsalt lubada, ja siis on lihtne murduda, endale rämpsu sisse ajada ja illusioone luua, et see on isegi maitsev. Otsi lolli, kes vabandust ei leia.

      Parklale ligipääsuga olid teised lood. Luusisin võsa vahel ümber tara, see oli kõrgem (ca 2 meetrit), ent hapram kui eelmine. Auke ei olnud. Üle ronima hakates oleks ma seda lõhkunud, seda ei tahtnud kohe kindlasti. Ega ma siia laamendama ei tulnud, katsun endast võimalikult vähe jälgi jätta. Pidin lõpuks ühe suure järsunõlvalise künka otsa ronima, et leida madalam tara, millest üle pääseda. Keegi oli mõlemale poole tara kokku klopsinud trepile sarnanevad pukid, et minusugused immigrandid üle saaksid käia. Pesuehtne saksa huumor! Sebisin tanklamüüjalt tüki pappi ja kirjutasin ühele poole Hannover/Braunschweig, teisele poole Kassel. Olin samal päeval sõnumi saanud, et üks hea sõbranna viibib juhuslikult Kasselis. Kutsus kohvile. Kui veab, hüppan sealt läbi ja ajan paar sõna juttu. Telefoni akut oli järel 55 %. Kui tahad akut laadida, pead Saksamaal midagi ostma. See on kirjutamata reegel – ja reegleid, piire, norme sakslased armastavad, olgu need siis kirjutamata või mitte. Parklas oli tasuta vets, sain veevarud täidetud. Pesemisega on muidugi jama. Veekogud… homme peab kindlasti kusagile pessu minema. Passisin hämaruses Burger Kingi vahetus läheduses, närisin magusast lihalõhnast hoolimata vapralt pirni ja hääletasin. Ootasin, vaatasin tulevate ja minevate autode numbrimärke, kõnetasin viisakalt autost väljuvaid või sinna sisenevaid inimesi. Vahel liikusin parklas ringi, vahel olin tankla ees, vahel Burger Kingi ees. Inimesi oli palju, mindi töölt koju. Perse väga tihti ei saadetud, ainult paar ülbemat nolki olid, aga nendega asi lahenes.

      Entschuldigen sie bitte, gehen sie Hannover? Oder Braunschweig? Tutvustasin ennast, vajadusel rääkisin paari sõnaga, miks ma hääletan, kuhu siirdun. Naeratasin, katsusin mitte liialt pealetükkiv olla, vabandasin oma puise saksa keele oskuse pärast. Keskmisele sakslasele (kui nüüd vihatud üldistusi tegema hakata) on vaja isiklikku ruumi anda, liiga lähedale minna ja peale lennata ei tasu – muidu ta võib krampi tõmbuda. Peab natuke arglikumat inimest mängima. Natuke vahet hoida, mitte liiga kiiresti rääkida, pause teha, oodata… siis ta teeb oma otsuse ära. Enamasti on see: EI. Vau, sitasti müün end. Miks ma ometi tšikk ei ole? Tüdrukud saavad peale. Vot sulle soolist võrdõiguslikkust. Loomulikult kaasnevad sellega ka mõned võimalikud hüved, näiteks sind vägistatakse kusagil metsa all ja raiutakse tükkideks, aga hetkel oleks ma õnnelik sellegi üle, kui peale saab. Tulevik on niikuinii tume.

      Inimesed olid enamasti viisakad, naeratasid vastu, mõni küsis koguni, kust ma tulen ja kuhu lähen. Muidugi küsiti ka palju klassikat – Estonia? Oh, but this is almost Russia, right? Or part of Russia? You speak russian there? You have different alphabet? REALLY? But the cultures are similar, right? Kui ma saaks eurose mündi iga kord, kui ma midagi taolist kuulen, oleksin juba ammu rikas ja õnnetu alkohoolik. Seletasin sellegipoolest kannatlikult, nii mõnigi kuulas, suu pärani. Ma ei süüdista neid, küllap neil juba on, millega tänapäeva maailmas tegeleda – lihtsalt iga neetud kord, kui ma kohtan kedagi, kes on pärit kaugemalt kui Baltikumist ja Soomest, hakkab ta meid mingil hetkel kõrvutama Venemaa ja venelastega. Ma austan venelast – tõeline venelane, mitte propagandaga ajupestud lojus, on suure ja mõistatusliku hingega, tuline, ent õilsameelne inimene. Võib-olla on see üleromantiseeritud, võib-olla on see Gogol, Lermontov ja Dostojevski, kelle raamatud lapsena kapsaks loetud said, aga pärast neid tuli mingisugune lugupidamine. Ja sinna ta ka jäägu. Lihtsalt, meil on täitsa oma rahvus ja tähestik ka. Ausalt, inimesed.

      Vestlesin, mis vestlesin, peale sellest hoolimata ei saanud. Mõni raputas pead, lihtsalt ei tahtnud võtta. Paljud autod, mis Hannoveri suundusid, olid kas kola või rahvast täis. Näiteks perekonnad, kes tegid söögipeatust. Ema-isa, 2–3 last. Või kaubikutäis mõnest kaugemast linnast koju sõitvaid töömehi. Ja kallites ülikondades, nn kõrgema klassi ärimehed reeglina peale ei võta. Nemad kõnnivad oma tutikatesse Audidesse, Lexustesse ja BMW-desse tagasi, pea tähtsaid mõtteid täis, ja üldjuhul ei vaevu sulle vastamagi, kui viisakalt ka küsid.

      Paaril korral pakkus mõni autojuht, et võib mind järgmises parklas maha visata, aga kuna ma ei kujutanud ette, milline peldik see järgmine parkla olla võib, otsustasin jääda mugavama variandi peale – olin lähedal võsas avastanud suure torkiva põõsa, mille sees tundus hea öösel magada, ilma et keegi märkamatult ligi hiilida saaks.

      Üks pikka kasvu varastes kolmekümnendates prillidega mees, kes meenutas kangesti ülikooli õppejõudu, otsis mind poodlemast tagasi tulles suure parkla teisest otsast üles, ja vabandas inglise keeles, et ei saa peale võtta, sest auto on tõepoolest rahvast täis. Ta hääletanud ja reisinud tudengina palju, ja tänu headele inimestele, kes teda aitasid, proovib nüüd võimalikult tihti hääletajaid peale võtta. Mulle meeldivad temataolised, südame teevad soojaks ja tuju läheb alati heaks. Selliseid inimesi tuleb abistada. Muidu sureb planeet kiiremini välja kui Orkut. Need on arukad, mõistvad inimesed, mitte enesekesksed vändad, nagu Sina ja Mina, Päevik. Jah, sa oled ka vänt. Mina teen kogu töö ära, suhtlen ja hääletan, sina lihtsalt tšillid päevad läbi mu seljakotis, ootad kuni järgmise doosi tinti saad, kuradi narkar. Vahel soovin, et su lehed oleksid viiesajaeurostest tehtud. Siis läheksin Burger Kingi ja võtaksin kolm Whopper Juniori. Ülejäänud su lehed joonistaksin markeriga türasid täis ja kingiksin rõhututele, et nad saaksid külapoodide taga viina juua ja maailma parandada.

      Käisin ka rekamehi küsitlemas. Mõni sõidab öösiti, mõni päeval. Auto juures, millel on kardinad juba ette tõmmatud, pole mõtet pikemalt passida. Seal käib kas aktiivne unetegevus, või aktiivne kepp. Prostituute parklates vahel ikka liigub, aga siinkandis näivad nad kuidagi kultuursemad, ei tule sulle autoakna alla hööritama. Rekamehi selles parklas väga

Скачать книгу