LITMIR.BIZ

      I osa

      Pikajalgsed koletised

      1. peatükk

      Kõige kiirem tee Logani lennujaamast Bostoni kesklinna on miilipikkune Sumneri tunnel. Hämaras, niiskes, madala laega Sumneris tekib tunne, nagu oleks see ehitatud sada aastat tagasi, ja peaaegu nii see ongi. Reedel, 24. aprilli soojal suveõhtul sai Bostoni ülikooli esimese kursuse tudengil keset tunnelit bensiin otsa ning tipptunni liiklus venis aeglaselt mööda ühte sõidurada tavalise kahe asemel. Kate Priddy, kes oli esimest korda Bostonis ning kellel polnud aimugi, et ta satub Bostoni sadama alusesse tunnelisse, istus seisma jäänud takso tagaistmel ja hakkas hirmu tundma.

      See polnud tema esimene paanikahoog, isegi mitte selle päeva esimene. Paanikahoog oli tabanud teda hommikul, kui ta astus oma Londoni korterist Belsize Parkis külma, halli koiduvalgusse ja tundis järsku, et kogu see korterite vahetamine oli kõige hullem mõte, millega ta iial oli nõustunud. Aga ta oli teinud hingamisharjutusi, korranud oma mantrat ja öelnud endale, et nüüd oli liiga hilja loobuda. Tema vanaonu poeg, keda ta polnud kunagi näinud, lendas just praegu öise lennuga Bostonist Londonisse. Noormees kolis kuueks kuuks tema korterisse ja Kate pidi elama tema korteris Beacon Hillis.

      Ent see hoog tunnelis peatunud taksos oli üle hulga aja kõige hullem. Lõputu tunneli läikivad seinad kerkisid tema pea kohal. Tal oli tunne, nagu oleks ta tohutu lämmatava mao kõhus, ning ta tundis, kuidas tal hakkas sees keerama ja suu muutus kuivaks.

      Takso roomas edasi. Tagaistmel haises higi ja mingisugust lille aroomi meenutava autolõhna järele. Kate oleks tahtnud akna lahti teha, aga ta ei olnud Ühendriikide taksoetiketiga tuttav. Kõhus keeras jälle, magu hakkas krampi tõmbuma. Millal ma viimati tualetis käisin, mõtles Kate, ja paanika süvenes veel natuke. See oli väga tuttav tunne: süda hakkas kiiremini lööma, käed-jalad muutusid külmaks, maailm tema silme ees omandas teravamad piirjooned. See on lihtsalt paanikahoog, ootamatu adrenaliinivoog. See ei saa sulle haiget teha ega sind tappa ja keegi ei pane seda tähele. Lase sel lihtsalt juhtuda. Hulbi koos sellega. Pea vastu.

      Aga see on teistsugune, ütles Kate endale. Oht tundus reaalne. Korraga oli ta jälle majakeses Windermere’is, kükitas lukustatud kapis, öösärk uriinist märg, George Daniels teisel pool ust. Kate tundis end peaaegu samamoodi nagu siis, tema sees olid külmad käed, mis väänasid ta sisikonda nagu märga käterätikut. Oli kõlanud püssipauk, pärast seda kohutav vaikus, mis kestis tunde ja tunde. Kui ta lõpuks kapist välja tõmmati, olid tema liigesed kanged, häälepaelad karjumisest valusad ning ta ei teadnud, kuidas ta veel elus oli, kuidas hirm ei olnud teda tapnud.

      Autosignaali kõla tõi ta tagasi taksosse. Ta tõrjus peast mõtted Windermere’ist ja George’ist, hingas nii sügavalt, kui suutis, ehkki tal oli tunne, et rinnus oli midagi rasket.

      Vaata sellele otsa. Lepi sellega. Mine sellega kaasa. Lase sel minna.

      Sõnad ei aidanud ja Kate tundis, kuidas kõri sulgus, muutus nõelapea suuruseks auguks, kui kopsud üritasid meeleheitlikult hapnikku endasse tõmmata. Takso tagaistmel oli nüüd samasugune lõhn nagu kapis, hallituse ja roiskumise hais, nagu oleks miski palju suvesid tagasi seina sees surnud. Kate kaalus võimalust jooksu pista ja see mõte tekitas temas veel hullemat paanikat. Ta mõtles oma tablettidele, arsti määratud bensodiasepiinile, mida ta nüüd väga harva võttis, aga siiski kaasas kandis, nagu laps hoiab käeulatuses oma tekikest, mida ta enam ei vaja. Aga tabletid olid kohvris, mis oli selle pagana takso pakiruumis. Kate avas kuiva suu, et taksojuhile midagi öelda, paluda tal pagasiluuk lahti teha, aga sõnad ei tulnud välja. Ja see oli hetk – ta oli seda palju kordi kogenud –, mil ta oli veendunud, et sureb. Paanikahood ei tapa sind. Muidugi ei tapa, mõtles ta, kuid pigistas silmad siiski kinni, nagu sööstaks rong otse tema poole. See oli kõige hullem asi, mida teha. Maailm vajus pimedasse kappi, surm lämmatas teda. Tema sisikond hakkas vedelaks muutuma.

      Vaata sellele otsa. Lepi sellega. Mine sellega kaasa. Lase sel minna.

      Takso nõksatas terve autopikkuse jagu edasi ja jäi siis uuesti seisma ning see väike liikumine parandas natuke Kate’i enesetunnet, nagu oleks just tema mantra pannud auto liikuma. Ta kordas seda uuesti ja tegi samal ajal hingamisharjutusi.

      Taksojuht raputas laiali aetud sõrmedega kätt ja pomises midagi määrdunud esiklaasi poole keeles, millest Kate ei saanud aru. Millegipärast oli ta arvanud, et Ameerika taksojuhid on tavapäraselt ameerikalikud – lühikest kasvu, sonide ja sigarijunnidega valjuhäälsed ameeriklased. Aga sellel taksojuhil oli turban ja tihe habe; kui jätta arvestamata tõsiasi, et juht istus autos vasakul pool, oleks Kate võinud sama hästi ka Londonis olla.

      „Kui pikk see tunnel on?” suutis Kate läbi vaheseina küsida. Tema hääl kõlas ta enda kõrvus katkeva ja arglikuna.

      „Seal ees on midagi.”

      „On see alati nii?”

      „Mõnikord,” ütles taksojuht ja kehitas õlgu.

      Kate andis alla ja tõmbus vaheseina juurest eemale. Ta hõõrus peopesi vastu reisi. Takso liikus jõnksutades edasi, iga kord paar jalga, aga kui see oli seisma jäänud Chevyst möödunud, sai jälle mõlemat sõidurada kasutada ja takso võttis uuesti hoo üles. Kate hingas nina kaudu sisse ja suu kaudu välja. Ta sirutas käe rusikast lahti ja üks sõrmenukk ragises. Ta hakkas pöidlaga kindlas järjekorras sõrmeotsi puudutama. Avaus tema kõris venis natuke laiemaks.

      Nad jõudsid tunnelist välja ning Kate nägi silmanurgast taevast katvaid suuri vihmapilvi, enne kui takso sõitis mäest alla järgmisse tunnelisse, ent selles oli liiklus sujuv. Taksojuht tegi kaotatud aja tasa, enne kui sõitis järgmisele kiirteele, mis rullus piki Charlesi jõge. Valgust oli veel nii palju, et Kate nägi vasakut kätt mööda vilksatavate telliskivimajade tagakülgi. Mööda siledat jõepinda liugles paat üksiku sõudjaga.

      Taksojuht pööras järsult vasakule, sõitis tuldud teed tagasi, et keerata kitsale tänavale, mida mõlemalt poolt ääristasid telliskivimajad ja õites puud.

      „Bury Street,” teatas taksojuht.

      „Number 101.”

      „Selge.” Taksojuht andis gaasi, võttis siis uuesti kiiruse maha ja peatus järsult, üks ratas kõnniteel, tellistest võlvkäigu ees, mille sissepääsu kohal seisis väikesel tellisel number 101. Kate nägi tillukese purskkaevuga siseõue. Kolmekorruseline kortermaja piiras siseõue kolmest küljest. Kate’i kõht valutas natuke pärast varasemat paanikahoogu ja ta mõtles süüdlaslikult oma sugulasele Corbin Dellile, kes oli varem sel päeval jõudnud tema mitte nii erilisse korterisse Londoni põhjaosas. Aga Corbin teadis, mis teda ootas. Nad olid vahetanud mitmeid e-kirju. Kate’i ühe magamistoaga korter oli hubane ja lihtne ning asus mugavalt metroojaama lähedal, aga Corbini korter – ta oli pilte näinud – oleks nagu pärit mõnest Henry Jamesi romaanist. Kate ei osanud siiski oodata siseõue viivat kaarväravat, see oli väga itaalialik, tundus kohatuna selles väheses osas Bostonist, mida ta oli näinud.

      Ta ootas kõnniteel, kui taksojuht tõstis pagasiruumist välja tema kaks kotti – suure ratastega kohvri ja veel suurema puldankoti. Kate oli eelmisel nädalal Londonis oma pangas dollareid vahetanud ja maksis juhile õhukeste kupüüridega, teadmata, kui palju täpselt jootrahaks jätta, ning andis ilmselt liiga palju. Kui takso ära sõitis, sättis Kate puldankoti kohvri peale ja astus väravast sisse.

      Ta oli poolel teel üle siseõue, millest pool oli sillutatud paekivi, pool tellistega, kui peauks läks lahti ja pirnikujulise kehaga uksehoidja tormas käega vehkides uksest välja.

      „Tere, tere,” ütles mees. Ta kandis ülikonna peal pruuni vihmamantlit ning peas nokkmütsi. Mütsi all olid mehel tumedate raamide ja paksude klaasidega prillid. Ta oli tumeda naha ja väga valgete vuntsidega, mis olid ühelt poolt veidi tihedamad.

      „Tere,” ütles Kate. „Mina olen Katherine Priddy. Ma hakkan elama Corbin Delli korteris.”

      „Just. Ma tean sellest kõike. Härra Dell kolis pooleks aastaks Londonisse ja teie kolite siia. Londoni kaotus

Скачать книгу