LITMIR.BIZ

Скачать книгу

      ESIMENE PEATÜKK

      „Kas sina oleksid valmis lähedase nimel tapma?”

      Audrey Harte tardus stuudioprožektorite valgusvihus. Jäise ligase keelega higi nilpsas ta juuksepiiri. „Kuidas, palun?”

      „Kui lapsed tapavad” saatejuht Miranda Mason ei paistnud Audrey ebamugavust märkavat. Pilkupüüdev blondiin, kelle paks meigikord oli hakanud silmaümbruse kortsude kohalt pragunema, kummardus oma tikkjalgade kohale, mis olid nii tihedalt ristatud, et ta oleks võinud ühe jala teise pahkluu ümber keerata. Ta kandis sukkpükse. Kes neil päevil enam sukkpükse kannab? Eriti juuni lõpus ja Los Angeleses? „Enamik meist on ju midagi sellist öelnud, eks ole?”

      „Ikka,” pressis Audrey vastuse oma kuivavast suust. „Inimestena meeldib meile arvatavasti mõelda, et oleksime oma lähedaste nimel pea kõigeks võimelised.” Kas ta häälest oli kuulda, nagu kaitseks ta end? Ta ise tundis küll, et peab end kaitsma.

      Kätte õpitud naeratus kõverdas blondiini terava kontuuriga punaseid huuli. „Aga suurem osa meist ei pea seda otsust kunagi langetama.”

      „Ei.” Külm higi hiilis mööda Audrey kaela allapoole. Ära nihele. „Suurem osa mitte.”

      Miranda manas näole ilme, mis pidi ütlema „Ma olen tõsiseltvõetav ajakirjanik, saad aru?”. Võttemeeskond kutsus seda Oprah, ilmeks. „Aga David Solomon pidi. Tema otsustas kohutava vägivalla kasuks, mille tagajärjel on kaks poissi surnud ja üks rängalt vigastatud.”

      Sellel hetkel näis pisut nihkesse läinud maailm järsku oma kohale klõpsatavat. Jutt käis ühest juhtumist – üpris kuulsast ja hiljutisest juhtumist LA maakonnas. Tema juhendaja Angeline oli olnud kaitse tunnistajaks.

      Kõik ei keerle sinu ümber, meenutas ta endale. „David Solomon uskus, et tema kallima ja ta enda elu on ohus. Poisid kannatasid pideva ja sageli äärmusliku koolikiusamise all. On teada, et Adam Sancheze varasemate kehavigastuste hulka kuuluvad nii murtud ribid kui ka murtud nina, ning ka David sattus sarnase rünnaku tõttu haiglasse.”

      Miranda kortsutas kaastundlikult kulmu, nii palju kui Botoxist halvatud kulmu saab kortsutada. „Kas kool võttis poiste kiusajatega midagi ette?”

      Audrey raputas pead. Nüüd oli ta sõiduvees. Lastest rääkides – eriti neist, kes olid sunnitud end kaitsma, kui keegi teine seda ei teinud – tundis ta end tõeliselt enesekindlalt.

      „Üks õpetaja vihjas, et rünnakud lõppeksid, kui poisid ei provotseeriks kiusajaid oma homoseksuaalsusega.” Persevest. „Direktor teatas, et kooli ei jääkski õpilasi alles, kui ta kõigile kellegi kallal nokkimise pärast koolikeelu määraks.” Loll lehm.

      „Miks poisid kooli ei vahetanud?”

      Miks inimesed alati samu asju küsivad? Miks nad minema ei jooksnud? Miks nad kellelegi ei kaevanud? Miks nad end lihtsalt looteasendisse ei tõmmanud ja maha ei kärvanud?

      „Neid poisse oli kasvatatud usus, et oma probleemide eest ei tohi põgeneda. Et neile tuleb näkku vaadata. Nendega võidelda.”

      „David Solomon tegi muudki peale võitlemise.”

      Audrey kangestus selle vaevumärgatavalt üleoleva, petlikult ujeda tooni peale, mis näis kuuluvat iga kõmusaate juurde. Ta ei olnud nõustunud saates osalema lihtsalt selleks, et istuda ja lasta mõnel isehakanud staarsaatejuhil nende laste läbielamisi mõnitada.

      Vahest peaks ta Mirandat tänama, et too talle meelde tuletas, miks ta oli pühendanud nii suure osa oma elust sellele, et enda nime ette doktorikraadi tähis teenida.

      „David Solomon tundis, et teda on alt vedanud nii kool, kogukond kui ka õigussüsteem.” Audrey säilitas püüdlikult neutraalset tooni. „Ta uskus, et ainult tema suudab ennast ja Adamit kaitsta.” Kuid ta jättis ütlemata, et David Solomonil oli olnud õigus. Keegi poiste lähikonnast ei olnud nende eest välja astunud.

      Miranda ilme muutus valulikuks. Ta valmistus ütlema midagi paikapanevat. „Ja nüüd on kaks poissi surnud ja David Solomon kahekümneks aastaks vangi mõistetud.”

      „Tema sõnul on karistus väärt teadmist, et Adam on kaitstud.” David Solomon ei istu nagunii tervet karistust ära. Ta saab varem välja, kui keegi just ei otsusta teda vanglas maha koksata.

      Miranda heitis talle pahakspaneva pilgu, et ta oli ise püüdnud viimast sõna öelda, pöördus siis kaamera poole ja hakkas ketrama oma tavapärast dramaatilist monoloogi mõistusevastastest tragöödiatest, heade laste hukkaminekust ja pöördumatult muutunud eludest, mida esitas igas saates.

      See oli saatesarja „Kui lapsed tapavad” teise hooaja kümnes osa. Audrey oli saate alaline kriminaalpsühholoog ainult seetõttu, et oli produtsendi õe sõbranna ja talle paar teenet võlgu. Suurt teenet. Tavaliselt vältis Audrey rambivalgust, aga saate eest makstav lisaraha kulus krediitkaardiarvete tasumisel ära. Lisaks parandas see tema ametialast mainet, mis omakorda aitas müüa tema ülemuse raamatuid ja seminare.

      Kriminaalpsühholoogiat oli ta õppinud kavatsusega aidata lapsi. Uurimistöö ja teadusartiklite kirjutamise vahel oli ta abistanud oma juhendajat kriminaalasjade juures, millega kaasnes veelgi rohkem uurimistööd ja veel arvukamalt teadusartikleid ning omajagu vestlusi lastega, kes enamasti tema abi ei soovinud. Ta ei andnud kunagi alla, mis oli kummaline, sest enda arust oli ta lausa meisterallaandja.

      Poole tunni pärast sai intervjuu läbi. Miranda oli pidanud mõned lisavõtted tegema, kui tundis, et tema küsimustes „puudus vajalik tõsidus”, mis Audrey arvates tähendas pigem puuduvat dramaatilisust. Audrey venitas toolilt tõusmisega. Ennelõuna oli juba kätte jõudnud ja ta pidi minema hakkama.

      „Kas sa ei pidanud lennukile kiirustama?” küsis produtsent Grant. Ta oli naisest paar aastat vanem, hipsterilikult pikkade bakkide ja rockabilly soenguga. Tema õde Carrie oli Audrey parim sõber.

      Ainus sõber.

      „Jah,” vastas Audrey, võttis randme ümbert musta juuksekummi ja tõmbas juuksed kokku. Ta sundis juukselakist kanged salgud alistuma. „Lähen paariks päevaks koju.”

      Mees kergitas kulmu. „Sa ei tundu just eriti rõõmustavat.”

      Audrey libistas käekoti õlale ja kehitas õlgu. „Perekond.”

      Grant itsitas. „Mõistan. Aitäh, et meid oma graafikusse mahutasid. Carrie käib mulle peale, et ma seltskondlikum oleksin. Tuled ehk õhtust sööma, kui tagasi jõuad?”

      „Kõlab hästi.” Enam polnud mõtet venitada. Kui ta lennukist maha jääb, peab ta niikuinii uue pileti ostma. Sellest reisist polnud võimalik välja vingerdada. Audrey võttis oma pagasi ja hakkas kohvrit väljapääsu poole veeretama.

      „Hiljem näeme, Miranda,” ütles ta, kui möödus vanemast naisest, kes end puudritoosi peeglist uuris ja näolt salvrätiga paksu meigikihti eemaldas. Audrey võtab oma meigi maha lennujaamas. Ta vihkas lennukites magamist ja pandakaru silmadega ärkamist.

      „Nägemist, Audrey. Oi, oota,” naine kiikas peegli tagant välja, „sa ei vastanudki mu küsimusele.”

      Audrey kortsutas kulmu. „Ma olen üsna kindel, et vastasin kõigile.”

      Miranda naeratas, sinistes silmades tuluke. „Kas sina oleksid valmis lähedase nimel tapma?”

      „Muidugi mitte.” Oeh. See lipsas huulilt libedamalt, kui oleks pidanud.

      Miranda näis mõtlik,

Скачать книгу