LITMIR.BIZ

Скачать книгу

      I

*

      Pärnu maakonna Vana-Vändra valla Piistaoja külas asus Arjaka suurtalu, mille põllumaad olid hästi haritud. Siin kasvatati eelkõige lina, mis andis talule väga korraliku tulu. Loomulikult ei jõudnud oma pere üksinda kõikide töödega ise toime tulla ja seepärast olid sinna sulased palgatud.

      Linatöö oli väga mahukas: käsitsi kitkumine, kuparde raatsimine, varte leotamine, rehetoa partel kuivatamine, käsimasinaga varte murdmine, puumõõgaga ropsimine ja lõpuks terasharjadega sugemine. Mõnus ja mehine Puiatu küla Mulgimaa noormees Johannes sattus Arjaka suurtallu linatöötlejaks, sest oma kodutalu lähistel ei leidnud ta endale sobilikku tööd. Tal polnud mingit lootust isatalu pärida, sest oli kolmest vennast noorim. Ta oli tugeva kehaehitusega ja kena näolapiga noormees, kelle vastu ei saanud naljalt mitte keegi. Ta torkas oma viiulimängu ja lauluga Arjaka suurtalu mehelemineku eas kõige vanemale peretütrele Leenile silma, sest teised sulased olid võrreldes temaga vaiksed nohikud. Neiu oli rõõmsameelne ja ilus kui roosinupp.

      Juba lina kitkumise ajal hakkasid Johannes ja Leeni teineteisega suhtlema. Esialgu piirdus see pilkudega. Muidugi oli aktiivsem pool Johannes.

      Kui nad kohtusid juhuslikult pärast tööd õuel, tegi noormees jutuga algust.

      „Ma olen märganud, et sa oled mind üsna teraselt kuulanud, kui olen töö vaheaegadel viiulit mänginud ja laulnud. Kas oled tulemusega rahule jäänud või mitte?”

      Leeni punastas.

      „Mulle on meeldinud sind kuulata. Tore vaheldus argiellu. Peletab hästi väsimust eemale.”

      „Su vanemad võiksid sind säästa. Nad peaksid sulle mingit kergemat tööd leidma. Linakitkumine on küllaltki tülikas tegevus. Mis sina arvad?”

      „Mina saan kitkumisega suurepäraselt hakkama. Pealegi ei pelga ma mingit tööd. Vanemad ei anna aga kellelegi armu, ka endale mitte,” poetas Leeni moka otsast.

      „Ma peaksin neid karmilt noomima, et nad teevad sulle liiga. See ei kõlba tõesti kuhugi, kuidas nad sinu suhtes käituvad,” naljatas Johannes.

      Leeni muigas.

      „Sel juhul oled tööst ilma ja võid minna, kuhu jalad viivad. Minule ei too selline jutt aga mingit kasu.”

      „Ma mõistan seda ka ise ja loomulikult pole mul mõtteski su vanemaid noomida. Tahaksin sinu elu siiski natuke kergendada. Sa ütlesid, et mu laul ja pillimäng peletab hästi väsimust. Ma võin sind ka pühapäeviti laulu ja pillimänguga lõbustada, kui me tööst puhkame. Loomulikult teen seda vaid põgusalt, sest muid asju on ka vaja teha. Ma rõõmustan sind heal meelel, sest kui ma pühapäeval laulan ja mängin viiulit, siis on mul esmaspäeval kergem tööle asuda. Sa võid kindel olla, et mulle ei meeldi vaid iseendale viiulit mängida ja laulda. Ma vajan kuulajat ja sina sobid selleks suurepäraselt. Sa oled mulle kuulajana hädavajalik,” rääkis Johannes hoogsalt.

      Leeni kohmetus.

      „Ma ei tea, kas see on hea mõte. Ma olen kimbatuses. Mina ei taha sulle tüli teha, sest saan ka ilma sinu laulu ja viiulimänguta hakkama.”

      „Kui sa oled mu laulu ja pillimängu vastu, siis jätame selle loomulikult ära. Ma ju ütlesin, et oled mulle kuulajana vajalik, tülist pole mõtet küll rääkida.”

      „Ma pole vastu, aga ma ei tihka sulle küll tüli teha. Aitab sellestki, kui sa laulad ja mängid viiulit töö vaheaegadel.”

      „Ei aita – kindel see! Mina tunnen ju ennast paremini, kui sina kuulad mind. Pealegi ütlesid selge sõnaga, et sa pole vastu, kui ma laulan ja mängin viiulit,” otsustas Johannes ennast kehtestada.

      Loomulikult ta siis mängis ja lauliski. Sellega oli ka Leeni päri, sest nii möödus aeg palju lõbusamalt.

      Nii linatöödel kui pühapäeviti koos veedetud aja jooksul arenes Johannese ja Leeni vahekord sõpruseks. Sellest kujunes peagi ka kirglik armastus. Loomulikult püüdsid noored vastastikuseid sooje tundeid teiste eest varjata, mis õnnestus esialgu üsna hästi.

      Kui aga peretütar hakkas tasahaaval tüsenema, polnud tal peatselt võimalik salata, et ta on sedapsi.

      Peremees päris tütrelt aru.

      „Leeni, kas sa oled lapseootel ja seepärast endisest tüsedam?”

      Peretütar ohkas.

      „Nii see on.”

      Isa nägu moondus inetuks grimassiks.

      „Kes on süüdi?”

      „Siin pole mõtet süüst rääkida, kui mina ja Johannes armastame teineteist.”

      „Ah et sulane on süüdi! No ütle nüüd! Ma ei mõista, kuidas sai see juhtuda! Kuidas ma ometi midagi ei märganud? See võllaroog tuleks mu talust minema ajada! Ma oleksin pidanud seda ette nägema. Kõik toimus mu enda silmade all, kuid ma olin pime! Ma kihutan selle linaharjuski nelja tuule poole! Mida varem, seda parem!” röögatas isa ja põrutas rusikaga vastu lauda.

      „Kui nii, siis läheme siit mõlemad minema. Mina ei jää temast maha – selles olen ma täiesti kindel,” poetas Leeni sõnad ettevaatlikult üle huulte.

      Isa räuskas edasi:

      „Sa saatana silmamuna! Ma ei tulnud selle pealegi, et see pealtnäha igati tubli mees narrib mu tütre ära! Ma oleksin pidanud mõistma, et viiulimänguga saab tüdrukutel pea segi ajada. Aga mina, vana lollpea, ei tulnud selle pealegi. Laulujoru ta ju ajas ja sina, tobuke, langesid lõksu! Kuidas sa olid ometi rumal, et lasid tal end ära võrgutada! Ma poleks seda sinust ilmaski uskunud! Mitte ilmaski!”

      „Me armastame teineteist ja laps, kes sünnib, on meie armastuse vili,” tähendas Leeni.

      „Teada puha teie armastus! Sulane tahab minu suurtalus ennast sisse seada – see on tema armastus!” Peremees näitas tütre suunas trääsa. „Nii palju see tal õnnestub! See ei õnnestu tal kunagi. Sina oled häbistatud ja sellest on kahju, aga rohkem ei lõika sulane kasu! Praegu kao mu silmist! Ma ei taha sind näha. Sa oled raisku läinud tütar ja sul pole siin enam kohta. Kao jalamaid!”

      „Ma siis lähen,” ütles Leeni ja astus pikkamisi, silmad maas, isa silma alt minema.

      Loomulikult otsis Leeni nüüd oma kallima üles.

      „Isa oli väga vihane. Ta mõistis, et olen sedapsi ja mul polnud mõtet seda tagasi ka ajada.”

      „Mis ta ütles meie tuleviku kohta tema talus?” uuris Johannes ettevaatlikult ja embas kallimat.

      Leeni ohkas ja vangutas pead.

      „Mulle tundus, et siin ei saa me elada. Ta ütles otse välja, et meil tema talus kohta pole.”

      „Kui ei saa, siis peame otsima paiga, kus saame ennast sisse seada, sest muud meil üle ei jää. Kumbki meist ei karda tööd ja saame igal pool hakkama – selles olen ma täitsa veendunud,” ütles Johannes enesekindlalt.

      „Täna kupatas isa minu oma silma alt ära. Ilmselt võttis ta mõtlemiseks aega. Tahab talle osaks saanud ebameeldiva olukorraga rohkem harjuda. Ma pole selles sugugi kindel, et ta meid oma talust minema ajab.”

      „Küllap on selgus üsna pea majas, aga mulle tundub, et midagi head pole temalt loota, kui ta on minu peale vihane.”

      „Mul pole samuti eriti suurt lootust, et isa võtab sinu väimehena oma tallu elama. Tuleb mis tuleb, aga kindel on see, et mina sinust ei loobu.”

      Johannes kaisutas Leenit.

      „Ma ütlen sama. Ma peaksin täitsa jabur olema, kui selline mõte tuleks mulle pähe.”

      Leeni naeratas.

      „Sina oled mulle kõige kallim inimene maailmas. Kui ma poleks raskejalgne, siis võiks isegi seda karta, et mind sunnitakse sind maha jätma, ent praegu seda ei juhtu. Kõige hullem oleks mu vanemate jaoks see, kui ma jääksin õnnistatud olekus nende kaela peale elama. Häbi missugune!”

      „Seda arvan minagi ja seepärast on isegi hästi, et su isa ei saa sundida mind sinust loobuma.”

      „Loomulikult. Sina oled mulle kindlasti kõige kallim inimene maailmas, nagu ma juba ütlesin,” lausus Leeni vaikselt ja vaatas Johannesele pikalt otsa. „Koos sinuga olen nõus kõik kannatused läbi tegema, mis saatus meile toob.”

      Johannes

Скачать книгу