Elukargus - Mati Soonik

Скачать книгу

õnnelik, et valisid minu eluteel oma kaaslaseks ega jäänud isale sobilikku peigmeest ootama.”

      „Tegelikult valisid sina minu, aga mina olen sellega päri. Teadsin väga hästi, et sellega teen oma elu raskemaks. Tunnen oma vanemaid ja teadsin juba ette, et nendele ei sobi minu valik, kuid mina kuulan oma südame häält, mis ütleb, et just sina oled see inimene, kellega ma tahan ennast eluks ajaks siduda.”

      Johannes muheles.

      „Sa ei kujuta ette, kui hea on seda sinu suust kuulda. Juhtub mis juhtub, aga kindel on see, et sinu vanemad ei löö meid maha. Küllap me saame varsti teada, mis otsuse nad vastu võtavad. Ma tundsin ennast väga halvasti, kui selgus, et sa ootad last. Mul oli suur hirm su vanemate ees. Mõistsin küll, et ükskord tuleb avalikuks, missuguses seisundis sa oled. Oli selge, et langen nii peremehe kui ka perenaise viha alla, sest nad ei soovi mind koduväina näha. Nende jaoks on kõige tähtsam, et väimees oleks rikas. Ta peab nende varandust suurendama, mitte vähendama. Muud inimese väärtused ei maksa sinu vanemate silmis midagi. Mina pole ju rikas ja seetõttu pole ma nende silmis sinu vääriline. Ootame, millise otsuse nad vastu võtavad. Mul on hea meel, et sa oled nõus koos minuga isatalust lahkuma.”

      Leeni noogutas.

      „Selles võid kindel olla, et olen sinuga. Kui me ei saa siia jääda, siis tulen sinuga ja kanname koos kõik raskused, mis saatus meie ette veeretab. Teisiti ei kujuta ma küll oma elu enam ette.”

      Peremees tahtis tütart juba paari päeva pärast näha. Ta ei soovinud Johannesega kohtuda, aga see sobis viimasele, sest temagi üritas pererahvast vältida nii palju kui võimalik.

      Perenaine tuli samuti tuppa, et ka oma sõna kindlasti mehe ja tütre kõnelusse öelda.

      „Leeni, sa tõid meie majja kurbust, aga selle kurbusega lähed sa siit ka minema. Kuigi sa tõid südamevalu meie tallu, ei aja me sind ja su tulevast meest siit päris tühjade kätega minema. Ehkki meie ei soovi sinu ja sulase abiellumist, siis tuleb meil sellega leppida, sest sinu seisund nõuab seda. Eluasemeks saate meie sauna ja selle juurde ka väikse maatüki, kus on võimalik lambaid, lehma ja hobust pidada. Maa eest peate meile muidugi renti tasuma. Seda ärge lootkegi, et saate seal tasuta elada.”

      „Ema, tänan sind. Pereelu alustamiseks on see hädavajalik, mis mulle kaasavaraks annad, ja loomulikult maksame renti. Kui sa poleks seda võimalust pakkunud, oleksin Johannesega siit lahkunud,” ütles Leeni vaikselt. „Seda oleksin ma kindlasti teinud, sest muud võimalust mul polnudki.”

      „Saate lehma ja hobuse. Manni on juba küllalt vana, aga elab loodetavasti veel mitu aastat ning lihtsustab teie elu. Annan teile sauna sisustuseks voodi, laua, pingid, kapi ja riiulid. Võid isegi toidunõusid kaasa võtta, sest neid läheb kohe vaja. Rohkem ei kavatse ma teile midagi kinkida, sest vanker ja regi kuluvad mulle endale ära. Need las muretseb või valmistab su tulevane mees,” lisas peremees.

      „Isa, tänan ka sind, et ma ei pea pereelu päris tühjalt kohalt alustama.” Leeni vaatas emale ja isale otsa. „Kas ma võin minna? Mu tulevane abikaasa ootab mind.”

      „Loomulikult. Las Johannes tuleb palga järele, sest ma ei soovi talle võlgu jääda. Minge ja seadke ennast saunas sisse,” ütles isa lahkuvale tütrele kaasa.

*

      Elu läks tasapisi edasi. Noorpaaril sündis veelgi lapsi. Kahjuks lõppes kahe esimese inimmaimu maine teekond kiiresti, sest nad haigestusid väikeste lastena raskelt rõugetesse. Milvil, Kustil ja minul, Voldemaril, jäi hing sisse ning me asusime oma eluteed nii viletsuses kui ka külluses tallama, nagu saatus oli määranud.

      Olukord oli kahjuks selline, et sauniku ja suurtalu pere elasid teineteisele liiga lähedal, sest nende maade piirid puutusid ju kokku. Omavahelised nääklemised ja riidlemised olid perede vahel tavalised. Põhjust leidis Arjaka suurtalu rahvas küllaga.

      Kord kobistas selle talu perenaine sauniku ukse taga ja mõned hetked hiljem oli ta juba majas.

      „Kas te teate ka, miks ma siin olen? Muidugi mitte! Ma tulin teid noomima!”

      „Mis on juhtunud?” uuris Leeni.

      „Su pere mullikas on meie viljapõllul tallamas. Olete väga lohakad, et lasete seda sündida.”

      Leeni pöördus Johannese poole.

      „Ole nii kena ja too Lilleke viljast ära! Ju ta lükkas aia kuskil maha, et pääses paha peale.”

      „Loomulikult,” sõnas Johannes rahulikult ja tegi minekut.

      „Teie peate sellise aia tegema, mis hoiab loomad kinni, et nad ei pääseks meie maa peale!”

      „Johannes parandab aia ära ja teeb lähiajal korraliku aia. Meil oli sellest juba juttu. Mul on kahju, et nii juhtus.”

      „Kus su lapsed on?”

      „Väljas. Nad on su lapselapsed. Sina hoiad nendest eemale, ei tunnista omadeks.”

      „Et sa sidusid ennast linaharjuskiga, siis mina ja isa ei suhtu enam sinusse kui oma tütresse ja sinu lastesse kui meie järglastesse. Sina käitusid ju väga isemeelselt, meiega ei arvestanud üldse, kuigi teadsid suurepäraselt, et meile ei sobi linaharjusk väimeheks. Sa teadsid väga hästi, milline oleks pidanud su abikaasa olema. Sa ei arvestanud sellega üldse. Ole rahul, et andsime sulle võimaluse oma pereelu meie läheduses alustada. Kahjuks tekitate sellega meile probleeme nagu tänagi,” kurjustas suurtalu perenaine tütrega.

      „Armastus ei arvesta raskustega, mis tema ette veeretatakse. Teadsin väga hästi, et sina ja isa ei kiida mu abielu Johannesega heaks. Ma lootsin, et te pole nii julmad, et hülgate minu ja mu pere,” tõi Leeni vaikselt oma arvamuse esile.

      „Sa süüdista ennast, mitte meid! Sina valisid linaharjuski endale meheks, mitte meie! Sina sünnitasid talle lapsi. Meie aitasime teid järje peale, aga meie ei saa leppida sinu valikuga. Elage rahus ja hoolitsege selle eest, et meie ei peaks teie pärast kannatama nagu täna.”

      Leeni ohkas.

      „Linaharjusk ja linaharjusk! Mu mees pole enam ammu see, kelleks sina teda nimetad. Kahjuks olen mina praegu võimetu midagi meie ning sinu ja isa vahekorra muutmiseks tegema. Mul on perekond, millega ma pean arvestama.”

      Suurtalu perenaine vangutas pead.

      „Õigesti mõistad, sest on võimatu midagi muuta ja me peame olukorraga leppima. Praegu on oluline, et teie loomad ei pääseks meie maa peale.”

      „Selles suhtes võid täitsa rahulik olla. Johannes teeb loomulikult kõik, et seda enam ei juhtuks. Ma rääkisin juba sellest ja seda pole mõtet korrutada. Mine rahulikult koju. Juba olnut ei saa aga keegi muuta. Pole mõtet rohkem suud pruukida.”

      Suurtalu perenaine vibutas sõrme.

      „Vaadake ette! Meie ei taha, et te tekitate meile lohakuse tõttu kahju. Me võime teid ka kohtukulli ette kutsuda!”

      Endamisi torisedes asutas ta ennast minekule ja küllap oli veel õueski rahulolematu, kui astus jalgu lohistades kodu poole. Korraks heitis ta ka pilgu selja taha ja pärast seda hakkas nobedamini edasi liikuma.

      Vahetevahel ronisid sauniku lapsed omavoliliselt suurtalu õunapuuaeda. Nii olidki tavaliselt pahandusetekitajad kas sauniku loomad või lapsed.

      Leeni ema tuli kohe tütart noomima.

      „Lapsi tuleb karistada, et nad poleks üleannetud! Küllap on vanemad inimesehakatised agaramad ja meelitavad nooremad kaasa. Suurele tüdrukule tuleb väiksemate ees vitsa anda, et kõik mõistaksid, mis on lubatud ja mis mitte. Muidu ei saa lastest asja!”

      „Ma olen kindel, et saan ka selgitusega hakkama. Mina pole pealegi sugugi kindel, et Milvi tegi pahandust.”

      „Igatahes oli ta poistega kaasas. Ise nägin. Isegi pisike põngerjas oli meie aias.”

      „Kas sa märkasid ka kedagi õunapuud raputamas või puu otsas istumas? Ehk süüdistad lapsi vaid selle põhjal, et silmasid neid aias, aga tegelikult on nad süütud?”

      „Sina ära pea mind lolliks! Tean väga hästi, miks lapsed tegutsevad võõras õunapuuaias. Nad ei tule sinna

Скачать книгу