ТОП просматриваемых книг сайта:
Viimane kavaler. Alice Wool
Читать онлайн.Название Viimane kavaler
Год выпуска 0
isbn 9789949557967
Автор произведения Alice Wool
Жанр Современные любовные романы
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Lily Wandemir unistas koos teistega, kuid erinevalt häälekatest ja avameelsetest sõbrannadest eelistas ta oma fantaasiatest mitte kogu küla omandit teha. Lily ei olnud algusest peale missis Jenkinsi versiooniga nõus. Mõelda vaid – mida romantilist on heledates juustes ja sinistes silmades? Salapärased raamatuiludused olid kõik tumedajuukselised. Tökatmustad lokid või ronkmustad kiharad. Ilmtingimata kahvatu nägu ja Mefisto pilk… Silmade värvi määramine ajas Lily kimbatusse. Las olla mustad nagu taevas Andaluusia kohal. Või läbitungivalt sinised nagu kaks kuuma safiiri. Rohelistel pole ka viga, nagu läbipaistev krüsoliit või randa voogav laine. Või hallid nagu külm metall…
Igal juhul on tal suurepärased silmad, mille ühestainsast pilgust tütarlastel hing kinni jääb. Ta on irooniline ja pisut küüniline ning nagu ei alluks mingitele tunnetele. Ta on maailma näinud ja selles pettunud. Hulgaliselt kaunitare on tema jalge ette langenud, kuid üheski ei ole ta leidnud seda, mida on otsinud. Ja nüüd, olles meeleheitel, on saatus toonud ta tagasihoidlikku Inglise külakesse, kus looduse rüpes elab tasast elu tema jaoks sündinud tütarlaps…
Kaua keerles Lily voodis. Magusad pildid, üks teisest joovastavam, tekkisid tema peas. Armastuse eelaimus segas rahulikku uinumist. Kas ta pole mitte kogu elu sellest unistanud? Mitte abielust mingi lihakarni omaniku või kohaliku arstiga, vaid tõelisest tundest, kõikehävitavast leegist, millest nii suurepäraselt on kirjutatud raamatutes… Mis siis, kui Kanarbiku mõisa pärija ongi just seesama, talle saatuse poolt määratud inimene?
Lily uinus, õnnis naeratus näol, ja tema unenäod olid täidetud sihvakate, pikkades tolmumantlites iludustega, kes tema akna all suurepäraseid serenaade laulsid ja igavest armastust vandusid.
2. peatükk
Kanarbiku mõisa suures söögisaalis oli pime ja kurb. Sellest ajast alates, kui missis Trout ära suri, ei olnud siin kaminat köetud ega elektrit sisse lülitatud. Sellise käsu oli andnud Megan Gilbert ja teenijad olid selle üle väga õnnelikud, et ei pidanud hommikuti sellesse kopitanud ruumi sisenema. Megan eelistas süüa oma toas või köögis, kuigi perenaise eluajal olid nad selles suures söögisaalis iga päev luksuslikke söömaaegu korraldanud. Teenijatele see uuendus meeldis – neil oli rohkem vaba aega.
Muide, Kanarbiku mõisas ei olnud palju teenijaid. Kokk Mary Jane, kes tões ja usus oli missis Trouti teeninud juba kakskümmend aastat, toatüdruk Ellis, kohalkäiv teenijatüdruk Kathy Prichards ja vana aednik. Megan Gilbert, keda ametlikult majapidajannaks tituleeriti, täitis tegelikult sekretäri ja kadunud proua seltsidaami kohuseid, juhtides samal ajal Kanarbiku mõisa lihtsat majapidamist. Pärast missis Trouti surma võttis ta automaatselt juhtohjad enda kätte. Teenijad olid kindlad, et varem või hiljem tunnistatakse Megan Kanarbiku mõisa ametlikuks pärijaks. Augustina Troutil ei olnud rohkem kedagi ja Megan Gilbert oli tema kauge sugulase tütar.
Sellest, et missis Troutil on välja ilmunud lähisugulane, sai Megan Gilbert teada kaugelt enne seda, kui tedretähniline Nathaniel Sparck sellest oma tädi teavitas. Troutide usaldusmees mister Littleby teatas Meganile üsna kohe, et tema lootused Kanarbiku mõis endale saada on läinud vett vedama.
Jurist elas naaberlinnas Charing Crossis ja saatis Meganile kirja, mis oli täis nii läbipaistvaid vihjeid ja silmakirjalikke kaastundeavaldusi, et Megan selle otsekohe katki rebis.
Kuid ta ei sõitnud Kanarbiku mõisast ära, nagu mõned Lockhart Valley elanikud lootsid.
“Olen vaid majapidaja. Samasugune teenija nagu Ellis või Mary Jane. Las uus omanik otsustab, mida minuga peale hakata.”
Teenija Kathy Prichards kandis need Megani sõnad pudupoes proua Sparckile ette ja õiglasel meelepahal ei olnud Lockhart Valleys lõppu. Kui palju häbematust sellel tüdrukul ometi on? Kuidas ta julgeb minna missis Trouti seadusliku lapselapse silme ette pärast seda, kui on esitanud oma õiguse tema pärandusele?
Vastuseid nendele küsimustele ei teadnud keegi. Paari päeva pärast Megan, kasutades oma formaalset võimu majas, vallandas Kathy Prichardsi, ainsa usaldatava informatsiooniallika Lockhart Valley elanike jaoks Kanarbiku mõisas. Toatüdruk ja kokk sattusid harva mõisa piiridest välja ja keelt peksta ei soovinud. Solvatud küla ootas hinge kinni pidades, millal õiglus valitsema pääseb ja ülbe Megan Gilbert häbiga mõisast minema aetakse.
Ühel ilusal juunikuu hommikul koputas toatüdruk Megan Gilberti uksele. Ta oli just rääkinud advokaadi saadikuga ja kiirustas uudiseid Meganiga jagama.
“Miss Megan, härra Littleby saatis punapea Nathi ütlema, et missis Trouti lapselaps jõuab Charing Crossi hommeõhtuse Londoni rongiga.”
Toa uks tehti lahti. Lävel seisis umbes kolmekümneaastane veetlev naine. Tal olid tihedad tumeda kastani värvi lühikesed juuksed, mis ulatusid ühetasaselt pisut allapoole kõrvu. Suured tumedad silmad ja sõjakalt püstine nina andsid tema näole keskendunud, riiaka ilme. Miss Megani kõrge libajas laup andis tunnistust kindlast iseloomust ja kenakesest kangekaelsuse annusest, aga lõua kuju viis mõtte sellele, et ta suguvõsas on kindlasti olnud šotlasi. Meganil oli seljas helekollane allakeeratud kraega pluus ja peenest ruudulisest materjalist kloššseelik.
Vaatamata varajasele hommikutunnile oli Meganil selline väljanägemine, nagu oleks tal olnud plaanis kusagile minna. Kogu aasta jooksul ei olnud Ellis näinud Megan Gilbertit kodukleidis või kitlis. Muide, vanaproua Troutiga ei tohtinud end kunagi lõdvaks lasta. Talle võis ükskõik mis pähe tulla ja ilma igasuguse südametunnistuse piinata võis ta Megani saata täitma kõige tobedamaid ülesandeid.
“Aitäh, Ellis.”
Megan tänas toatüdrukut peanoogutusega.
“Ütle Mary Jane’ile, et tulen kohe sööma.”
“Meil on täna tatrapannkoogid siirupiga, miss,” naeratas Ellis tagasihoidlikult, justkui tahtes kuidagi naist julgustada.
Megan naeratas talle vastuseks, kuid toatüdruk nägi, et tema mõtted on kusagil mujal.
Erinevalt küla inimestest ei olnud Ellis ja Mary Jane Megani vastu ebasõbralikud. Kadunud missis Troutiga oli olnud raske kohaneda. Teenijad kannatasid sageli proua noriva iseloomu tõttu. Kuid tänu Meganile muutus elu Kanarbiku mõisas pisut meeldivamaks. Vanaperenaine loobus iga nende sammu kontrollimisest, loovutades kõik kodused mured miss Meganile, kes osutus missis Troutist arukamaks ja südamlikumaks ega nõudnud kunagi võimatut.
Ellis ja Mary Jane teadsid, et Megani elu ei ole meelakkumine, kuid samas ei kuulnud nad temalt kordagi ühtki kaebust. Kõiki kahtlustava vanainimese kapriise võttis ta enesestmõistetavalt. Teenijad oleksid teda nagu omaenda tütart armastanud, kui ta ise pisut südamlikum oleks olnud.
Kuid Megan ei otsinud kellegi sõprust ja suhtus kõigisse ühesuguse heatahtliku jahedusega. Ja ikkagi oli Ellisel ja Mary Jane’il ette kahju sellest, et neil tuleb varsti Megan Gilbertiga hüvasti jätta.
“Ütles, et kohe tuleb alla,” teatas Ellis kööki sisenedes kokale.
See oli avar ruum soklikorrusel paljude kapikeste ja robustselt kokku löödud puust laudadega ühel ja pliidiga teisel pool. Köögi kõrval oli väike sahver külmkapiga, kus Mary Jane tagavarasid hoidis.
Praegu seisis kehakas kokk, nagu tema ametis olevale inimesele kohane, pliidi juures ja küpsetas pannkooke. Maitsev pruunikas mägi kasvas lausa silmanähtavalt. Ellis hakkas lauda katma, jagades käigu pealt muljeid:
“Ta peab tublisti vastu, kuid ma ju näen, et ta on näost ära.”
“See nolk ajab ta välja, pea mu sõnu meeles,” vangutas Mary Jane pead.
“Kuhu tal minna on? Pole raha, pole hoolitsevat isa…”
“Meest ka mitte!”
Kokk tõstis manitsevalt koogilabida ja keeras kärmelt pannil järjekordse kuldse sõõrikese teistpidi.
“Pole veel teada, kuidas pärija meisse suhtub,” ütles Ellis süngelt, haarates siirupipurgi järele, “võib-olla paneb meilegi sule sappa ja