LITMIR.BIZ

Скачать книгу

oleks see tolle süü, et Alice üleüldse Matthew Starki sarnase laisa vennikesega tegelema peab. Ta oleks pidanud Starki neli aastat tagasi vallandama – siis, kui ta Gazette’i ülelinnaliseks toimetajaks sai. Mees oli kuus kuud ruumi hõivanud ning polnud teinud midagi, mida Alice näinud oleks. Kuid ta oli nimekas ja Gazette’il oli nimekaid inimesi ülivähe. Ülemise korruse kutid olid sundinud teda mehele võimalust andma. Alice ohkas Ziegleri poole pöördudes: „Mine otsi ta üles, eks! Ütle talle, et teda oodatakse.”

      Ziegler oli juba jalul. „Kas ma ütlen talle mõne nime?”

      Kondine mees vedas ninaga ja kandis oma raskuse ühelt jalalt teisele üle. „Ütle talle lihtsalt, et Weaze on siin.”

      Alice kirtsutas nina, kuid ei öelnud sõnagi. Ziegler varjas uudisteruumist väljudes muiet. Matthew Stark hirmutas teda, nagu peaaegu kõiki teisi Gazette’is… peale Alice’i, kuigi Alice ei mõistnud isegi, miks. Laisk või mitte, aga Stark oli kõige hirmutavam litapoeg, keda naine oma elus tundnud oli.

      Catharina käed värisesid valgest portselankannust teed valades. Ta oli ise teest, väikestest võileibadest, ümmargustest karaskitest, kahest moosipotsikust ja taldrikutäiest võiküpsistest koosneva kandikutäie valmis pannud. Rachel mõistis, et tema äkiline ilmumine oli Catharina jaoks šokk. Nelikümmend aastat tagasi olid nad Amsterdamis hüvasti jätnud ning Catharina, kes veel mõneks aastaks sinna jäi, oli nutnud ning lubanud ühendust hoida. Rachel polnud valanud pisaratki ega ka midagi lubanud. Ta oli juba terve eluea jagu pisaraid valanud ega uskunud enam lubadustesse.

      „Ära muretse,” lausus Rachel lahkelt. Ta pani oma tee sisse suhkrut. Nad olid võõrad, tema ja Catharina. Ning ometigi – kuidas nad saaksid seda kunagi olla? „Ma pole nii kaua New Yorgis käinud. Teist sellesarnast linna pole olemas, ega ju?”

      „Ei, ei ole,” vastas Catharina. Ta lisas oma teele tilgakese koort, kuid ei puudutanud seda.

      „Catharina, kuidas sul läheb?”

      „Hästi, mul läheb kenasti.”

      „See on hea.” Rachel varjas oma ebamugavustunnet, proovides pisut oma teed. „Ma mõistan, miks sa pagaripoe avasid. Sa olid alati suurepärane kokk ja nautisid seda nii väga. Mitte kellelgi ei õnnestunud sõjaaegseid kesiseid portsjoneid sinu moodi talutavaks muuta… ja mäletad oma peedihautist?” Rachel naeris – see polnud just õnnelik ja muretu naer, kuid siiski naer. „See oli kohutav, kuid palju parem kui miski muu, mida meil nädalate kaupa saada õnnestus.” Äkki jäi ta vait ning jälgis vaikse ohkega Catharina kimbatust. Kas ta vana sõber ei mõelnud kunagi sõja peale? Rachel päris pehmelt: „Kas Adrian on hea mees?”

      „Jah, suurepärane.” Catharina tundus teemavahetuse üle kergendust tundvat. „Ta on nii lahke ja tugev.”

      „Ta on pankur?”

      „Jah… ning ta armastab seda tööd.”

      „See teeb mulle rõõmu. Ma olen tihti mõelnud, mis sinust saanud oleks, kui ta poleks siis välja ilmunud, kui ta seda tegi. Holland…” Rachel kehitas õlgu ning mõtles, et ehk on parem mitte mälestustes kaugemale minna, kui see rangelt võttes vajalik on. „Sul oli tarvis sealt eemale saada. Wilhelmina oleks su lämmatanud. Oled seal pärast käinud?”

      „Korra. Amsterdamis. Siis, kui Ann suri. Johannes oli lohutamatu; ma lootsin alati, et nad surevad koos.” Catharina võttis kiiresti karaski pihku ja kattis selle hajameelselt vaarikamoosiga. „Ja seitse aastat tagasi Rotterdamis, kui mu tütar andis oma esimese Hollandi kontserdi – samas kirikus, kus mina ja Adrian abiellusime. Adrian ei tulnud – tema ja Willie pole kunagi omavahel läbi saanud ning nende kaklemine oleks kõik ära rikkunud.”

      „Kas Willie arvab ikka, et sa lähed tagasi?”

      „Loomulikult.”

      Rachel noogutas, meenutades karmi, tugevat naist, kes oli Catharinast kaksteist aastat vanem ning kes oli olnud Racheli lähedasim sõbranna. Wilhelmina Peperkamp oli algusest peale natse igati põlanud – ammu enne Austriat, Tšehhoslovakkiat, Poolat ja kahtlemata enne Hollandi okupeerimist sakslaste poolt. Rachel ei olnud kunagi kedagi usaldusväärsemat kohanud. „Jah, seda ma usun.”

      „Kas sa saad temaga vahel kokku?”

      Wilhelmina Peperkampi ja Rachel Steini sõprus oli nende viieaastast vanusevahet arvestades võrdsem olnud. Catharina oli aga alati pesamuna. Nad olid teda kõik kaitsnud: Wilhelmina, Johannes, Rachel, tolle vend Abraham. Kõik. Nad tundusid uskuvat, et kui nad suudavad takistada sõjal Catharinat puudutada, siis suudavad nad mingil moel päästa ka osa oma süütusest. Kuid sõda oli teda siiski puudutanud. Mitte miski, mida nad oleksid teinud, poleks seda takistada suutnud. Sõda oli Catharinalt röövinud tema nooruse, tüdrukuea. Rachel nägi seda nüüd… mõistis… Kuid ta juurdles, kas Catharina tunneb, et on neid kõiki alt vedanud.

      „Kuidas ma saaksin Williet näha?” sõnas Rachel turtsatades. „Sa tead, et ta ei reisi, ning mina ei lähe tagasi. Ta saadab mulle pühadeks kaarte. Ta räägib mulle sinust, Julianast, oma begooniatest.”

      „Kas sina kirjutad talle ka?” päris Catharina.

      „Ei, kuid otse loomulikult ei takista see Williet tegemast seda, mis tema meelest õige on. Kui takistaks…” Ta tõstis äraootavalt õlgu kehitades oma väikesi õlgu. „Ma ei tea. Võib-olla ma siis kirjutaksin. Catharina…” Rachel ohkas ja võttis väikese suitsulõhega võileiva. Ta polnud näljane, kuid teadis, et peab sööma. Pea viis aastat nälgimist oli temas tekitanud praktilise suhtumise toitu. „On sul vähimatki aimu, miks ma siin olen?”

      „Ma arvan küll.”

      „Ma nägin teda,” ütles Rachel enama sissejuhatuseta. „Ma nägin Hendrik de Geeri.”

      Catharina sulges silmad ning hoidis hinge kinni; Rachel arvas, et ta vana sõber minestab. „Catharina?”

      Too avas silmad. „Minuga on kõik korras,” lausus ta nõrgalt. „Vabandust.”

      „Palun, ära…”

      „Ma olin veendunud, et ta on surnud.”

      „Hendrik ja surnud?” hüüatas Rachel. „Tema elab meist kõigist kauem. Teda on selles osas õnnistatud, tead – või neetud. Mäletad aega, mil ta meile šokolaadi tõi? Meil ei olnud päevade kaupa muud süüa kui suhkrupeeti ning Hendrik ilmus šokolaadiga välja. Ma mõtlesin, et ma pole kunagi midagi nii imelist maitsnud. Ta oli enda üle uhke ja meie olime liiga suures vaimustuses, et isegi mõelda… küsida, kust ta selle sai. Aga sa ju tunned teda. Hendrik on seda tüüpi, kes igal hommikul maailma pihku võtab ja seda kõvasti raputab. Catharina, ma tahan, et see ükski kord vastupidi oleks. Ma tahan, et maailm Hendrik de Geeri korralikult raputaks.”

      Catharina põrnitses oma jahtunud teed, millel koor peal kirmes oli. Ta polnud oma karaskit puutunud. „Kus sa teda nägid?”

      Rachel näkitses oma vesikressivõileiba. „Televiisoris, kaks nädalat tagasi. Ma arvan, et see oli saatus. Abraham ja mina peame Palm Beachil pensionipõlve.” Ta mõtles põgusalt viimase kolmekümne aasta peale, mil tema ning ta vend olid saanud kaheks kõige taibukamaks, tugevamaks Hollywoodi agendiks. See tundus nüüd nii kaugel olevat. Minevik ning Amsterdam tundusid palju lähemal olevat. „Los Angeles ei meeldinud mulle kunagi, ma ei tea, miks. Igal juhul on mul nüüd hoopis uus poliitikute seltskond, kelle tegemisi jälgida. Ma jälgin alati poliitikat – loomulikult Hitlerist saati. Üks meie senaatoritest on Samuel Ryder: väga kena ja võluv, tervikuna minu jaoks liiga konservatiivne, kuid miski ei häiri mind tema juures ka liiga palju. Ühel päeval vaatasin ma kohalikke uudiseid ning ajakirjanik püüdis Sam Ryderi kaadrisse parajasti siis, kui ta auto kurvi äärde tõmbas. Siis hakkas ta senaatorile küsimusi hõikuma – tead küll, nagu nad teevad. Mingi vastuolulise arve kohta, mille ta ära maksnud oli. Ning tema kõrval istus Hendrik de Geer. Hendrik! Limusiinis… koos Ameerika Ühendriikide senaatoriga.”

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО

Скачать книгу