LITMIR.BIZ

Скачать книгу

lihvimata teemanti oma tööriistade eest. Meil on olnud neli sajandit aega seda kivi uurida ja kui seda peaks kunagi lihvitama, siis teame me selle saladusi. Mul on märgistused, mis ma sulle selgeks õpetan. Need ütlevad lihvijale täpselt, kuhu lüüa, et säilitada kaalu ning mitte ohverdada ilu. Kuid sa pead mõistma, et Lauliku väärtus ei peitu mitte ainult selles, mis temast saab, kui ta ära lihvitakse, vaid ka tema legendis.”

      „Heldus küll, onu Johannes. Mis legendis?”

      „1581. aastal, kui Lauliku Kristall esimest korda Peperkampide kätte sattus, oli see maailma suurim lihvimata teemant – ja kõige mõistatuslikum.”

      „Kuid see oli kaua aega tagasi…”

      „Mitte nii kaua. Lauliku Kristall on endiselt kõige suurem ja salapärasem lihvimata teemant maailmas.”

      Juliana süda tagus kiiremini kui tavapärase kontserdieelse ärevuse korral. „Miks salapärane?”

      „Sest selle olemasolu kohta on sajandeid kuulujutte räägitud, kuid need pole kunagi kinnitust leidnud. Seda, mida sa käes hoiad, mu Juliana, on nelisada aastat näinud ainult Peperkampide silmad. Mitte keegi teine ei suuda tõestada, et see olemas on.”

      „Onu Johannes, mulle isegi ei meeldi teemandid.”

      „Sinu ema mõju,” ütles mees hellalt ja naeratas. „Ma saan aru, kuid see pole tähtis. Igas põlvkonnas on üks Peperkamp olnud selle kivi hoidja. Minu põlvkonnas olin see mina. Sinu põlvkonnas, Juliana…”

      „Palun, ära tee.”

      Mees võttis ta käe: „Sinu põlvkonnas oled ainult sina.”

      Johannes Peperkamp naasis oma kohale kahe õe kõrval puust kirikupingil. Millise trio nad küll moodustasid. Viiekümne ühesena oli Catharina endiselt tütarlapselikult sale ja kena, tema silmad olid tumerohelised nagu ta tütrelgi, kuid ümaramad ja pehmemad. Tema juuksedki olid ikka veel sama heleblondid kui nelikümmend aastat tagasi, kui ta suur vennas teda kanalitele uisutama sikutas. Johannes soovis, et õde naerataks. Kuid ta mõistis: Catharina tahtis Julianat kaitsta ning kartis, et tema või Willie pillavad midagi nende ühise mineviku selle osa kohta, millest ta oma tütrele kunagi rääkinud ei olnud. Ning Johannes juba oli, kas polnud? Kuid ta polnud Lauliku Kristalli puhul eksinud. Johannes oli nädalaid kaalunud, mida Julianale öelda, kuid ta oli kogu aeg lootnud, et tüdruk juba teab, et tema ema on Laulikuga seonduva ammuse loo ära rääkinud.

      Ta oleks pidanud targem olema.

      Pööranud pilgu nooremalt õelt, kelle silmis ta süüdlaslikult hirmu märkas, naeratas Johannes lühidalt Wilhelminale. Ah, Willie. Tema ei muutu kunagi! Ta oli oma jässaka figuuri ja nurgeliste näojoontega sama ilmetu nagu alati, tema sinised silmad ei olnud millegipoolest erilised ning tema blondipoolsed juuksed, mis ei olnud kunagi olnud nii heledad ja täiuslikud kui Catharinal, olid nüüd peaaegu üleni valged. Ta oli kuuekümne nelja aastane ning tal oleks ükskõik olnud, kui ta ka saja-aastane oleks olnud.

      Willie oleks Johannese käigu õetütre juurde lava taha heaks kiitnud, kuid ilmaski mitte midagi varjava inimesena oleks ta nõudnud, et mees sellest Catharinale räägiks. Kuidas saaks Johannes seda teha? Kuidas suudaks ta selgitada oma kahepoolset seisukohta: kohusetunnet, mida ta Peperkampide põlvkondade ees tundis, ning õudu, mida temas tekitas see, mida Lauliku Kristall tema enda põlvkonnale… Catharinale, Wilhelminale ning talle endale… tähendas? Nende isa oli 1945. aastal kivi talle isegi veel keerulisemates oludes kui need, millega Johannes nüüd vastamisi seisis, edasi andnud. Kuidas suudaks ta ignoreerida talle usaldatud vastutust? Ta lihtsalt pidi kivi Julianale andma. Muud valikut polnud.

      Catharina ütleks vennale nii, nagu ta seda kord ammu teinud oli – ta oleks võinud selle merre heita.

      Ehk oleks ta pidanud tookord õde kuulama.

      Ning Willie – kallis, otsekohene Wilhelmina. Ta sunniks Johannest Catharinale rääkima ning käsiks tal seejärel Julianale kõik ära rääkida – mitte ainult seda, mida mees tahtis, et too teaks. Seda, mida sa käes hoiad, mu Juliana, on nelisada aastat näinud ainult Peperkampide silmad. Mitte keegi teine ei suuda selle olemasolu tõestada. Need olid samad sõnad, mida Johannese isa temale öelnud oli, kui ta poisikesena Laulikut esimest korda nägi.

      Nüüd oli see vale.

      Kuid mis tähtsust sellel on? Minevik on seljataga.

      Juliana naasis ajutisele lavale ja naeratas oma publikule säravalt ning Johannes tundis äkilist uhkuse- ja imetlusesööstu. Pärast seda šokki, mis ta tüdrukule tekitas, oli too end kogunud ning ta alustas oma kontserdi teist poolt samasuguse lõõmava energiaga, sama veatu virtuoossusega nagu esimest pooltki.

      Mõne minuti pärast nügis Catharina oma vanemat õde küünarnukiga ribidesse. „Willie – Willie, ärka üles!”

      Wilhelmina tõmbas ninaga. „Ma olen üleval.”

      „Nüüd oled. Aga hetk tagasi olid su silmad kinni.”

      „Pähh.”

      „Aitab norskamisest. Juliana kuuleb sind.”

      „Olgu,” Wilhelmina tõusis ebamugaval kirikupingil sirgelt istuma, mis oli tema kohta suur mööndus, „kuid kõik need sonaadid kõlavad minu jaoks ühesugustena.”

      „Sa oled lootusetu,” lausus Catharina, kuid vähemalt Johannes kuulis tema hääles kiindumust.

      Kui minevik poleks olnud selline, nagu ta oli, mõtles vana teemandilihvija end paremini tundes, poleks Juliana kunagi sündinud. Tema on meie lohutus – Catharina, minu, isegi Willie oma. Ning nüüd elab tema kaudu edasi Peperkampide traditsioon ja ka Peperkampid ise.

      Esimene peatükk

      Len Wetherall nõjatus päikeselist külma keskdetsembri pärastlõunat nautides klubi Aquarian ees seljaga vastu elegantset sepisvõret. Ta armastas inimesi jälgida ning selleks ei olnud mingit paremat kohta kui New York. Siin võis ta vahelduseks ise jälgida; tema ise polnud alati see, keda uuriti. Kasvu oli tal veidi üle kahe meetri ja ta oli endine NBA2 superstaar: mustanahaline, rikas ning võrratu maitse ja tohutu vastutuskoormaga. Ta teadis, et ta ei sulandu ei SoHo tänavail ega kuskil mujal eriti hästi rahva sekka. Kuid siin oli kõigil ükskõik.

      Inimesed liikusid isegi linna kohta kiiresti. Len silmas pesukarunahast kasukas roosajuukselist naist ümber nurga tuhisemas ja hoogsalt edasi liikumas. Tal olid punased kootud kindad ja punased vinüülsaapad ning tema suu oli erkpunaseks värvitud. Ta silmad…

      Len ajas end sirgu ja pani ühe oma kaamelivillast mantli nööbi kinni. Naise silmad olid tumedad smaragdrohelised ning ta tunneks need igal pool ära.

      „J. J. Pepper.”

      Naine naeratas Leni märgates, valged hambad erksate huulte taustal säramas. Isegi pärastlõunases järsus valguses olid ta silmad sama salapäraselt ahvatlevad nagu kõik muu tema juures. Naine tuli otse tema juurde, tõusis kikivarvule ning mees kummardus ja laksatas ta liialt meigitud põsele suudluse. Tema naine Merrie ei suutnud mõista, miks J. J. oma juukseid ja nägu niimoodi värvida tahtis. „Ta on kindlasti kogu selle värvilise juuksevahu all, mida ta kasutab, täiesti heleblond,” oli Merrie öelnud. „Ning ma võin kihla vedada, et ta nahk on täiuslik. Miks ta seda kõike niimoodi peita tahab?”

      Tõepoolest – miks? Kuid Len oli õppinud J. J. Pepperile mitte liigseid küsimusi esitama. Naine heidaks talle lihtsalt oma tavalise kauge pilgu, justkui poleks nad samalt planeedilt, ning väldiks otsest vastamist. Mees oli temalt kord vanust küsinud ning J. J. oli kostnud: „Oh… kolmekümne ringis.” Justkui mõtleks ta seda välja. Värvilised juuksed, vanad rõivad, liiga kirev jumestus ning võltsjuveelid kuulusid kõik tema väljanägemise juurde. Ta tahtis, et teised inimesed teda niimoodi näeksid. Et nad näeksid täiskomplekti. Viieteistkümne Knicksis3 mängitud aasta jooksul olid kõik Lenile öelnud, millise mulje ta jätma peaks. Tema oli keerulisel moel õppinud lihtsalt edasi astuma ja olema see, kes ta on. J. J. õpib seda varem või hiljem samuti.

      J. J. Pepper oli esimest

Скачать книгу