LITMIR.BIZ

Скачать книгу

      Olin selle loo esimeste visandite tegemise ajal sügisel 1953 18-aastane Columbia ülikooli tudeng. Mul on meeles, et olin lugenud prantsuse autori Marcel Ayme juttu «Teekond läbi Pariisi» (La traversée de Paris; 1947) kirjandusajakirja Partisan Review, mida ma tollal innukalt jälgisin, 1950. aasta juuli-augusti numbrist. Lugu algas nii:

      «Ohver, juba tükkideks lõigatud, lebas keldri nurgas plekiliste riideribade all. Jamblier, väike mees hallinevate juuste, terava profiili ja palavikuliste silmadega, kõht vöötatud köögipõllega, mis ulatus ta jalalabadeni, kõndis lohinal üle betoonpõranda. Aeg-ajalt peatus ta hetkeks oma teel, et vahtida kergelt õhetavate põskede ja ebakindla pilguga ukselinki. Et ootamise pinget leevendada, võttis ta narmasharja, mis ligunes emailitud panges, ja pesi sellega niisket betoonipinda kolmandat korda, et kustutada sellelt viimasedki verejäljed, mida ta lihunikutöö võis sinna jätta…»

      See tundub nagu mõrvaloo või õudusjutu algus. Kuid tegelikult käsitles «Teekond läbi Pariisi» keerukat musta turu sealiha transportimise praktikat kohvrites läbi natside okupeeritud Pariisi. Loo sünge ja kõle atmosfäär ning situatsiooni eetilistest küsitavustest tulenenud tegelaste äng ja ahastus liigutasid mind üdini ja peaaegu momentaanselt hakkasin selle pala meeleolusid teaduslik-fantastilisse konteksti üle kandma. Mis oleks, küsisin ma endalt, kui ma võtaksin Ayme lugejat alt tõmbavat alguslõiku sõna-sõnalt? Eeldage, et «ohver» selles loos pole siga, vaid ikkagi inimene, nagu ma olin eeldanud kuni 2. leheküljeni, ja kujutage ette linna, mis kannatab puuduse käes hulleminigi kui II maailmasõja ajal, nii et on hakatud kannibalismi praktiseerima ja ööpimeduse varjus smugeldatakse seal selle kõige keelatuma lihaga.

      Kirjutasin seda lugu juhuslikel pausidel, mida suutsin ülikooliõpingute kõrvalt näpata, plaaniga saata lugu jutuvõistlusele, mida üks ulmeajakiri tol aastal korraldas. Parimale tudengi kirjutatud 21. sajandi Ameerika elu kirjeldavale jutule oli auhinnaks tuhat dollarit (mis on tänapäeva vääringus ligi 9000 dollarit). Mingil põhjusel ei osalenud ma siiski sellel võistlusel, ilmselt magasin tähtaja maha, aga 1954. aasta kevadel hakkasin oma käsikirja erinevatele ulmeajakirjadele saatma. Olin tollal mittekeegi, avaldamata autor (kuigi mu enda suureks üllatuseks olin just ühele kirjastusele maha müünud noorteulmeromaani «Ülestõus Kentauri Alfal» (Revolt on Alpha C), mis avaldati 1955. aastal). Ning mu jutt tuli ajakirjadest kiiresti tagasi, nagu olid tulnud 15 või 20 varasemat juttu, mida ma olin eelneva viie aasta jooksul eri väljaannetele pakkunud. (Olin 13 või 14 aastat vana, kui hakkasin oma jutte ajakirjadele saatma.) Kui see jutt oli läbi käinud kõigi tollal eksisteerinud 7 või 8 ulmeajakirja toimetajad ning kõigi toimetajad olid mulle öelnud, kui depressiivne, morbiidne, negativistlik ja võimatu avaldada see pala oli, panin jutu sahtlisse ja kandsin maha kui ebaõnnestumise.

      Möödus paar aastat. Mul õnnestus hakata oma lugusid kiirtule tempos ajakirjadele müüma, nii et enne 21-aastaseks saamist olin ma juba tuntud ulmekirjanik. Teenisin juba ülikooli ajal oma kirjutamistega kena sissetuleku.

      Vahepeal saabus New Yorki üks nooruk Clevelandist, kes kolis minu kõrvaltuppa ja pani samuti kirjanikuna oma «poe püsti». Tema nimi oli Harlan Ellison. Ühel päeval 1956. aastal mainisin talle, et mul on õnnestunud kõik lood maha müüa, välja arvata üks, mida ei soovinud puutuda ükski toimetaja. Ta nõudis seda lugu kohe näha ning luges selle minu silme all läbi. «Geniaalne!» hüüdis ta. «Suurepärane!» Või midagi selles laadis. Ta oli nördinud, et selline sünge meistriteos oli pidanud kogema kõikjalt tagasilükkamist, ning tõotas, et leiab sellele avaldaja. Just siis võttis lahke ja vastuvõtlik ning veidi ebamaine Hans Stefan Santesson üle raskustes vaevleva ajakirja Fantastic Universe (Fantastiline Universum) toimetamise ning Harlan mainis talle, et ma olin kirjutanud loo, mis osutus kõigi ta konkurentide jaoks liiga väljakutsuvaks ja originaalseks, esitades talle sisuliselt väljakutse selle ostmiseks. Hans küsis käsikirja näha, kommenteeris oma pehmel moel, et tegu on tõesti üsna karmi asjaga, ning pärast mõningast kõhklemist avaldas «Öösse kaduva tee» (The Road to Nightfall) oma ajakirja 1958. aasta juulinumbris.

      Isegi nüüd, aastakümneid hiljem on mul raske aru saada, mis selles loos nõnda kuuma kartulina mõjus. Selle teema – et tuumasõjajärgse maailma pinged ja surutis võib välja viia isegi kannibalismini – tundus ärritavat paljusid loo tagasilükanud toimetajaid, kuid see temaatika polnud per se tabuteema. (Vaata Damon Knighti 1950. aasta klassikalist juttu «Teenida inimest» (To Serve Man), kui vaid esimesena pähetulevat näidet nimetada.) Kõige tõenäolisemalt oli probleemikohaks peategelase moraalne kokkuvarisemine loo lõpus, kuna enamik ulmetoimetajaid eelistas tollal lugusid, mille keskne kangelane ületab kõik takistused ja jõuab oma piinade ning raskuste kiuste võidule. Et ma polnud tolleks ajaks veel midagi avaldanud, oli lisamiinus. Näiteks Theodore Sturgeon või Fritz Leiber oleks võibolla suutnud toimetajaid veenda kannibalismilugu avaldama, isegi sellise allaandjaliku lõpuga, kuid saatusele alistuva kangelasega kannibalismilugu praktiliselt tundmatult autorilt oli liig mis liig, nii et isegi pärast mu nime teataval määral tuntuks saamist läks ikkagi tarvis Harlan Ellisoni kogu purustavat ja mooloklikku veenmisjõudu, et see jutt endale kuskil väljaandes kodu leiaks.

      Jutustus tundub mulle tänagi üsna heatasemelise asjana, eriti kui arvestada, et selle autor polnud kirjutamise ajal veel kahekümnenegi. See on üsna dünaamiline, siin on tegelaskujud, põnev tegevus ja süžee ning jutt suudab oma mitte kuigi originaalse idee edastada üsna efektiivselt. Kui ma oleksin toona ammu aega tagasi olnud käsikirju otsiv ajakirjatoimetaja, oleks mulle küll tundunud, et selle pala autor on vähemasti lootustandev.

      Koer lõrises ja jooksis edasi. Katterson vaatas, kuidas kaks kõhna põlevate silmadega meest loomale järele sööstsid, ning tardus kasvavas õõvas paigale. Äkitselt kargas koer üle prügihunniku ja oli kadunud; tema jälitajad vajusid jõuetult maha, nõjatudes oma nuiadele ja ahmides õhku.

      «Asjad lähevad veel palju hullemaks,» sõnas väike räpane mehike, kes äkki eikusagilt Kattersoni kõrvale ilmus. «Olen kuulnud, et ametlik teadaanne tuleb täna, kuid kuulujutt on juba pikka aega levinud.»

      «Nii nad räägivad,» vastas Katterson aeglaselt. Ta oli äsja pealt nähtud tagaajamisest ikka veel halvatud. «Me oleme kõik üsna näljased.»

      Kaks koera jälitanud meest olid ikka veel võhmal, kuid ajasid end jalule ja läksid minema. Katterson ja väike mehike vaatasid nende aeglast eemaldumist.

      «See on esimene kord, kui olen näinud inimesi midagi säärast tegemas,» sõnas Katterson. «Niimoodi avalikult…»

      «See ei jää viimaseks korraks,» teatas mehike. «Parem harju sellega ära, nüüd kui toit otsas on.»

      Kattersoni kõhust käis läbi valutorge. See oli tühi ning pidi tühjaks jääma kuni õhtuse toiduratsiooni saamiseni. Ilma toiduabita polnud tal aimugi, kust järgmine suutäis tulema peaks. Tema ja väike mees kõndisid mööda vaikset tänavat edasi, astudes üle prahi, jalutades sihitult ilma selge eesmärgita.

      «Mu nimi on Paul Katterson,» ütles ta viimaks. «Elan 47ndal tänaval. Möödunud aastal lasti mind armeest vabaks.»

      «Aa, üks noist,» sõnas väike mees. Nad pöörasid 15ndale tänavale. Seal laius täielik häving: mitte ükski sõjaeelne maja polnud püsti ning tänava tagumisse otsa olid püstitatud üksikud viletsad telgid. «On sul vabanemisest saadik tööd olnud?»

      Katterson naeris. «Hea nali. Räägi veel mõni.»

      «Tean. Ajad on karmid. Minu nimi on Malory; olen kaubatundja.»

      «Mis kaupa sa tunned?»

      «Noh… kasulikku sorti.»

      Katterson noogutas. Ilmselgelt ei tahtnud Malory, et ta teemat edasi arendaks, ja ta jättis selle. Nad kõndisid vaikselt edasi, suur mees ja väike, ning Katterson ei suutnud mõelda millestki peale tühjusetunde kõhus. Siis liikusid ta mõtted mõned minutid tagasi nähtud stseenile, kus kaks näljast meest koera taga ajasid. Olid asjad nii ruttu juba niikaugel? küsis Katterson eneselt. Mis edasi saab, mõtiskles ta, kui toit veel haruldasemaks muutub ja viimaks üldse otsa lõpeb?

      Ent

Скачать книгу