LITMIR.BIZ

Скачать книгу

nende kolme kuu sees, mis olid kulunud esialgsest abiellumise tähtajast. Ta arutles endamisi, kas tema ja Matthew saaksid nüüd omavahel paremini läbi, kui nad oleksid tookord paari läinud. Kas nad tülitseksid vähem, kui talle pisut suureks jäänud safiiriga kihlasõrmuse kõrval oleks näha ka kullast rõngas?

      Esmaspäeva hommikul Tottenham Court Roadi kivipurul samme seades elas Robin eelmise päeva tüli mõttes uuesti läbi. Selle seeme oli külvatud juba enne, kui nad ragbivõistlusele minekuks majast välja astusid. Iga kord, kui nad said kokku Sarah Shadlocki ja tema kallima Tomiga, läksid nad Matthew’ga riidu – tõik, mille Robin ka ära mainis, kui pärast matši vaikselt tuure kogunud tüli veel pärast südaööd ikka vaibuda ei tahtnud.

      „Sarah keerutas meelega tolmu üles, issand jumal, kas sa siis aru ei saanud? Just tema oli see, kes esitas ta kohta muudkui küsimusi ega tahtnud kuidagi lõpetada. Ega siis mina seda ei alustanud…”

      Igikestev teeremont Tottenham Courti metroojaama ümbruses oli häirinud Robini tööle jõudmist sellest ajast saadik, kui ta Denmark Streetil asuvas eradetektiivi büroos ametisse oli astunud. Tema tuju ei paranenud sugugi, kui ta komistas kobaka kivi otsa, mis pani ta paar sammu taaruma, enne kui tasakaalu tagasi sai. Tänavasse kaevatud sügavast kraavist, kus töötasid kaitsekiivreid ja helendavaid veste kandvad mehed, kostis provotseeriv vilekoor ja nii mõnigi kahemõtteline kommentaar. Lõkendav Robin heitis näo eest kõrvale oma pikad maasikablondid juuksed ega teinud neid kuulma, ta mõtted rändasid vägisi tagasi Sarah Shadlocki ja tema salakavalate lõputute küsimuste juurde, mis puudutasid Robini bossi.

      „Ta on kummaliselt kütkestav, kas pole? Natuke nagu räsitud, aga mind pole selline asi kunagi seganud. On ta lähedalt vaadates ka seksikas? Ta on ju suur mehemürakas, mis?”

      Robin oli märganud, kuidas Matthew põselihased pingule tõmbusid, kui ta püüdis provotseerijale jahedalt ükskõikseid vastuseid anda.

      „Kas te olete seal kontoris ainult kahekesi? Päriselt? Kedagi teist ei olegi?”

      Nõid, mõtles Robin, kelle loomupärane heatahtlikkus polnud kunagi laienenud Sarah Shadlockile. Ta teab täpselt, mida ta teeb.

      „On see tõsi, et ta sai Afganistanis medali? Sai ju? Ohhoo, siis ta on ju kõige tipuks veel sõjasangar.”

      Robin oli teinud kõik, mis tema võimuses, et summutada Sarah’ ühehäälset kiidulaulu Cormoran Strike’ile, kuid sellest polnud kasu – matši lõppedes oli Matthew suhtumine oma kihlatud pruuti võrdlemisi jahedaks muutunud. Siiski ei takistanud pahameel tagasiteel Vicarage Roadilt teda Sarah’ga lobisemast ja naermast; Tom, kelle Robin leidis olevat igava ja juhmi, oli aga ainult naernud, tajumata toimuva tagamaid.

      Lükatud ja tõugatud möödakäijatest, kes samuti laveerisid teetöö kraavide vahel, pääses Robin viimaks üle tee, kus Centre Pointi betoonist monoliit heitis kõnniteele võre meenutava varju, ja sai jälle vihaseks, meenutades Matthew sõnu, siis kui nende tüli kesköötunnil uuesti lahvatas.

      „Sa lihtsalt ei suuda hoiduda temast rääkimast, on ju nii? Ma kuulsin, kuidas sa ütlesid Sarah’le, et… ”

      „Mina ei hakanud temast uuesti rääkima, see oli Sarah! Sa üldse ei kuulanud… ”

      Aga Matthew oli Robinit järele aimanud, peenikese imbetsillihäälega, mis tema arvates ilmselt iseloomustas kogu naissugu: „Ah, tal on nii kenad juuksed…”

      „Issand jumal, sul on ikka täielik paranoia!” oli Robin karjatanud. „Hoopis Sarah jauras midagi juustest, kusjuures üldse mitte Cormorani, vaid Jacques Burgeri lollakatest lokkidest ja mina ütlesin ainult, et… ”

      „Mitte Cormorani?” oli Matthew korranud ogaralt kileda paroodiahäälega. Ümber nurga Denmark Streetile keerates tundis Robin samasugust raevusööstu nagu kaheksa tundi tagasi, kui ta oli magamistoast välja tormanud, et veeta öö diivanil.

      Sarah Shadlock, neetud Sarah Shadlock, kes oli Matthew’ga samal ajal ülikoolis käinud, oli teinud kõik mis suutis, et lüüa ta üle Robinilt, Matthew Yorkshire’i maha jäänud tüdrukult… Saanuks Robin kindel olla, et Sarah talle enam kunagi silma alla ei sattu, olnuks ta rõõmust hõisanud, kuid Sarah pidi juulis nende pulmagi tulema. Sarah hakkab kindlasti nende abielu segama ja võib-olla kunagi leiab ka võimaluse trügida Robini töökohta Strike’iga kohtuma, kui ta peaks detektiivist päriselt huvitatud olema ega kasuta teda ainult Robini ja Matthew tülli ajamiseks.

      Ma ei tee teda mitte kunagi Cormoraniga tuttavaks, mõtles Robin raevukalt, lähenedes büroo välisukse ees seisvale kullerile. Mees hoidis ühes kinnastatud käes kirjutusalust ja teises piklikku kandilist pakki.

      „Kas see on Ellacotti nimele?” küsis Robin, kui oli jõudnud kuuldekaugusele. Ta ootas saadetist, mis pidi sisaldama pulmakülalistele kinkimiseks mõeldud elevandiluukarva papist ühekordseid fotoaparaate. Viimasel ajal oli tema tööaeg nii ettearvamatu, et tal oli lihtsam lasta netist tellitud kaup mitte koju, vaid töö juurde saata.

      Kuller noogutas ja sirutas oma kirjutusaluse ette, ilma et oleks kiivrit peast võtnud. Robin andis allkirja ja võttis vastu pikliku paki, mis osutus palju raskemaks, kui ta oodanud oli; kui ta selle kaenla alla pani, oleks sees justkui mingi üksainus suur ese serva poole libisenud.

      „Aitäh,” ütles Robin, aga kuller oli talle juba selja keeranud ja istus sadulasse. Majja sisenedes kuulis Robin teda minema sõitmas.

      Kontsad astmetel valjult klõnksumas, ronis ta üles kolisevast metalltrepist, mis keerdus ümber linnupuuri meenutava rikkis lifti. Ukseklaas välgatas, kui ta võtit keeras ja ukse avas, sellel olev graveeritud silt – C. B. STRIKE, ERADETEKTIIV – tõusis tumedana esile.

      Ta oli meelega veidi varem tulnud. Praegu oli neil tööd üle pea ja Robin lootis korrastada kuhjunud paberimajandust, enne kui asub oma igapäevase ülesande juurde, milleks oli noore venelannast sületantsija jälitamine. Ülevalt kostvate raskete sammude põhjal oletas ta, et Strike on veel oma korteris.

      Robin asetas pikliku paki kirjutuslauale, võttis mantli seljast ja riputas selle koos käekotiga ukse peale nagisse, pani tule põlema, täitis kannu veega, pani keema ja sirutas käe laual lebava terava paberinoa järele. Meenutades seda, kuidas Matthew oli põikpäiselt keeldunud tunnistamast, et imetletud oli Jacques Burgeri lopsakaid lokke ja mitte Strike’i ausalt öeldes pigem häbemekarvu meenutavat kräsupead, lõi ta paberinoa vihaselt pakendisse, lõikas selle lahti ja tõmbas kaane pooled laiali.

      Naisterahva mahalõigatud jalg oli küljetsi karpi surutud, varbad painutatud üles, et ära mahuks.

      3

      Half-a-hero in a hard-hearted game.4

BLUE ÖYSTER CULT, „THE MARSHALL PLAN”

      Robini karjatus pani aknaklaasid vibreerima. Ta taganes laua juurest eemale, pilk naelutatud seal lebavale jõledusele. Jalg oli sile, sale ja kahvatu, Robini sõrm oli pakki avades seda riivanud ja tundnud naha külma, kummit meenutavat pinda.

      Ta oli just suutnud mõlemat kätt suule surudes karjatuse lämmatada, kui klaasuks ta kõrval lahti lendas. Meeter üheksakümmend pikk ja nägu pilves, seisis seal Strike, särk eest lahti, nii et näha olid ahvilikult tihedad, tumedad rinnakarvad.

      „Mida põr… ?!”

      Märganud Robini ainitist pilku, vaatas ta samas suunas ja nägi jalga. Robin tundis oma õlavarrel rohmakat haaret ja juba oli boss ta uksest välja trepimademele talutanud.

      „Mismoodi see saabus?”

      „Kuller,” vastas Robin ja laskis ennast trepist üles talutada.

      „Mootorrattaga.”

      „Oota siin. Ma kutsun politsei.”

      Kui Strike oli oma korteri ukse ta nina ees kinni lükanud, jäi Robin liikumatult seisma, kuulatades samme, mis naasid alumisele korrusele. Ta tundis suus oksemaitset. Jalg. Nüüdsama oli keegi talle jala saatnud. Ja tema oli selle rahumeeles trepist üles tassinud – karpi pakitud naisterahva jala. Kelle jalg see oli? Kus oli ülejäänud

Скачать книгу