LITMIR.BIZ

Скачать книгу

sõrmejälgede, juuksekarvade ja nahaosakeste fikseerimiseks teipe kleepisid. Pia aju töötas täistuuridel.

      Kes oli pannud Theisseni kirjutuslauale surnud hamstri? Arvestades loomakese roiskumisastet, pidi see olema juhtunud umbes samal ajal, kui suri Rolf Grossmann. Pia pööras ringi ja läks aeglaselt mööda koridori edasi. Milline surmaga lõppenud draama siin ööl vastu laupäeva toimunud oli? Pia telefon, mille ta oli ennist autos jälle sisse lülitanud, helises, seekord tavapärase helinaga. See oli Kai Ostermann.

      „Hei, puhkaja,” tervitas mees rõõmsalt. „Kuidas Hiinas oli?”

      „Tere, Kai,” sõnas Pia ja hakkas trepist alla minema. „Suurepärane. Puhkus oli liiga lühike. Kas Cem sai su kätte?”

      „Jaa. Ma rääkisin prokuröriga. Lahkamine saab tehtud.”

      „Tore. Siis näeme hiljem.” Pia astus viimased sammud trepist alla ja otsis pilguga uut kolleegi. Matusetalituse mehed toppisid Grossmanni surnukeha laibakotti, konditsioneer töötas jälle ja ebameeldiv lõhn oli avatud klaaskuppelkatuse kaudu täiesti kadunud. Vastuvõtuleti taha oli istunud priske tumedapäine umbes neljakümne viiene naine, kelle jäik näoilme osutas selgesti, kui ebamugavalt ta end oma tööpostil tundis. See oli täiesti mõistetav, Grossmann oli surnud ju ainult paari meetri kaugusel sellest kohast ning naise selja taga puhkeruumis tegelesid üleni valges kriminaalpolitsei ametnikud jälgede tuvastamisega. Kindlasti ei olnud see tema elu meeldivaim esmaspäev.

      „Kas te teate, kus mu kolleeg on?” küsis Pia.

      „Arvutiruumis.” Valvelaua töötaja naeratas vaevaliselt ega liikunud millimeetritki. „Mööda koridori ja teine uks vasakule.”

      „Aitäh.” Pia tahtis just edasi minna, kui talle meenus veel midagi. „Teie ju tundsite härra Grossmanni, eks?”

      „Jah, muidugi.”

      „Milline ta kolleegina oli?”

      Naine kõhkles pisut liiga kaua.

      „Üsna kena,” vastas ta siis ebakindlalt. „Me ei töötanud ju kunagi otseselt koos. Tema oli siin ainult öösiti ja nädalavahetusel.”

      „Hm.” Pia võttis taskust märkmiku ja kirjutas sinna midagi. Tanja Simic oli WindPros töötanud kaks aastat 400-eurose põhipalgaga ja tundis kõiki 48 töötajat, lisaks ka 22 väljaspool maja tuuleparkide ehitusel tegutsevat töötajat. Tema esimesed vastused tulid kõheldes; naine sulas üles alles siis, kui Pia talle kinnitas, et vestlus jääb täielikult nende vahele.

      „Kas te teadsite, et Grossmannil oli alkoholiprobleem?”

      Tanja Simic teadis loomulikult. See polnud kellelegi firmas märkamatuks jäänud, sest Grossmann oli end tööl korduvalt täis joonud. Pealegi oli ta turvaülemaga tülli läinud, sest ainuüksi möödunud kuul oli ta unustanud kolm korda signalisatsiooni sisse lülitada, ja üle-eelmisel kolmapäeval oli ta sõitnud keset ööd mootorrattaga tanklasse.

      „Ilmselt tahtis ta sigarette ja alkoholi juurde tuua.” Tanja Simic pööritas silmi. „Aga ta oli võtmed maha unustanud. Hommikul vedeles ta purjuspäi tagaukse ees ja teda polnud võimalik äratada. Ja kaks nädalat enne seda …” Ta tasandas häält ning vaatas kahele poole, veendumaks, et keegi pealt ei kuula, „… siis vedas ta ühe naise kaasa ja pidutses temaga ülemuse kabinetis.”

      Rolf Grossmann oli olnud WindPro töötajate poolt kõike muud kui armastatud. Ta oli kirjutuslaudadel ringi nuhkinud, teisi pealt kuulanud, purjuspäi maa-aluses garaažis vastu autosid kusnud ja teinud siivutuid märkusi, mille tase langes pöördvõrdeliselt joobeastme suurenemisega. Naistöötajad olid võimalusel vältinud Grossmanniga üksinda jäämist. Pia kuulas huviga ja tegi märkmeid. See oli hoopis teistsugune jutt kui too, mida Theissen enne oma öövahi kohta rääkinud oli.

      „Ta oli tõeline siga,” lõpetas Tanja Simic nina krimpsutades. „Keegi ei saanud aru, miks ta tohtis endale siin kõike lubada.”

      Pia ei saanud ka aru. Kas Theisseni kannatlikkuse taga oli midagi muud kui vana sõprus ja sotsiaalne süütunne, nagu ta oli tahtnud neid uskuma panna? Miks mees neile tõtt ei rääkinud? Pia tänas Tanja Simicut info eest ning asus otsima Cem Altunayd. Küll ta juba välja uurib, miks Theissen neile valetas. Äkki tundis ta jälle erutusvõbinat nagu alati iga juhtumiga, mille puhul ei olnud selge, millised mõõtmed see võtab. Üks oli kindel: see siin ei olnud enam õnnetuse juurdlus. Nad otsisid mõrvarit.

      Frauke Hirtreiter kattis kontoris hoolikalt väikese laua ning tõstis ettevaatlikult pappkarbist taldrikule Parma singi, sardellide ja topeltjuustuga kaetud pitsa. Pisut stiili oli hädavajalik. Muidugi oleks Frauke võinud jalutada mõne meetri kaugusele Limburger Straßele ja einestada pitsarestoranis, aga talle ei meeldinud avalikus kohas üksi laua ääres istuda ja kõigi silme all süüa. Ta silmitses rõõmsa ootusega pitsat, selle krõbedaid servi, kuldkollast sulanud juustu ja singiribasid. Just siis, kui ta esimese tüki lahti lõikas, kahvli otsa torkas ja suhu pista tahtis, koputas keegi tagauksele. Kurat küll. Naine ei sallinud, kui teda söögi ajal segati. Ta ajas end vandudes toolilt püsti, loivas ukse juurde ja keeras võtit lukuaugus. Üks mees nõjatus trepikäsipuule ja naeratas talle ebaloomulikult valgete hammaste välkudes.

      „Mida sina siin teed?” küsis Frauke ebasõbralikult.

      „Tere, õeke. Milline kena tervitus.”

      „Ma just söön. Tule sisse.”

      Frauke keeras ringi ja läks kontorisse tagasi. Matthias Hirtreiter järgnes talle, sulges enda järel ukse ja jäi, käed püksitaskus, selle kõrvale seisma.

      „Sa oled alla võtnud,” nentis ta naeratades. „Näed hea välja.”

      Frauke turtsatas põlglikult ja hammustas pitsat.

      „Sul pole tarvis mulle mett moka peale määrida,” kostis ta. „Ma tean, milline ma välja näen.”

      Rasv tilkus ta lõuale, ta pühkis selle hooletult käeseljaga ära ning heitis vennale pilgu. Päevitus, hele linane ülikond, kurgu alt lahtine särk ja beežid kingad muutsid mehe pisut dändilikuks. Puudus veel ainult õlgkübar ja ta oleks näinud välja nagu ajarändur möödunud sajandi kahekümnendatest aastatest.

      „Ütle, mis sa tahad. Sa pole siin ometi niisama.”

      „Õigus.” Mees tõmbas kirjutuslaua tooli ligemale ning istus õe vastu väikese laua äärde. „Ma sain täna ühe telefonikõne.”

      „Ahah.” Frauke sõi järgmist pitsatükki. Temale teadaoleva viimase info kohaselt läks venna turvasüsteemide ja signalisatsioonide firmal üpris hästi. Venna lapsed käisid erakoolides, ta ise kuulus Lions Clubi, golfiklubisse ja veel kümnetesse ühingutesse, mis olid lugupidamise saavutamiseks kohustuslikud ja varustasid teda kasulike kontaktidega. Ta elas oma perega luksusvillas ning demonstreeris oma rikkust meelsasti ja pidurdamatult.

      „Üks firma tahab Ehlhaltenisse tuuleparki ehitada. Oled vahest kuulnud?”

      Frauke noogutas. Tuulepark oli Jannisel ja Rickyl pidevalt jutuks; mõlemad tegutsesid tuulikutevastases kodanikuühenduses.

      „Ja mis sellega on?” küsis naine.

      Matthias tõmbas käega läbi hõrenevate juuste ning ligidalt nägi Frauke esimest korda oma venna poisilikul näol murekurde.

      „Isa sai neilt talulähedase heinamaa eest hullumeelse pakkumise. Kaks miljonit eurot!”

      „Kuidas palun?” Frauke kahvel tardus õhus ja ta suu vajus lahti. „Tõsiselt räägid?”

      „Muidugi.” Matthias noogutas. „Meile ei öelnud vanamees muidugi midagi. Ja ilmselt ei ole tal plaanis müüa.”

      „Pole võimalik.” Frauke söögiisu oli läinud. Kaks miljonit eurot! Heinamaa eest! „Kust sa tead?”

      „Selle firma mehed palusid mul isa mõjutada.” Matthias turtsatas nördinult. „Me käisime Gregoriga tema juures, aga ta viskas meid ilma pikema jututa välja.”

      „Mis

Скачать книгу