LITMIR.BIZ

Скачать книгу

sikutades. „Sa näed nii armas välja.”

      „Aitäh. Sina samuti.”

      Ema naeratas ja jätkas kleidi kohendamist. „Aitäh, kul-lake. Ma tean, et see viib su endast välja, kuid kokkuvõttes on Valik kõigile kasulik. Sa veedad üksi nii palju aega ja kunagi peaksime sellele niikuinii mõtlema hakkama ja…”

      „Ja see teeb rahva rõõmsaks. Ma tean.”

      Püüdsin kurbust varjata. Kuningatütarde maha parseldamisest olime loobunud, kuid… eesootav ei tundunud sellest oluliselt erinev. Mõistis ta seda?

      Ema tõstis pilgu kleidilt ja vaatas mulle otsa. Miski ta silmis rääkis kahjutundest.

      „Sina näed seda ohverdusena. See on tõsi, et teisi teenides ei tehta paljusid asju sellepärast, et sa neid teha tahad, vaid sa pead.” Ema neelatas. „Kuid sel moel tegutsedes leidsin mina su isa ja oma lähimad sõbrad. Ühtlasi avastasin, et olen tugevam, kui iial ise arvanud oleksin. Ma tean, millise lepingu sa isaga sõlmisid ja kui sa tõepoolest enda jaoks seda õiget ei leia, jäägu nii. Kuid palun, luba endal selle käigus midagi kogeda. Otsi ennast, õpi midagi. Ja püüa meid selle peale sundimise eest mitte vihata.”

      „Ma ei vihka teid.”

      „Aga sa kaalusid seda tõsiselt, kui selle välja pakkusime,” ütles ema laialt naeratades. „Kas pole nii?”

      „Ma olen kaheksateist. Ma olen geneetiliselt programmeeritud oma vanematega tülitsema.”

      „Mul pole ühe korraliku tüli vastu midagi, kui tead, et armastan sind ikka.”

      Haarasin ema kaissu. „Ja mina sind. Ma luban.”

      Ta hoidis mind korraks, lükkas siis eemale ja silus veel kord mu kleiti enne, kui isa otsima tõttas. Läksin Ahreni juurde, kes mind nähes naljakaid nägusid tegema hakkas. „Päris ilus, õeke. Peaaegu mõrsjalik.”

      Keerutasin kleidisaba ja võtsin graatsiliselt istet. „Üks sõna veel ja ma ajan su magamise ajal kiilaks.”

      „Ma armastan sind ka.”

      Püüdsin mitte naeratada, kuid ei saanud sinna midagi parata. Ta tundis mind nii hästi.

      Tuba täitus paleerahvaga. Proua Lucy saabus üksi, sest kindral Leger oli vahis. Härra ja proua Woodwork istusid tagareas koos Kile’i ja Josie’ga. Proua Marlee läks emale kohutavalt korda ja seetõttu hoidsin oma suu kinni, kuid minu meelest olid nad lihtsalt kohutavad. Kile polnud nii enesekeskne nagu Josie, kuid kõigi nende aastate jooksul polnud ta suutnud arendada ligilähedaseltki huvitavat vestlust. Taevas halastagu, aga kui ma peaksin kunagi ränga unetuse all kannatama, palkan ma ta enda voodi ette kõnelema. Probleem lahendatud. Ja Josie… no tema näruste tempude kirjeldamiseks polnud mul isegi sõnu.

      Isa nõunikud astusid samuti riburadamisi kummardades stuudiosse. Isa kabinetis töötas vaid üks naine, leedi Brice Mannor. Ta oli väikest kasvu ja väga armastusväärne – imestasin alatasa, kuidas keegi nii tagasihoidlik daam suutis poliitilisel areenil oma kohta hoida. Ma polnud iial kuulnud teda häält tõstmas või vihastumas, kuid inimesed pidasid temast palju. Mina pidin alati karmust välja näitama, et mehed mind tõsiselt võtaks.

      Igatahes tekitas ta minus huvi. Mis juhtub, kui mina palkan kuningannaks saades endale kõik naisnõunikud?

      See oleks huvitav eksperiment.

      Eesistuja ja nõunikud andsid oma teadaanded edasi ning viimaks pöördus Gavril minu poole.

      Gavril Fadayel olid üle pea kammitud hallid juuksed, kuid väga kaunis nägu. Viimasel ajal rääkis ta üha enam pensionipõlvest, kuid pärast nii suurt teadaannet pidi ta seda ometi veidi edasi lükkama.

      „Täna, Illéa, on meil võimalus lõpetada oma programm väga erutavate uudistega. Ja nende teatamiseks pole kedagi paremat kui meie tulevane kuninganna, kaunis Eadlyn Schreave.”

      Ta tegi käega suurejoonelise žesti minu suunas ja ma naeratasin üle põranda minnes avalalt. Kõlas viisakas aplaus.

      Gavril suudles mind põgusalt mõlemale põsele. „Printsess Eadlyn, tere õhtust.”

      „Aitäh, Gavril.”

      „Lubage olla aus. Mulle tundub, nagu oleksin alles eile teatanud rahvale uudiseid teie ja teie venna Ahreni sünnist. Uskumatu, et sellest on möödas juba kaheksateist aastat!”

      „Tõsi. Me oleme juba täitsa täiskasvanud.” Vaatasin soojalt naeratades oma pere poole.

      „Teie hakkate meil ju varsti ajalugu tegema. Arvan, et kogu Illéa ootab pikisilmi aega, mil teist kuninganna saab, ja mida te siis ette võtate.”

      „See on kindlasti põnev, kuid ma pole kindel, kas tahan ajaloo tegemisega nii kaua oodata.” Nügisin teda mänguliselt küünarnukiga, mille peale ta üllatust teeskles.

      „Rääkige, mida te silmas peate, teie kõrgeausus.”

      Lükkasin selja sirgu ja naeratasin kaamerasse. „Meie suur riik on aastatega läbi teinud palju muutuseid. Minu vanemate valitsusajal on mässuliste jõugud maalt sisuliselt kadunud ja ehkki meid ootab ees veel palju väljakutseid, ei jaga kastisüsteem inimesi enam kujuteldavate joonte vahele. Me elame erakordselt vabal ajal ja saame põnevusega jälgida, kuidas meie riik kogu oma potentsiaali ära kasutab.”

      Mul oli meeles naeratada ja kõik sõnad korralikult välja hääldada. Aastad avalikku drilli tegid oma töö – teadsin täpselt, kuidas hiilata ja ma ei hoidnud end tagasi.

      „See kõik on suurepärane… kuid mina olen ikkagi kaheksateistkümneaastane tüdruk.” Väike külalistest ja nõunikest koosnev publik itsitas. „Elu kipub üsna igavaks, kui veeta suur osa sellest koos isaga kontoris. Ära solvu, Tema Majesteet,” sõnasin isa poole vaadates.

      „Pole hullu,” hüüdis ta reipalt vastu.

      „Seega otsustasin selles osas midagi ette võtta. On aeg hakata otsima kedagi, kes üksnes ei aitaks mul seda väga keerulist tööd teha, vaid kõnniks minu kõrval ka läbi elu. Nii loodangi, et Illéa kingib mulle mu südamesoovi – korraldada Valik.”

      Nõunikud ahhetasid ja hakkasid sosistama. Publiku nägu-del peegeldus šokk. Ainsana paistis sellest kõigest teadvat Gavril – see üllatas mind pisut.

      „Homme paneme kirjad teele kõigile väärt Illéa noormeestele. Teil on kaks nädalat aega otsustada, kas soovite minu käe nimel võistelda. See on kindlasti tundmatus kohas vette hüppamine. Tegu on ju esimese naisterahva juhitud Valikuga. Ometi – ehkki mul on kolm venda – olen mina väga elevil võimalusest leida veel üks prints. Loodan, et Illéa jagab seda elevust koos minuga.”

      Tegin väikese reveransi ja naasin oma kohale. Ema ja isa naeratasid, nad paistsid mu üle nii uhked. Üritasin endale kinnitada, et sellest piisab. Ometi oli veri mu soontes peaaegu tardunud. Mind näris kahtlane tunne, et midagi olulist oli kahe silma vahele jäänud – et mind päästvas võrgus haigutas hiiglaslik auk.

      Aga enam polnud midagi päästa. Heitsin end just pea ees kuristikku.

      5. PEATÜKK

      Teadsin küll, et palees töötab meie heaks palju rahvast, kuid seni redutasid nad vist küll kuskil peidus. Kui kuuldused mu ootamatust teadaandest kulutulena levima hakkasid, ei tormanud mööda koridore üksnes teenrid ja teenijannad, vaid ka inimesed, keda ma iial enne näinud polnud.

      Enam ei lastud mul päevade kaupa kontoris istuda ja aruandeid läbi töötada – minust sai ühtäkki Valiku ettevalmistuste epitsenter.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив

Скачать книгу