ТОП просматриваемых книг сайта:
Mõrva väärt. Peter Swanson
Читать онлайн.Название Mõrva väärt
Год выпуска 2015
isbn 9789949983131
Автор произведения Peter Swanson
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Meie reis Kennewicki Maine’is oli olnud spontaanne, reaktsioon Miranda kurtmisele, et me polnud üle aasta koos aega veetnud. Läksime septembri kolmandal nädalal. Paar esimest päeva olid pilvitud ja soojad, aga tolle nädala kolmapäeval tuli Kanadast paduvihm ja sulges meid hotellituppa. Lahkusime toast ainult selleks, et keldrikõrtsis Allagash White’i juua ja homaari süüa.
Kui torm vaibus, olid ilmad muutunud jahedaks ja kuivaks, valgus hallimaks, hämarik pikemaks. Ostsime kampsunid ja uurisime miilipikkust kaljurada, mis algas võõrastemajast põhjas ja lookles lainetava Atlandi ookeani ja kaljuserva vahel. Õhk, mis alles oli olnud raske niiskusest ja päikesekreemi lõhnast, oli nüüd värske ja soolakas. Armusime mõlemad Kennewicki nii sügavalt, et kui leidsime raja lõpus kõrge kalju otsas müügis oleva kibuvitstesse mattunud maatüki, helistasin numbrile sildil MÜÜA ja tegin kohe pakkumise.
Aasta hiljem olid kibuvitsad välja juuritud, vundamendikraav kaevatud ja väljast oli kaheksa magamistoaga maja peaaegu valmis. Olime palganud Brad Daggetti, tihedate tumedate juuste, kitsehabeme ja kõvera ninaga karmi lahutatud mehe ehituse projektijuhiks. Mina veetsin oma nädalaid Bostonis – nõustasin salka värskeid MIT-i lõpetajaid, kes olid loonud uue algoritmi blogipõhisele otsingumootorile –, Miranda viibis üha enam Kennewickis, peatus võõrastemajas ja hoidis ehitustöödel silma peal, pabistas iga plaadi ja detaili pärast.
Septembri alguses otsustasin talle üllatuse teha ja kohale sõita. Saatsin talle mobiiltelefonile sõnumi, kui sõitsin Bostonist põhja poole jäävale I-95-le. Jõudsin veidi enne keskpäeva Kennewicki ja otsisin teda võõrastemajast. Sealt öeldi, et ta on hommikust saati väljas olnud.
Sõitsin maja juurde ja parkisin Bradi F-150 taha, mis seisis kruusatatud sissesõiduteel. Miranda punarinna muna värvi sinine Mini Cooper oli samuti seal. Ma polnud paar nädalat ehitusplatsil käinud ja rõõmustasin tehtud töid nähes. Kõik aknad paistsid ees olevat ja uputatud aia jaoks valitud kiviplaadid oli kohale toodud. Kõndisin maja taha, kus kõikidel teise korruse magamistubadel oli oma rõdu ja esimest korrust ümbritsev katusega veranda viis tohutule plaaditud terrassile. Terrassi ette oli kaevatud kandiline auk basseini jaoks. Kivitrepist terrassile minnes märkasin läbi ookeani poole avaneva köögiakna Bradi ja Mirandat. Kavatsesin just aknale koputada ja oma kohalolekust märku anda, kui miski sundis mind peatuma. Nad nõjatusid vastu äsja paigaldatud kvartsist tööpinda ja vaatasid välja aknast, kust avanes vaade Kennewicki lahele. Brad suitsetas sigaretti ja ma jälgisin, kuidas ta nipsas tuhka kohvitassi, mida ta teises käes hoidis.
Ent see oli Miranda, kes mind peatuma sundis. Tema asendis, selles, kuidas ta tööpinnale naaldus, Bradi laiade õlgade poole pööratud, oli midagi. Ta näis end täiesti vabalt tundvat. Jälgisin, kuidas ta hooletu liigutusega käe tõstis, kui Brad süütas tema sõrmede vahel oleva sigareti. Miranda tõmbas sügava mahvi ja andis sigareti Bradile tagasi. Nad polnud selle liigutuse ajal teineteise poole vaadanud ja ma mõistsin sel hetkel, et nad mitte ainult ei seksinud teineteisega, vaid olid ilmselt ka armunud.
Viha või jahmatuse asemel oli mu esimene reaktsioon hirm, et nad märkavad, kuidas ma terrassil nende intiimset hetke luuran. Läksin tagasi peasissekäigu juurde, sammusin üle veranda, avasin klaasukse ja hõikasin kajavasse majja: „Tere.”
„Me oleme siin,” hüüdis Miranda vastu ja ma läksin kööki.
Nad olid teineteisest veidike kaugemale liikunud, aga mitte palju. Brad kustutas sigareti kohvitassi. „Teddy, milline üllatus,” ütles Miranda. Ta oli ainuke, kes mind niimoodi kutsus, hellitusnimega, mis oli saanud alguse naljast, kuna see ei sobinud mulle üldse.
„Tere, Ted,” ütles Brad. „Mis sa siis senisest tööst arvad?”
Miranda tuli ümber leti ja vajutas mu huultele suudluse, mis tabas suunurka. Ta lõhnas kalli šampooni ja Marlboro järele.
„Näib kena. Mu kivid on kohale jõudnud.”
Miranda puhkes naerma. „Me lasime tal ühe asja valida ja muust ta ei hooligi.”
Brad tuli samuti ümber leti ja surus mu kätt. Tema käsi oli suur ja mõhnaline, peopesa soe ja kuiv. „Tahad täit ekskursiooni?”
Kui Brad ja Miranda mulle maja näitasid, Brad rääkis ehitusmaterjalidest ja Miranda sellest, milline mööbel kuhugi tuleb, hakkasin kahtlema selles, mida ma näinud olin. Kumbki ei paistnud minu seltsis eriti närviline olevat. Võib-olla olid neist saanud lihtsalt lähedased sõbrad, sellised, kes õlg-õla kõrval seisavad ja sigaretti jagavad. Miranda võis füüsiline olla, rippus sõbrannadel käevangus, suudles meessoost sõpru tervituseks ja hüvastijätuks huultele. Hakkasin mõtlema, et olin paranoiline.
Pärast ekskursiooni majas sõitsime Mirandaga Kennewick Inni ja sõime Livery kõrtsis lõunat. Tellisime mõlemad praetud kilttursavõileiva ja ma jõin kaks viskit soodaveega.
„Kas Brad on su uuesti suitsetama meelitanud?” küsisin, tahtes teda valelt tabada, tema reaktsiooni näha.
„Mida?” küsis ta, laup kortsus.
„Sul oli kerge suitsulõhn juures. Majas.”
„Võib-olla tõmbasin mahvi või paar. Teddy, ma ei ole uuesti suitsetama hakanud.”
„Ma ei hooli sellest tegelikult. Lihtsalt mõtlesin.”
„Suudad sa uskuda, et maja on peaaegu valmis?” ütles Miranda friikartulit mu ketšupisse kastes.
Rääkisime mõnda aega majast ja ma hakkasin nähtus veelgi enam kahtlema. Miranda ei käitunud süüdlaslikult.
„Sa jääd nädalavahetuseks siia?” küsis ta.
„Ei, ma tahtsin lihtsalt siia tulla ja tere öelda. Mul on täna õhtusöök Mark LaFrance’iga.”
„Tühista see ja jää siia. Homme peaks ilus ilm olema.”
„Mark lendas ainult selle kohtumise pärast siia. Ma pean mõned numbrid ette valmistama.”
Algul olin kavatsenud kogu pärastlõunaks Maine’i jääda, lootes, et Miranda on nõus pika lõunauinakuga hotellitoas. Aga kui olin näinud teda ja Bradi semutsemas väga kallis köögis, mille eest maksin mina, olin meelt muutnud. Mul oli uus plaan. Pärast lõunasööki sõidutasin Miranda tagasi maja juurde, et ta saaks oma auto võtta. Seejärel valisin otse I-95-le sõitmise asemel 1. maantee ja suundusin lõunasse, Kitterysse, kus oli kolmveerand miili jagu kaupluseid. Peatusin matkatarbeid müüva Kittery Trading Posti juures, millest olin lugematuid kordi mööda sõitnud, kuid kus ma polnud kunagi käinud. Umbes viieteistkümne minuti jooksul kulutasin peaaegu viissada dollarit vihmakindlatele varjemustriga pükstele, hallile kapuutsiga vihmamantlile, suurtele lenduriprillidele ja kallile binoklile. Viisin varustuse Crate’i ja Barreli kaupluslao vastas asuvasse avalikku tualetti ja panin uued riided selga. Kui kapuuts oli peas ja lenduriprillid ees, olin kindel, et mind pole võimalik ära tunda. Vähemalt mitte eemalt. Sõitsin uuesti põhja poole, parkisin auto avalikku parklasse Kennewicki lahe lähedal, pressides oma Quattro kahe kastiga pikapi vahele. Ma teadsin, et ei Mirandal ega Bradil polnud põhjust just sellesse parklasse tulla, aga mul polnud ka mingit põhjust oma autot silmatorkavasse kohta jätta.
Tuul oli vaibunud, aga taevas oli madalal ja süngelt hall, oli hakanud sadama sooja peenikest vihma. Kõndisin üle märja liivaranna, ronisin üle lahtiste kivide ja kildi, mis viisid kaljuraja algusse. Liikusin ettevaatlikult, hoidsin pilgu sillutatud rajal – see oli vihmast libe ja siin-seal olid rajal juurikad – selle asemel et nautida minust paremal dramaatiliselt laiuvat Atlandi ookeani. Kohati oli sillutis kaljurajalt täielikult kadunud ja luitunud silt hoiatas jalutajaid ohtliku raja eest. Tänu sellele ei kasutatud rada väga tihti ja ma nägin tol pärastlõunal ainult ühte inimest – teismelist tüdrukut Bruinsi dressipluusis, mis lõhnas nii, nagu oleks tüdruk just savu tõmmanud. Möödusime teineteisest sõnagi lausumata