LITMIR.BIZ

Скачать книгу

      Aeglased kuulid

      Aeglased kuulid

      Mu ema oli kiindunud luulesse. Pärast minu õe surma, aga enne ootamatut teadet mu enda sõjaväkke kutsumisest, näitas ema mulle Giresuni värsse. Poeemi pealkirjaga «Hommikulilled».

      See oli seadusevastane tegu.

      Giresun oli Keskmaailmade ametlik sõjapoeet. Selle naise tööd olid ääremaailmades keelatud, neid peeti propagandaks. Kuid Giresun oli juba enne sõda kuulus olnud ja ema oli hankinud endale mitu tema antoloogiat. Eeldati, et ta annab need kogumikud üle mõne amnestia ajal. Ema ei suutnud seda teha.

      Üks neist raamatutest oli Vavareli kingitud, sellesse oli Vavarel oma ilusa lennuka käekirjaga pühenduse kirjutanud.

      Mu õel oli alati olnud ilusam käekiri kui minul.

      «Hommikulilled» rääkis surmast ja mäletamisest. Armastatud inimese surmaga leppimisest, seejuures elu helgemast lõimest kinni hoides.

      Tol ajal oli Giresun minu jaoks suureks lohutuseks. Kuid ma ei saanud kunagi rääkida tema töödest väljaspool meie kodu ja sõjaväkke minnes polnud mul mingit võimalust poeemi kaasa võtta. Püüdsin seda pähe õppida, ent isegi mõned lühikesed «Hommikulillede» värsid olid minu jaoks liig.

      Viimaks kuulutati välja vaherahu. Paljud laevad jäid orbiidile Wembere’i-nimelise neutraalse planeedi ümber. Sõjalised ja poliitilised liidrid aktsepteerisid neile esitatud keerulisi ja vastuolulisi tingimusi. Pühalike tunnistajate ees kasutasid nad asju, mida nimetati sulepeadeks, et jäädvustada märke paberiks kutsutavale õhukesele nahataolisele materjalile, kasutades tindiks nimetatavat ollust. Sel kombel olid nad lõpetanud sõdasid juba tuhandeid aastaid.

      Peate selles osas lihtsalt mu sõna uskuma. Siiski jäi üks probleem. Hüppelaevad olid ainus võimalus saata sõnumeid valgusest kiiremini, nii et uudisel kulus levimiseks aega. Esiteks ei uskunud kõik, et vaherahu on päriselt. Isegi siis, kui neutraalsed rahukaitsjad meie süsteemi saabusid, käis võitlus ikka veel edasi.

      Peaaegu siis, kui kõik oli juba lõppenud, viibisin ühel neist patrull-laevadest ja sattusin oma üksusest lahku. Püüdsin taastada sideliine ja välja mõelda, kuidas pääseda tagasi meie sektorisse, kui jooksin otse sülle vaenlase karistussalgale.

      Neid oli neli: Orvin ja tema kolm sõdurit. Isegi siis teadsin ma Orvinist väga vähe. Olin kuulnud lugusid sellest mehest, kes tegutses vaenlase lipu all, kuid rikkus isegi nende sõjaseadusi. Räägiti, et kui tuleb vaherahu, võtavad mõlemad pooled järjekorda, et teda kohtu alla anda. Orvin sai mu kätte ja viis mingisse punkrisse. See oli madal soomustatud ehitis, õhku lastud ja maha jäetud. See oli külm ja prahti täis, akendel puudusid klaasid. Tumepunased vereplekid seintel ja põrandal näitasid, kus Orvin oli juba ennegi inimesi tapnud.

      Tema kolm sõdurit hoidsid mind kinni raudraamiga voodil, mis lehkas kuse ja surma järele. Orvin kasutas nuga, et lõigata mu püksisäär lõhki põlvest puusani. Üritasin rabelda ja jalaga lüüa, kuid sõdurid olid kaugelt liiga tugevad.

      «Hoidke kinni,» ütles Orvin. Ta oli suur mees, pikem ja laiem igast minu üksuse sõdurist.

      Ta nahk oli toore liha värvi ja sarnase tekstuuriga. Ka tundus tema nägu pea kohta liiga väike. Paistis, nagu poleks silmad, nina ja suu päriselt proportsioonis ülejäänud osaga temast – nagu liiga väike mask. Tal olid valged, lühikeseks pügatud juuksed ja valged kulmud. Lihavärvi naha taustal tõusid juuksed ja kulmud tugevasti esile.

      Tema kõrval seisis riistakäru. Ta asetas noa väga delikaatselt selle peale. Tal olid tohutult suured roosad käed. Tema küünteta sõrmed olid nii paksud ja töntsakad, et käed tundusid beebile kuuluvat.

      «Kas sa pole kuulnudki?» küsisin, tundes vajadust midagi öelda. «Sõda sai läbi. Rahukaitsjad on siin. Me ei ole enam vaenlased.»

      Ta võttis käru alumiselt riiulilt Raamatu. See oli must ristkülik, täis sellisest materjalist lehti nagu paber, mida enne nimetasin, ainult palju õhemaid. Neile olid tehtud märgid tindiga, kuid kasutatud seejuures masinat, mitte sulepead. Kaane järgi tundsin ära samasuguse Raamatu, nagu oli mullegi antud.

      «Kas sa usud seda?» küsis Orvin.

      «Ei.» «Räägitakse, et kõik ääremaalased loevad Raamatut.» Ta lehitses Raamatut ja tal oli raske oma paksude sõrmedega lehekülgi keerata. «Ka meil on oma Raamat. Kuigi enamik meie inimesi on liiga haritud, et selle sisule mingit tähendust omistada.»

      «Olen muud kuulnud.» Selle mehega vaielda oli riskantne. Kuid ka temaga nõustumisest poleks erilist kasu olnud.

      Orvin hakkas Raamatust lehekülgi välja kiskuma. Need tulid kergesti lahti nagu putukatiivad. Ta kägardas need sõrmede vahel kokku ja viskas põrandale. Siis astus saapaga peale.

      «See ei mõju,» ütlesin. «Niimoodi sa mind ei provotseeri. Ma pole usklik.»

      «Siis on meil niigi palju ühist,» möönis Orvin, lastes Raamatul oma beebisõrmede vahelt prügile kukkuda.

      Ta pööras tähelepanu jälle kärule, sõrmitsedes üht ja teist. Mõtlesin korraks, et ta võtab jälle noa, kuid selle asemel haaras ta mingi püstolikujulise eseme. See oli tehtud valgest metallist ja paistis tal käes raskena.

      Sellel oli suur päästik ja voolik, mis jooksis suruõhureservuaari.

      Orvin silitas selle asja toru.

      «Sa tead, mis see on?» «Jah.»

      «Ma tean, et sinu nimi on Scurelya Timsuk Shunde,» jätkas Orvin. «Tõmbasin info sinu aeglaselt kuulilt. Kus sa oled sündinud. Sinu perekond. See veider lugu sinu värbamisega. Sinu järgnev sõjaväeline karjäär. Hüpped, mis su sellesse süsteemi tõid. Kuupäevad, mil haavata said.»

      «Siis pole sul ju tarviski, et midagi ütleksin.» Orvin muigas jäigalt. «Kas sa mäletad, kuidas nad kuuli su sisse panid?»

      «Olen sõdur. Kes seda ei mäletaks.» Ta noogutas natuke kaastundlikult. «Jah, meie kasutame neid ka – või siis peaaegu samasugust tehnoloogiat.» Ta kontrollis, et saaksin püstolitaolist asja ikka hoolega uurida. «Selles injektoris on aeglane kuul, programmeeritud ja sisestamiseks valmis.»

      «Aitäh, aga mul juba on üks.» «Ma tean.»

      «Siis peaksid sa teadma ka transponderi signaalist. Minu omad peaksid seda juba praegu, meie jutu ajal jälgima.»

      «Võin kuuli alati välja lõigata, enne kui nad siia jõuavad,» tähendas Orvin.

      «Ja mind selle käigus tappa.»

      «Tõsi küll. Ja sul on õigus – poleks mingit mõtet sulle teistkuuli panna. Siiski – sellele siin on tehtud mõned muudatused. Kas räägin, millised?»

      «Mine persse.» «Tavaliselt ei tee need väga palju valu. Sõjaväearstid kasutavad kohalikku tuimestust, et sisenemispiirkonda valutuks muuta, ja aeglased kuulid eritavad sinu sees liikudes teist tüüpi valuvaigisteid. Kuulid liiguvad ka väga aeglaselt – või vähemalt on niimoodi kavandatud. Sellest muidugi ka nimetus. Ja nad väldivad ka eluliste organite või vereringesüsteemide kahjustamist, kui suunduvad oma sihtkoha poole piisavalt sügavale su rinnakorvi, et neid ei saaks keeruka operatsioonita eemaldada.

      Kuid see siin on teistsugune. See teeb haiget nagu kõige hullem asi, mida oled kunagi tundnud, ja jätkab sinu sisse kaevumist, kuni jõuab südameni.»

      «Miks?» Orvin naeris natuke. «Miks mitte?»

      Proovisin võidelda – ma ei saanud sinna midagi parata –, kuigi teadsin juba, et see on kasutu. Sõdurid hoidsid mind liiga kõvasti kinni. Orvin kummardus ja surus injektori suudme vastu mu reit kohas, kus oli püksid juba lõhki lõiganud. Vaatasin, kuidas tema sõrm päästikul pingule tõmbub, ja kuulsin terava piitsaplaksu sarnast heli. See oli suruõhk, mis relva läbis.

      Kuul sisenes minusse. See tundus nagu haamrilöök. Relv ohkas lühidalt ja justkui rahulolevalt, kui õhk sellest väljus.

      Sekundi või ehk sellest lühema aja jooksul tundus valu väiksem, kui olin kartnud. Siis tabas see mind ja ma karjusin. Just seda nad olidki tahtnud ja ma vihkasin ennast sellepärast, kuid ei saanud sinna midagi parata.

      «Kas sa tunned seda enda sees?» Orvin tõmbas injektori eemale ja puhastas kaltsuga selle suuet. Ta asetas relva kärule.

      «Mine

Скачать книгу