LITMIR.BIZ

Скачать книгу

      „Minu arvates vajab see vennike puhkust,” ütles Sara.

      Nad tulid sadulast alla ja juhtisid hobused jõe äärde. Hollise mära langetas kaldal seistes oma pika koonu kõhklusteta vette, kuid ruun näis kõhklevat. Sara võttis saapad jalast, keeras püksisääred üles ja talutas ta madalikule jooma. Vesi oli imemõnusalt külm ja siledast lubjakivist jõepõhi jalgade all kindel.

      Kui hobused olid janu täis joonud, lasksid Sara ja Hollis loomadel viiv aega ringi uidata. Nemad ise istusid vee kohale ulatuvale kaljueendile. Kallastel kasvas tihedalt taimi: pajusid, pekani-hikkoripuid, tammesid, prosoopisevõsa ja viigikaktuseid. Veelt peegelduvates valgusekiirtes tiirutasid õhtused putukad. Sadakond jardi ülesvoolu peatus jõgi korraks laias ja sügavas võrendikus.

      „Siin maal on kõik nii rahumeelne,” ütles Sara.

      Hollis noogutas, nägu täis rahulolu.

      „Sellise asjaga oskan ma vist ära harjuda.”

      Sara mõtles ühele paigale minevikust. See juhtus palju aastaid tagasi, kui tema ise, Hollis ja kõik teised koos Amyga ida poole Coloradosse rändasid. Theod ja Mausi selleks ajaks enam ei olnud, sest nad jäid sinna talusse, et Maus saaks lapse sünnitada. Nad ületasid La Sali mäed, laskusid laia kõrge rohu ja sinitaevaga orgu ning tegid peatuse, et puhata. Taamalt paistsid Kaljumägede tipud, mida kattis lumi, ehkki õhk oli senimaani veel mahe. Sara koges vahtrapuu varjus istudes üht tunnet, mida ta ei olnud varem tegelikult kordagi läbi elanud – ta tajus maailma ilu. Sest maailm oli tõepoolest ilus. Puud, valgus, rohu liikumine tuules ja mägede säravad jäised nõlvad – kuidas ta ei olnud neid asju varem märganud? Ja kui oligi, siis miks olid nad paistnud talle teistsugusena, tavalisemana ja mitte niivõrd eluküllasena? Ta oli Hollist armastama hakanud ja sai sõpradest ümbritsetuna – Michael oli küll nagu mängulooma embav laps püssi rinnal hoides magama jäänud – vahtra all istudes aru, et Hollis ongi selle põhjus. Armastus ja ainult armastus oli see, mis tema silmad avas.