LITMIR.BIZ

Скачать книгу

radiaatorite ribide vahele ja nägi hõbedasi ämblikuvõrgu niite õrnalt laest alla heljumas. Igas tolmukihis oli ühe aastakümne jagu selle koha ajalugu.

      Veel pool tosinat inimest valgus stuudiosse. Tuli salk norra üliõpilasi (enamuses tüdrukud), kes õppisid ülikoolis hispaania keelt, ning seejärel veel mõned pisut üle kahekümnesed mehed, kõik kohalikud.

      „Need peavad olema niinimetatud palgalised tantsupartnerid,” sosistas Maggie Soniale. „Brošüüris öeldi, et neid palgatakse selleks, et naiste ja meeste suhet tasakaalustada.”

      Viimaks ilmusid kohale juhendajad. Felipe ja Corazón olid mõlemad läikivmustade juustega ja kõhnad nagu noored vasikad, kuid nende vintsutatud nahk reetis, et nad on juba tublisti üle kuuekümne. Corazóni kondist nägu ilmestasid ühtlased sügavad kortsud, mida ei olnud söövitanud sinna üksnes aeg, vaid ka väljendusrikkus ja häbenematu tunnetega liialdamine. Iga kord, kui ta naeratas, naeris ja nägu kirtsutas, jättis see tema nahale jälje. Nad mõlemad olid riietatud musta, mis rõhutas tantsijate saledust, ning ruumi valgel taustal mõjusid nad justkui joonistatud siluetid.

      Tosinast inimesest koosnev grupp oli üle ruumi laiali laotunud, kõik näoga juhendajate poole.

      „Hola!” ütlesid juhendajad koos, naeratades avalalt ootusrikkalt nende ette joondunud rühmale.

      „Hola!” vastas grupp kooris, justkui rühm hästi distsiplineeritud kuueaastaseid lapsi.

      Felipel oli käes CD-mängija, mille ta põrandale asetas. Ta vajutas nupule ja ruum muutus täielikult. Õhku läbistas rõõmus trompetihelide sissejuhatus. Klass jäljendas automaatselt Corazóni liigutusi. Ta ei pidanud sõnagi lausuma, niigi oli ilmselge, et just see ta eesmärk oligi. Mõne aja jooksul soojenes rühm sujuvalt üles, pööritas randmeid ja pahkluid, painutas end kandadest, venitas kaelu ja õlgu ning õõtsutas puusi. Kõik hoidsid silmi oma õpetajatel, lummatud nende saledatest kehadest.

      Kuigi Felipe ja Corazón olid kasvanud üles flamenko traditsiooni najal, olid nad mõistnud, kust tuul nüüd puhub. Õpetamise seisukohast oli Kuuba juurtega salsa kommertslikum ja pakkus huvi sellisele publikule, keda ei pruugiks ligi tõmmata flamenko dramaatiline jõulisus. Mõned nende eas tantsijad esinesid ikka veel, ent Felipe ja Corazón teadsid, et nad ei suudaks nii korralikku elatist teenida. Nende strateegia töötas. Nad olid omandanud täiuslikult salsa ning loonud uue koreograafia, meelitades oma tundidesse rohkelt nii granadalasi kui ka välismaalasi. Neile meeldis salsa; see oli pealiskaudsem, emotsionaalselt vähem kurnav kui nende tõeline kirg flamenko, nagu kerge Jerezi vein täidlase Rioja kõrval.

      Juba paar aastat jagus alati mingi hulk inimesi, kes tahtsid salsat õppida ning Felipest ja Corazónist, vanad ja kogenud nagu nad olid, said raskusesta eksperdid. Kui neile põgusalt tantsusammud ette näidati, võis see paar tantsida ükskõik millist tantsu maailmas. Nii nagu absoluutse kuulmisega muusikud suudavad pärast keeruka meloodia kuulamist seda perfektselt korrata ning teisel korral juba lisada variatsioone ja inversioone, nii oli ka nende kahega. Nad võisid ühel päeval vaadata terve seeria samme ja juba järgmisel päeval olid need täiuslikult omandatud, kuigi olid nii mees- kui naistantsija liikumist jälginud kõigest üheainsa korra.

      Ja nüüd algas salsa õpetus. Enamasti juhendas neile käsklusi hõikav Corazón. Tema hääl lõikas muusikast läbi, isegi üle salsameloodia kostva dzässtrompeti kriiskava kõla.

      „Y un, dos, tres! Y un, dos, tres!8 Ja! Plaks! Plaks! Plaks! Ja! Plaks! Plaks! Plaks! Ja…”

      Ta muudkui jätkas. Rütmi kordamine, kordamine ja veel kord kordamine, kuni see hakkas neid kummitama ja nende unedesse imbuma. Iga pööret, mille õpilased täiuslikult omandasid, tervitati suurte ergutushüüete ja entusiasmiga.

      „Eso es! Just nii!”

      Kui oli aeg edasi liikuda, proovida midagi uut, hüüdis Felipe: „Vale! Hästi!” Ja järgmise pöörde ehk vuelta demonstreerimine võis alata.

      „Estupendo!”9 võisid õpetajad liialdamist häbenemata hüüda.

      Enne iga uue sammu harjutamist liikusid naised edasi uue partneri juurde, seega tunni esimese poole lõpuks olid nad tantsinud kõigi palgaliste tantsupartneritega. Kuigi ükski noortest meestest ei rääkinud inglise keelt, valdasid nad kõik ladusalt salsat.

      „Ma jumaldan seda,” ütles Maggie, kui ta tantsupõrandal Soniast mööda libises.

      Sonia mõtiskles, et võib olla näitas Maggie just tantsides oma tegelikku olemust. Ta näis igal juhul õnnelikuna, kui mees teda siia-sinna liigutas, käsi täpselt mehelt saadud juhiste järgi partneri kukla vastas. Mehe kerge käelöök oli kõik, mida oli vaja teadmaks, millal keerutada. Maggie reageeris vihjele kõhklematult. Sonia vaatas oma sõpra, kes hakkas harjuma keerukate sammukombinatsioonidega, ning leidis, et on veider, et Maggie’le näib niivõrd meeldivat tants, milles mees mängib üdini domineerivat rolli. Iseteadlik feminist, kellele meeldis juhtida, näis olevat rahul, kui teda keerutati.

      Maggie sai õpetajatelt kiita ja üle tema näo levis ilme, mida Sonia mäletas kooliajast. Kergelt üllatunud pilk, millega kaasnes lai rahulolev naeratus.

      Vaheajal toodi ruumi suured kannud jääveega, mida valati plastiktopsidesse. Ruum oli muutunud väga lämbeks ja kõik jõid januselt ning eri rahvustest inimesed arendasid samal ajal viisakalt katkendlikku vestlust.

      Janu kustutanud, läksid kaks inglannat tualetti. Sonia märkas seintel rohkelt graffitit, iseäranis mitmeid initsiaalide paare, mis olid vana puidu sisse kraabitud. Osad kritseldused olid aastate jooksul peaaegu minema lihvitud, teised olid hiljuti tehtud, värsked graveeringud veel ikka palja ihu värvi. Üks iseäranis külluslikult kaunistatud tähepaar meenutas talle kirikutes leiduvaid nikerdusi, tõelisi kunstiteoseid. Ainult armastuse käed võisid raske ukse sisse need nimetähed voolida. Kes seda tegema vaevus, ei olnud mitte hooletult lühiajalisest kirest teada andnud, vaid kuulutanud tõelist, püsivat pühendumust. „J – M” – enne võetaks need rasked uksed hingedelt maha ja heidetaks tulle, kui taoline kiindumuse väljendus sealt kaduda võiks.

      Tagasi koridori lonkides peatusid nad stuudio ukse juures, kus raamitud plakatid võistlesid üksteisega tähelepanu eest. Ühel neist olid Felipe ja Corazón. Trükikirja stiili järgi otsustades pärines plakat umbes 1975. aastast ja sellel reklaamiti ühte flamenkoetendust.

      „Vaata, Maggie, sellel pildil on meie õpetajad!”

      „Jumaluke, ongi nii! Küll aeg on ikka halastamatu!”

      „Nii palju nad ka muutunud ei ole,” kaitses neid Sonia. „Nad on praegu ju sama saledad.”

      „Aga need kanavarbad – noil päevil neid ju ei olnud?” kommenteeris Maggie. „Mis sa arvad, kas nad näitaksid meile pisut flamenkot? Õpetaksid meile, kuidas jalgadega trampida? Klõbistaksid natuke kastanjette?”

      Maggie ei jäänud vastust ootama. Ta oli juba tagasi stuudios ning Sonia jälgis teda ukselt.

      Viimaks meenusid Felipele mõned ingliskeelsed sõnad: „Flamenkot ei saa õpetada,” ütles ta kurguhäälselt. „Flamenko on veres ja pealegi ainult mustlasveres. Aga te võite proovida, kui tahate. Ma näitan teile tunni lõpus natuke.”

      See avaldus oli kui väljakutse.

      Järgmise tunni aja jooksul kordasid nad treeningu esimeses pooles õpitud liigutusi ja siis, viisteist minutit enne lõppu, lõi Felipe käsi kokku.

      „Nüüd,” ütles ta. „Flamenko.”

      Ta astus ülespuhutud väärikusega CD-mängija juurde, lappas nobedalt oma plaate ja tõmbas ettevaatlikult välja, mida oli otsinud. Samal ajal vahetas Corazón nurgas oma kingad jämedate kontsade ja metallkappadega kingade vastu.

      Õpilased taganesid ja jäid vaikselt ootama. Nad kuulsid käteplakse ja vaikset trummimängu. Sünge muusika erines salsa muretutest rütmidest.

      Corazón astus rühma ette. Näis, et ta on õpilased unustanud. Kitarrihelide saatel tõstis

Скачать книгу