Mees, kes polnud mõrtsukas - Michael Hjorth

Скачать книгу

Osade kolleegide meelest oli see kummaline, et keskkriminaalpolitsei mõrvajuurdluse osakonna eest vastutav isik ei tahtnud näidata maailmale, kui kaugele ta jõudnud on. Teised aga tõlgendasid seda nii, et edu pole talle veel pähe hakanud. Tõde oli lihtsam ja sugugi mitte nii uhke. Torkelil polnud kunagi aega. Töö oli nõudlik, ta oli pidevalt ära ja ta ei olnud inimene, kes oleks veetnud oma vaba aega, sisustades harva kasutatavat kontorit.

      „Västeråsist helistatakse,“ rääkis Vanja edasi ja võttis mehe vastas istet. „Kuueteistaastane poiss on mõrvatud.“

      Torkel nägi, et Vanja seadis end mugavamalt toolile. Järelikult ei toimu vestlus nelja silma all. Torkel noogutas ja tõstis toru. Pärast teist lahutust oli talle hakanud tunduma, et telefonis räägitaksegi ainult ootamatutest surmajuhtumitest. Sellest, kui keegi uuris, kas ta tuleb õhtusöögiks õigel ajal koju või midagi muud nii toredalt argist, oli möödas enam kui kolm aastat.

      Nimi oli talle tuttav – Kerstin Hanser, Västeråsi kriminaalosakonna juhataja. Ta oli naisega kohtunud paar aastat tagasi ühel täiendõppe kursusel. Hea inimene ja kindlasti tubli ülemus, oli ta siis arvanud. Tema uuest töökohast lugedes oli Torkel heameelt tundnud. Nüüd aga oli naise hääl pingul ja ärevil.

      „Mul on abi vaja. Olen otsustanud kaasata keskkriminaalpolitsei ja mulle meeldiks eriti, kui tuleksid sina,“ kuulis Torkel naist lausumas. „Mis sa arvad, kas see on võimalik?“ küsis Hanser peaaegu paluvalt.

      Hetkeks mõtles Torkel keelduda, kuna tema meeskond oli just osalenud ebameeldivas mõrvajuurdluses Linköpingus, aga kui helistab Kerstin Hanser, siis on naisel tõepoolest abi vaja.

      „Me oleme juba algusest peale valesti toiminud. Võimalik, et see väljub meie kontrolli alt, nii et mul on tõesti sinu abi vaja,“ jätkas Hanser, nagu oleks ta mehe kõhklustest aru saanud.

      „Milles asi seisneb?“

      „Kuueteistaastane. Nädal aega kadunud. Leitud surnuna. Tapetud. Jõhkralt.“

      „Saada mulle meiliga kõik materjalid, vaatan need läbi,“ vastas Torkel ja silmitses Vanjat, kes oli püsti tõusnud ja teise telefoni juurde läinud.

      „Billy, tule Torkeli kabinetti. Meile tuli tööd,“ teatas ta musta telefonitorusse, enne kui selle käest pani. Paistis, nagu oleks ta juba teadnud, mida Torkel kavatseb vastata. Nähtavasti oli see alati nii. Torkel tundis nii uhkust kui ka kerget ärritust. Vanja Lithner oli tema lähim liitlane. Kuigi naine oli alles hiljuti kolmkümmend saanud, olid kaks tööaastat temast tõsiseltvõetava politseiniku voolinud ja ta oli peaaegu ärritavalt tubli. Samasugune politseinik, nagu Torkel oleks ise tahtnud tema vanuses olla. Kui Torkel oli kõne lõpetanud, naeratas ta Vanjale.

      „Mina olen endiselt siin ülemus, kas tead,“ alustas Torkel.

      „Ma tean, aga kutsun vaid meeskonna kokku, et sa kõigi arvamust kuuleks. Siis on otsus, nagu ikka, sinu langetada,“ vastas Vanja, sära silmis.

      „Muidugi, nagu mul oleks üldse valikut, kui sul juba hammas verel,“ vastas Torkel ja tõusis püsti. „Jääb vaid asjad kokku pakkida. Sõidame Västeråsi.“

      Billy Rosén sõitis kaubikuga E18 kiirteele. Liiga kiiresti nagu tavaliselt. Torkel polnud enam ammu kiiruse ületamise kohta midagi öelnud. Ta keskendus hoopis mõrvatud Roger Erikssoni käsitlevale materjalile. Raport oli üsna lühike ja kuiv ning juurdluse läbiviimise eest vastutav isik Thomas Haraldsson näis selline inimene, kes juba liigselt ei pinguta. Ilmselt tuleb alustada tühjalt lehelt. Torkel teadis, et tegu on juhtumiga, mis kõmulehtedele eriti meeldib. Lihtsamaks ei teinud olukorda ka asjaolu, et esialgne surmapõhjus viitas äärmisele vägivallale – südant ja kopse olid tabanud loendamatud noahoobid. Aga mitte see ei valmistanud Torkelile kõige enam muret, vaid sündmuspaigal viibinud arsti lühike tõdemus raporti lõpus:

      Esialgse läbivaatuse järgi on suur osa ohvri südamest puudu.

      Torkel vaatas mööda vilksatavaid puid. Keegi oli südame välja lõiganud. Ta lootis, et poiss ei kuulanud hard rock’i ega olnud innukas „World of Warcrafti” mängija. Siis on meedia spekulatsioonid pöörased.

      Täiesti hullumeelsed, parandas ta end.

      Vanja tõstis kaustalt pilgu. Ilmselt oli ta sama lauset lugenud.

      „Võib-olla oleks parem, kui Ursula ka tuleks,“ lausus Vanja nagu ikka Torkeli mõtteid lugedes. Torkel noogutas. Billy vaatas hetkeks selja taha.

      „Kas me teame aadressi?“

      Torkel andis aadressi Billyle, kes sisestas selle GPS-i. Torkelile ei meeldinud, et Billy tegeles sõidu ajal muuga, aga sihtkohta sisestades võttis ta vähemalt kiirust maha. Asi seegi.

      „Pool tundi veel.“ Billy andis uuesti gaasi ja suur kaubik sööstis edasi. „Olenevalt liiklusest võime jõuda kahekümne minutiga.“

      „Pool tundi on okei. See on alati nii vastik, kui me helikiiruse ületame.“

      Billy teadis täpselt, mida Torkel tema sõidust arvab, aga ta üksnes naeris oma ülemuse üle. Hea tee, hea auto, hea autojuht. Miks siis mitte seda maksimaalselt ära kasutada?

      Billy lisas veel gaasi.

      Torkel võttis mobiili ja valis Ursula numbri.

      Rong väljus Stockholmi pearaudteejaamast 16:07. Sebastian sõitis esimeses klassis. Kui rong linnast välja suundus, toetas ta end seljatoe vastu ja sulges silmad.

      Varem ei olnud tal kunagi õnnestunud rongis ärkvel püsida. Kuid nüüd, kui ta tundis äärmist vajadust uinaku järele, ei leidnud ta seda rahu.

      Selle asemel võttis ta välja matusebüroo kirja ja hakkas seda lugema. Ta teadis juba, mis seal kirjas oli. Üks ema endistest kolleegidest oli talle helistanud ja rääkinud, et ta ema on surnud. See oli toimunud rahulikult ja väärikalt. Rahulik ja väärikas – ema elu kokkuvõte. Selles polnud midagi positiivset, vähemasti mitte siis, kui su nimi on Sebastian Bergman. Ei, Sebastiani jaoks oli elu üks võitlus esimesest hetkest viimaseni. Rahulikel ja väärikatel ei olnud tema juures kohta. Surnud ja igavad – nii ta neid kutsus. Elavad üks jalg hauas. Enam Sebastian selles nii kindel polnud. Milliseks oleks ta elu kujunenud, kui ta oleks olnud rahulik ja väärikas?

      Ilmselt paremaks.

      Mitte nii valusaks.

      Sebastiani terapeut Stefan Hammarström üritas teda vähemasti nii uskuma panna. Nad arutasid seda ühel viimastest kordadest, kui Sebastian rääkis, et ta ema on surnud.

      „Kui ohtlik on olla selline nagu teised?“ küsis Stefan, kui Sebastian selgitas, mida tema rahulikest ja väärikatest arvab.

      „Eluohtlik,“ vastas Sebastian. „Ilmselt otseselt surmav.“

      Siis olid nad veetnud peaaegu tunni, arutades inimese geneetilist eelsoodumust ohuks. Sebastian armastas seda teemat.

      Ta oli mõistnud, kui oluline võib olla ohutundest saadav innustus, osaliselt tema enda elus, aga ka sarimõrvareid puudutavas uurimistöös. Nüüd rääkis ta terapeudile, et sarimõrvarit innustab kaks asja: fantaasia ja oht. Fantaasia on käigus hoidev mootor, mis on pidevalt kohal, kuigi töötab tühikäigul.

      Enamikul inimestel on fantaasiad. Seksuaalsed, tumedad, julmad, mis jaatavad pidevalt egot ja hävitavad selle, mis tee peal ees. Fantaasias on inimesed tugevad. Väga vähesed elavad oma fantaasiate järgi. Need, kes seda teevad, on leidnud õige tee.

      Oht.

      Oht, et sind leitakse.

      Oht julgeda teha nimetamatut.

      Silmapilk vabanevad adrenaliin ja endorfiin. Need on turbojõud. Kütus, mis plahvatab ja paneb mootori täiskäigul tööle. Sellepärast otsivad närvikõdi järele janunejad aina enam adrenaliini ja sarimõrvaritest saavad sarimõrvarid. Kui mootor on pandud töötama kiiretel pööretel, on raske tühikäigule naasta. Kui on kogetud mootori jõudu. Kui on avastatud, mis paneb inimese end elavana tundma. Oht.

      „Kas sa räägid tõepoolest ohust, mitte erutusest?“ küsis Stefan ja kummardus ta poole, kui Sebastian vait jäi.

      „Kas

Скачать книгу