LITMIR.BIZ

Скачать книгу

kunagi ei jää siia istuma hilise ööni ja… ja nii edasi.“

      „Selline jutt on lausa tülinorimine,“ uriseb pereisa vihaselt. Ning visates labida käest: „Mina ei kaeva siin enam peotäitki mulda.“

      „Ega polegi tarvis. Küll saab kõik tehtud ilma sinutagi. Igatahes leidsid nüüd paraja vabanduse oma laiskusele, ja eks seegi ole tükk asja; küllalt edu ühe õhtupooliku kohta. Aga siis vähemalt trambi kinni see tükk, mis sa seal üles sonkisid.“

      „Ei!“ raputab abikaas pead, süütab sigari ja tuleb rõdule, pühkides taskurätikuga oma higist kiilaspead ja laupa. „Nii,“ prantsatades laskub pingile, „minu tööosa on läbi, nüüd tehku edasi teised ja targemad.“

      „Jah, keegi ikka peab tegema sellegi töö,“ ohkab pereproua, astub rõdult alla ja võtab labida.

      Noh, nüüd on see asjaajamine päris käest ära. „Lubage, proua,“ tõttan peenra juurde, „laske mindki natuke töötada.“

      „Ah, mis’nd teie!“ ei taha pereema naljalt anda labidat käest. „Ega teie pole siia tulnud tööle.“

      Ei, see ju on tervisele kasulik. Lubagu ainult…

      Aga vaevalt olen pööranud ümber paar labidat rõsket mulda, kui kriiksub aiavärav ja meister Lücke läheneb meile oma hiigelkalossides ehk s c h w u n k i d e s, nagu neid tituleeriti vanal ajal. Tuleb nii… klomps, klomps, üks jalg teise ette, sinine põll lehvimas tuules, ise karvane nagu ikka.

      „Aaa!“ puhub otsekui pasunat. „Juba proua Vestbergki aiatöödel! See on tore! Möödunud suvel, nagu mäletan, kasvasid sel peenral nartsissid ja seal kressid – eks ole? Vaadake, armuline proua, kui hea mälu mul on! Suurel peenral oli juba kirjum seltskond: esmajoones muidugi viola, siis reseeda, õlglill et cetera. See peenar seal oli peaaegu eranditult astritele – kas pole õigus?“

      „Jah, härra Lücke, teil tõesti on lillede suhtes kuldne mälu.“

      „Või veel! Ka minul oli kord lilleaed häärberi ees. Viljapuuaed aga kindlasti oli oma viis korda suurem kui see siin. Aga… Mine tea, millises seisundis see nüüd võib olla… Minu ajal igatahes oli kõik korras nagu pupetuba, tip-top. Ja suurem osa noori puid – kõik oma käega istutatud. Kahju – eks ole, proua Vestberg?“

      „Muidugi, härra Lücke.“

      „Jaa, jaa… Aga kus on teie härra abikaas?“

      „Tema töötas korraga liiga palju, väsis ära ja puhkab nüüd rõdul. Vaadake, seal!“

      „Aa!“ pasundab peenmehaanik jälle ja švunkide klompsudes vehib rõdule. „Ah, siin te mul oletegi, armas naaber! Tere! Kas töötasite rängalt? Kas süda peksab? Ei, ärge siis suitsetage, kui südamel on paha. Visake maha see sigar või andke ta parem mulle, aga ärge tõmmake. Stopp!“

      Haarab härra Vestbergi käest sigari, veidikese aega veeretab seda näppude vahel ja siis nagu muuseas torkab selle endale suhu. „Kuidas läheb muidu?“ küsib.

      Ma ei kuule, mis teine seepeale vastab, aga ta näost võib lugeda, et Lücke võiks põrgu minna. Varsti ta süütab uue sigari ja hakkab seda pahvima vist küll rohkem närvide rahustamiseks kui mõnutundeks.

      „Mis te teete, härra naaber?“ kurjustab Lücke. „Te ju lausa mängite surmaga! Ega te ometi arva, et südamehaigus on mõni lihtne nohu? Pange ära see sigar!“

      Härra Vestberg heidab kutsumatule hoolitsejale vihase pilgu. „Kes kurat teile ütles, et ma olen südamehaige?“

      „Tasemini, papi!“ tõstab Heete oma väikese peakese raamatu juurest ja naeratab võõrastades.

      „Sina, laps,“ sõnab pereisa raske rõhuga, „mine oma tuppa ja tööta seal. Mitte siin pole praegu su koht.“

      Tütar suleb raamatu, miskipärast muigab minule ning kaob siis maja sisemusse.

      Umbes tunni aja jooksul on kõik lillepeenrad läbi kaevatud. Proua Vestberg rehitseb virgasti ning temagi näib varsti valmis saavat oma tööga. Tänab mind südamlikult lahke abi eest, ja nüüd loomulikult on need lilled, mis siia istutatakse, ühtlasi ka minu lilled; ärgu ma seda unustagu.

      Oh, see väike asjake. See oli motsiooniks väga hea.

      Lähen rõdule, kus härra Lücke ikka veel puhub magusat juttu minu korteriperemehega; see tähendab, et kõneleb ainult peenmehaanik, kuna isand Vestberg kas ütleb sekka mõne üksiku sõna või vaikib hoopis.

      „Noh, härra Anderson,“ pöördub vana jutujaak minu poole, „kas teiegi olete väsinud? Tulite puhkama?“

      Kõik on valmis.

      „Oo, see on vahva! Te vist küll olete pärit maalt, niisama kui minagi? Ei, ma otsustan seda teie töö järele. Üks linnamees oleks nende peenarde kallal jantinud terve päeva, aga teil läks see nii ruttu ja libedasti. Kas teate, härra Anderson, ma armastan inimesi, kes on maapäritoluga, aga neid, kes praegugi on maal, neid kadestan. See on jumala tõsi, mis ma praegu räägin.“ Ning ühtlasi ka härra Vestbergi poole: „Ent vaadake, mu härrad, kui ilus on siin praegu! Minu mõisas muidugi oli sel aastaajal kümme korda ilusam – kus neid laululinde, ööbikuid! –, aga pole siingi viga. Linnaolude kohaselt võib ütelda, et minu härra naaber elab siin nagu paradiisis. Kui seda lauda siinsamas rõdul veel kaunistada ühe mõnusa karahviga ja väikese sakusmendiga, siis… peaaegu võiks pooleks tunniks unustada, millised koerad sind on purenud ja paljaks teinud. Kas pole õigus?“

      „Kas tõesti soovite napsi, härra Lücke?“ tõstab Vestberg järsku oma raske pea ja kuulatab, oodates teise vastust.

      „Napsi?“ löövad peenmehaaniku pruunid pungissilmad särama. „Oo, miks mitte! Meeleldi tapaksin paar kukke.“ Ning veiderdades, otsekui ei taipaks asjade käegakatsutavat käiku: „Aga kust seda võtta, armas naaber?“

      „Noh,“ tõuseb minu korteriperemees toolilt, „ma ju poleks sellest teinud juttugi, kui mul puuduks väike tagavaravägi, salgake honveede.“

      „Aa, no siis on teine asi!“ hõõrub naaber oma määrdunud mõlu. Ja väristades õlgu: „Jah, kas teate, mu härrad, peab vahel võtma mõne tilga, eks ole? Tuju on alati nii rõhutud, et poeks kas või maa alla. Aga kui võtad pähe sellise kilgikese, siis jälle tunned end enam-vähem inimesena.“

      „Vabandage!“ teeb härra Vestberg väikese nõksu oma läikiva koluga ja läheb abikaasa jutule. Millest ta seal kõneleb, seda ma ei kuuleks isegi siis mitte, kui see vana põrnikas Lücke, kes nüüd on tõusnud jalule, ei põriseks mu kõrva ääres; kõneldakse tasa. Ma ainult imestlen, kui ruttu möödus härra Vestbergi vihahoog – ta juba naeratabki abikaasale. Aga paari lauset ma kuulen üsna selgesti. „Ah siis juba algabki see suvine sesoon!“ ütleb proua karmilt. „Kindlasti viskaksin aiast välja selle sammaldanud sea, kui siin poleks härra Andersoni.“ Ning töötades edasi: „Nojaa, miks sa siis veel minult küsid? Tead ju isegi, kus kõik seisab. Ei tule ometi mina teile lauda katma.“

      „Seda pole vajagi,“ vastab pereisa leplikult, „ma ainult tulin sulle ütlema, et…“

      Toob söögitoast pudeli ja klaasid, külmi suupisteid ja kõike muud, mis sinna juurde kuulub. „Laudlina ma ei toonud,“ seletab, „see näiks liiga pidulikuna. Püüame kujutella, et viibime kuskil grüünes, kilomeetrit kolmkümmend linnast.“

      „Aga muidugi, armas härra Vestberg!“ hüüab Lücke liigutatult. „Misjaoks on meile vaja odavat šikki – me ju pole mõned špiisserid, kes panevad erilist rõhku välisele võõbale.“

      Nojaa, sellele harjasloomale vala viinagi kas kilukarpi või värvipotti – temale ükskõik; viin jääb viinaks. „Nii,“ ütlen, „nüüd ma pean minema.“

      „Mis?“ hüüab korteriperemees kohkunult ja suuri silmi. „Nüüd, kus ma tõin lauale natuke seda ja teist, nüüd te järsku peate minema! Kuhu?“

      „Ülikooli,“ valetan. Mul torklevad kõrvus proua Vestbergi äsjaöeldud sõnad, ja ma kuidagi

Скачать книгу