LITMIR.BIZ

Скачать книгу

vajagi oodata. Juba on uus veskiline maanteel, jookseb lõdvajalgsest mehikesest mõne sammu ette, pöördub siis ümber ja astub tõsise näoga Tootsile otse vastu. Viimane näeb võõrast enese ees ja pöördub kõrvale. Sedasama teeb võõras. Headkätt, kurakätt – aga võõras on ja jääb otse Tootsi nina ette ja paneb tee eest kinni. Nii kestab see naljakas tants maanteel paar minutit, mil ajal Kiir pisut eemal seistes naeru kihistab; siis tõstab Toots parema käe ühes ratsapiitsaga õhku ja vaatab tüütavale vastutulijale kurjalt otsa.

      “Eto što za bezobrazie!”14 hüüab ta.

      “Pastoi! Pagadii!”15 vastab veskiline naerdes ja võtab ratsapiitsast kinni. “Ära ole nii kuri, koolivend!”

      Sõna “koolivend” juures lendab üle Tootsi läikiva näo mingi kohmetu vari, ja kui ta võõrale veel mõne silmapilgu teraselt on otsa vaadanud, hüüab ta:

      “Tšort paberii!16 Imelik!”

      “Just nimelt,” vastab veskiline. “Kas sa mind tõesti enam ära ei tundnud?”

      Tootsi suu venib laiale, sõbralikule naerule, nagu siis, kui ta apteekrit nägi kahte südamepööritus-troppi suhkruveega sisse võtvat.

      “Kiir, saadan,” käratab ta lähenevale punapeale, “miks sa mulle ennemini ei ütelnud, et Imelik siin on!”

      “Ma ütelsin kõik aeg,” vabandab end punapea, “aga sa ei teinud väljagi.”

      “Imelik, Imelik!” kordab Toots, otsekui ei tahaks ta uskuda, et see jahuses riides noormees tõesti on tema endine koolivend. “No tere siis, armas koolivend!” hüüab ta liigutatult ja langeb naeratavale Imelikule kaela, kusjuures ta oma pika kuue rinnaesise jahutolmuga tublisti kokku määrib.

      Seepeale võtab ta paberossikarbi taskust, annab Imelikule suitsu, paneb endalegi paberossi näkku ja seletab edasi:

      “Miks sa, narr, mulle siis kohe ei ütelnud, et sa Jaan Imelik oled; muidu keksib mul siin nina all ja tantsib nagu kadrilli; mina mõtlen ja mõtlen, mis juudaline see on, kellele maantee nii kitsaks on jäänud; viimati kargas hing täis, pidin ühe põletama ratsapiitsaga.”

      Imelik tõmbab enese kõverasse ja naerab suure häälega, kuni talle pisarad silmi tulevad.

      “No aga ütle, inimene,” küsib ta viimaks, “kudas sa Paunveresse said ja kust sa praegu tuled?”

      Toots kisub endale suure pahvaku suitsu sisse ja seletab läkastades, et ta hommikul hoopis teiste plaanidega kodust oli väljunud, aga õnnetul kombel selle punapealise “saadanaga” olla kokku sattunud, kes teda nüüd jumal teab missuguseid urkaid mööda ümber vedavat. Muidugi pole ta ise vähematki süüdi, sest temalt kui võõralt Juudamaal ei tohi ometi keegi nõuda, et ta kõiki Paunvere turba- ja hundiauke ja vorstmaakreid peaks teadma, mis siia tema äraolekul tekkinud.

      “Võtku mind Madis,” ütleb ta, “kui mul aimugi oleks, mis see nööpsaabastatud konks minuga täna tahab teha. Hommiku tahtis mind kõigepealt ära tappa ja jootis mulle hirmsat kihvti sisse, mis mind kõik selle õndsa hommikupoole koledal kombel aevastama – ei, mitte aevastama! – õigus, haigutama ajas. Õnneks sain apteekri käest õigel ajal vastukihvti, nii, et… noojah, nii et eluvaim veel sisse jäi. Noojah, hõkk, see oli hommiku, aga mis ta minuga praegu mõtleb teha, seda ei tea ma koguniste. Seda peab tema enda käest küsima.”

      Uus naeruhoog saab Imeliku üle võimuse. Ta heasüdamlikud sinised silmad vaatlevad mõlemat koolivenda ja näivad kaasa naervat. Nagu koolipõlveski, pole ta avalikul, muretul näol ainsatki udusulge, mis tulevastest vurrudest või habemest tunnistust annaks. Aga endised uhked juuksekiharad vaatavad nüüdki mütsi alt välja ja langevad rasketes salkudes meelekohtadele.

      “Mis lolli juttu sa ajad, Toots,” ütleb Kiir pahaselt. “Kes tahtis sind ära tappa ja kes veab sind ümber mööda hundiaukusid? Sa jõid enese apteegis purju ja ei tea nüüd isegi, mis räägid.”

      “Küllap tean,” vastab Toots kangekaelselt. “Õigus, jah, nii kui nägi, et kihvt ei mõju, nii oli krapsti juures ja muud midagi, kui: lähme vanapagana juure, võib-olla on sinul temaga kokku räägitud, kes teab, mis veel teete, hõkk! Nagu mul omal ajal selle prahiga isegi küllalt tegemist ei olnud. Kas ma nendega kabelis vähe maadlesin, kui… kui…”

      “See on ka vale,” tähendab Kiir ruttu. “Vanapagana juure tahtsid sa ise minna. Mina ei kutsunud sind, ma näitasin ainult, kus ta elab.”

      “Noo,” venitab Toots pikalt, “kui sa salgama hakkad, siis pean ma kohe Julk-Jüri juure minema ja sind natuke noomida laskma, et sa oma hinge eest hoolt hakkaksid kandma. Sest vaata –”

      Siin peatub kõneleja järsku ja paneb sõrme, mille ta Kiire nina all hoidnud, endale suhu. Talle tuleb järsku üks mõte pähe, mis ta nõretavale näole veel rohkem sära annab.

      “Pidage kinni, sõbrad!” ütleb ta saladuslikult. “Mis oleks, kui… kui me kõik kolmekesi praegu Julk-Jüri juure läheks. Saaks kuulda, mis ta ütleb; kas hakkab jälle tõrvama ja paneb nurka seisma ja annab mõne salmi pähe õppida. Mis te arvate, sõbrad? Lähme!”

      “Oo, ei!” vastab Imelik. “Täna ei maksa minna. Aga mõni teine kord tulen ma hea meelega ühes. Väga huvitav oleks näha, kudas ta meid vastu võtab ja mis juttu ta meiega nüüd ajab. Omal ajal oli see jutt väga lühike ja oli enamasti alati üks ja seesama.”

      “Ei, täna ei lähe,” arvab Kiir põlglikult, kusjuures ta silmadega Tootsile tähendab ja Imelikule tasa sosistab: “Vaata, misuke ta on.”

      Kuid kõigest hoolimata kuuleb Toots siiski neid salaja öeldud sõnu.

      “Vaata, misuke ta on,” kordab ta, üle õla Kiire poole silmi jõllitades. “Misuke ta siis õige on? Mis tal siis õige viga on? Kas tal põle niisamati neli jalga –, või, näh nüüd, mitte neli! kaks ikke –, kas tal pole niisamati kaks jalga all kui sulgi. Aga hea küll: ei lähe – ei lähe. Saab mindud mõni teine kord, näituseks pühapäev, mh, ah?”

      Kaht viimast sõna pole Kiir Tootsilt kunagi enne kuulnud ja püüab nüüd meelde tuletada, kust võis viimane need omandanud olla. See oli alles hiljuti… Õigus, see seal apteegis ütles nii. Punapea ei suuda koolivenna tähelepanuvõimet küllalt imestleda.

      “Tõsi!” hüüab Imelik. “Just pühapäeval on kõige parem minna. Siis kogume kõik kiriku juure kokku, ma võtan veel Tiugu ka ühes ja siis lähme. Ärge aga ära unustage. Mina olen pühapäeval kiriku juures, selle peale võite julged olla.”

      “Heakene küll,” arvab Toots, “see on ju kõik väga kena, aga ega te narrid ometi ei arva, et ma ennast Paunveresse praadima tulin, mh, mh, ah? Kui teil himu on veel kaua siin päikese käes seista – hõkk! – siis võite seda teha ja seista kas või viimsepäeva laubani, või veel kauemgi, aga mina pean endale viluma koha otsima. Ma olen justkui linaleost välja tõmmatud, ja mu selg – selg – vaata, Kiir, ma arvan, higi on juba läbi kuue tulnud, mh, ah?”

      Kiir patsutab koolisõbra selga ja leiab, et esiteks veel “häda midagi pole”, aga arvab siiski, et kuhugi vilusse võiks minna, sest… sest…

      Siin annab ta jälle Imelikule silmadega märku ja sosistab ettevaatlikult:

      “Tal võib süda pahaks minna.”

      “Oi, lähme veskisse!” leiab Imelik kohe nõu. “Seal on küll natuke jahutolmu, aga küll me selle riietest pärast välja peksame. Igatahes on seal parem kui siin päikese käes.”

      Selle ettepanekuga on Toots kohe nõus; ilma pikema kaalumiseta astub ta veski lävele, teist kaht veskilist nagu vanu tuttavaid teretades. Kiir pomiseb midagi enese- ette, otsekui ajapuuduse üle kaevates, aga ei jaksa Imeliku kutsele ometi vastu panna. Mõne silmapilgu järel on kõik kolm veskis, kus Toots kõiki paberossidega kostitab. Nüüd läheb jutuajamine märksa raskemaks: veskikivide mürin matab

Скачать книгу