Heliseb-kõliseb - Teet Kallas

Скачать книгу

huvitavat. Aga see poleks vist sobinud ja ma vaatasin viisakalt mehe poole. Ta oli umbes minuvanune. Ta nägu oli kuidagi munajalt ümmargune, tülpinud ja rahulik. Heledad juuksed, veidi niisked, olid korralikult üle pea kammitud. Seljas oli tal must nahkjopp – ja muud ma nagu ei osanudki tähele panna.

      Ümara näoga mees vahtis muudkui tollesse ebamäärasesse punkti minu pea kohal ja mul oli tunne, et ta sisimas pugistas minu üle naerda.

      „Jõudsite kohale… äpardusteta?” küsis mees äkki tasase häälega.

      Midagi ebamugavat virvendas südame alt läbi, turja torkas üksik õel närviots. Häälekõla ja hea artikulatsioon ei sobinud mehe näiliselt lihtsameelse ümmarguse näoga. Ah, mõtlesin ma seepeale, asi nüüd – küllap on mõni kohalik asjamees, mis see minu asi on, et tal on niisugune hääl ja naasugune nägu. Ma võtsin ennast kokku.

      „Tänan küsimast, jah, polnud viga,” vastasin seltskondliku hooletusega. „Kuidas siis siin linnakeses ka elatakse?”

      Pidasin pausi ja teatasin siis naeratades: „Minul on küll jäänud mulje, et siin sajab vahetpidamata. Olen Rakveres neljandat korda ja minu meelest kestab see neetud sadu ülemullusest suvest saadik ühtesoodu.”

      Mulle tundus, et ümmarguse näoga inimene muigas. Aga vist mitte, sest vähem kui sekundi pärast polnud ta näol pisematki naeruvirvendust, ta vahtis oma käsi ja keerutas aeglaselt pöidlaid.

      „Pealegi, ah-ha-ha!” ütlesin neid pöidlaid seirates, „kui ma viimati Rein Olmarul külas käisin – see oli umbes kuu aja eest – , pritsis üks auto mind üleni poriseks!” Kõik oli täpselt õige, ma ei luisanud midagi, ma tundsin tõepoolest Rakvere teatri peanäitejuhti, kuid see ei tähendanud ju sugugi, et ma oleksin pidanud hooplema. Mitte ei saa aru, miks ma mõnikord nii idiootlikult käitun. Endal jalg sundimatult üle põlve, põlved märjad. Oh aeg küll.

      Ümara näoga mees vaatles oma pöidlaid ja sõnas siis tõttamata ja vaikselt:

      „Kõik võib olla. Aga eks mõnikord paistab päike ka provintsi kohal. Pealegi, kui nii võtta, asub Rakvere linnake looduslikult kaunis paigas,” (ma hammustasin huulde,) „siin asub näiteks ka kuulus linnamägi koos eksootiliste lossivaremetega. Nii et see on ju igati kohane ja kõlblik koht inimeste jaoks, kes sünnivad, kasvavad, armastavad, sigivad, surevad. Kirikukellad on siin sama kõlaga nagu igal pool mujalgi, vähemalt pole need teistest halvemad. Turu lähedal asub aga lasketiir, kus tühise tasu eest võib suuresti meelt lahutada. Te võite tulistada plekist jäneseid, lennukeid ja tuulikuid. Ja – klouni. Klouni, mu armsad!”

      Küllap oli mu suu lahti vajunud. Algul pidasin seda juttu omalaadseks raskepäraseks huumoriks ja vedasin huuled püüdlikult muigele, siis aga taipasin, et see mees polnud normaalne. Mul hakkas paha.

      „Muidugi, võite mind ka hulluks pidada,” ütles ümmarguse näoga mees soostuvalt.

      Mu BT saatis tuhatoosist lae poole peeni siidjaid suitsusõlmi, sigaretiots tuhastus mu silme all – see oli midagi harjunut ja loomulikku. See oli nii tuttav ja teada, et ma kiindusin pilguga tuhatoosi. Aga teadmine, et viibin ühes ruumis hulluga, kes pole lihtsalt ebanormaalne, vaid ka osav mõtetelugeja, tegi mu enesetunde väga keeruliseks.

      Väljas aga sadas, aina sadas, minu meelest sadas sellel laiuskraadil maailma loomise hetkest alates, miski ei suutnud mu arvamust muuta, akna taga põristas vihm vastu plekki, kihutas kõlinal mööda torusid alla, imbus pehmesse mulda, voolas loogeldes mööda omarajatud sänge ja sängikesi hoovidesse ja tänavaile, naabruses asuva koolistaadioni tellisevärvi jooksuradadele, vihm pesi valgeid tähti sinisel loosungil: „Tervitus suvepäevalistele”, mu mõttelõng läks korraks pisut sassi, sest olin ma ju ikkagi kutsutud külaline ja seepärast kõike natuke teisiti ette kujutanud.

      Ma oleksin praegu tahtnud näha Marinat (nii tutvustas ennast poisipeaga rajoonikomitee sekretär), et… temalt midagi küsida.

      „Marina tuleb varsti. Mina aga lähen kohe minema,” ütles ümmarguse näoga mees kohe. „Muide, me vestlesime siin sellest väikesest linnakesest. Ma loodan, et rääkisin teile õigust. Ega minagi seda asja täpselt tea. Ma pole kohalik.”

      Nii-nii-nii, mõtlesin ma endamisi. Pole kohalik. Järelikult on ta… põgenenud hull!? Seega vaieldamatult ohtlik. Ma poleks pidanud Rakveresse tulema.

      „Miks te ei suitseta, Neem?” (Ta teadis mu nime!) „BT on kvaliteetne mark, ma tean. Niimoodi tasapisi põleb ta lõpuni, kuni filtrini välja. Mina ise, muide, küll suitsumees polegi.”

      Mina aga – mina mõtlesin millegipärast täikale ja sellele, kuidas ma puuduva kolme rubla ja kuueteistkümne kopika pärast ribaalbumist ja Aafrika kolooniate loomateemalistest markidest ilma jäin. Ühel margil, mäletasin seda selgesti, oli seisva isalõvi kujutis. Isalõvi selja taga peesitasid rahulikud ja mõnusad emalõvid. Armas unustamatu lapsepõlvemälestus.

      „Marina tuleb varsti,” kordas ümmarguse näoga tüüp, osav mõtetelugeja, põgenenud hull. „Väljas, otse ukse ees seisab sinihall Volga. Te istute sinna sisse ja teid viiakse Porkunisse. Te näete seal hulka poisse ja plikasid, kes kõik on vihmast tüdinenud. Õhtul räägite neile juttu. On ju nii? No näete siis… Mina soovin teile õnne ja edu. Ka isiklikus elus. Teil oli vist plaanis homme hommikul Tallinna tagasi sõita?”

      „Oli küll plaanis,” vastasin ruttu.

      „Ma arvan, et te ei sõida homme koju.”

      „Jah, aga miks?”

      Esimest korda ilmus sellele kiretule näole mingi ilmestus. Ja see oli üllatavalt peen naeratus.

      deklameeris mees selgelt ja irooniliselt.

      On kirjutatud: „Välgusähvatusena tuli tema juurde vägev äratundmise tunne.” Minuga juhtus küll midagi sellist. Nende kohatute, kõhedate, absurdsete värsiridade lõppedes taipasin, et see mees polnud miski hull, kuigi ta… kuigi ta polnud ka normaalne inimene selle sõna kõige üldisemas tähenduses. Ja korraks näis mulle koguni, et ma sain kõigest aru. Aga ei. Ei saanud. Selge oli ainult see, et too inimene teadis üllatavalt palju, võib-olla teadis ta kõike minusse puutuvat, ja oli! – see oli kehv tunne, masendav äratundmine! Nüüd oleksin ma peaaegu eelistanud, et mees olekski olnud salakaval hullumeelne, tormaku siis pealegi kriisates mulle kahale, ma olen temast veidi pikem, võib-olla… Ah, ma muutusin närviliseks, rahutuks, pahaseks, tundsin end äralollitatuna, ma kohe pidin nüüd uue sigareti võtma, kuigi olen üldiselt tagasihoidlik suitsetaja. Tirisin tihedast pakist sigareti välja ja panin selle põlema, vaatasin siis üle laua —

      Mees oli läinud.

      Jah – tuba oli tühi.

      Uks oli kindlalt suletud. Vaatasin kähku selja taha, aga loomulikult polnud ka seal kedagi. Väljas muudkui sadas. Raputasin pead. Siis märkasin kaht ebamäärast niisket jalajälge tooli ees, kus see munaümara näoga tüüp oli hetk tagasi istunud.

      Samas lendas uks paukudes vaha.

      „Sa sinine sarvik, et sa kolmeteistkümneaastase ruuna unenägusid näeksid! Ära tee väljagi, Neem. Ma olen maruvihane. Sina, Neem, pole minuga harjunud, aga oleksid sa minu nahas, sõimaksid samuti. Mis ilm see küll on, ah? Juntsude pidupäevad lähevad poolest saadik… kuhukohta, kuhu, ma küsin? Küll sa tead, kuhu! Pane tähele, täna ei tule jälle lõkkeõhtust midagi välja. Peame aga muudkui taas sinna tolmusesse klubisse kolima. Kuule, sul hakkas siin vist maruigav?”

      Sinatamine oli tore komsomolitava. Marina oli vahva tüdruk. Täitsa oma poiss.

      „Võta sealt õite paar torti kaenlasse, ah? Ole nii kena!”

      Võtsin kaks ümmargust tordikarpi näppu.

      „Lähme nüüd alla ja viime need autosse,” ütles Marina ülejäänud karpe sülle ladudes. „Me paneme juntsud õhtul viktoriinitama, tordid on auhindadeks,” seletas ta. „Oi, kurivaim, kuule, inimeseloom, aga sul pole ju mantlit seljas! Pane tordid tagasi!”

      Asetasin tordid toolile.

      „Tüdrukud!”

Скачать книгу