LITMIR.BIZ

      Esimene peatükk

      “Kas ma saan teid aidata?”

      Lorna laskis küünarnukist kõverdatud käed rippu ja pööras pead. Ta vaatas üle puuviljaaia piirdetara ja nägi noort meest, kes oli arvatavasti üks laatsaretti järelravile suunatud ohvitseridest.

      “Tänan, aga ma olen juba peaaegu lõpetanud,” vastas neiu ja näitas näpuga ääreni täis korvide poole, mis puu all seisid ja millesse ta oli juba üle kahe tunni kirsse korjanud.

      “Aga kas ma tohin tulla ja aidata neid süüa?”

      Lorna puhkes naerma.

      “Muidugi mitte. Enamik saagist viiakse konserveerimiskeskusesse, kus sellest tehakse moosi. Meile jääb alles üksnes tibatilluke osa.”

      “Ikkagi tahaksin millegagi kasulik olla,” ei jätnud võõras jonni. Ta laskis pilgul üle aia rännata, leidis ühe armetult katkise koha ja ronis sisse. Lorna märkas, et pikk ja sihvakas külaline lonkab jalga ning mehe üks käsi on kaela riputatud.

      “Teil on vist kange tööhimu. Kui tõepoolest jaksu on, siis võite aidata mul seda oksa tühjendada. Mujal tegin juba puhta töö.”

      Lorna sirutas korvi kutsuvalt ette. Tulija jäi tema kõrvale seisma, noppis ühe käega kirsse ja hakkas neid tühja korvi loopima. Ent veidi aja pärast märkas neiu, et võõras ei keskendu niivõrd töötegemisele kui tema jälgimisele.

      Kui oks oli tühjaks nopitud, ronis Lorna mööda redelit alla ja märkas, et juuksed on sassis ning nägu õhetab. Ta võttis puuvillase kitli taskust taskurätiku ja pühkis otsaesist.

      “Kas korjamisega oli tuli nii takus?” imestas abiline.

      “Nojah, need tuli täna õhtuks või õigemini teeajaks ära korjata.”

      “Väga hea, järelikult on teil nüüd vaba aega!” rõõmustas võõras. “Istume viivuks maha ja saame tuttavaks. Tean, et olete kirikuõpetaja tütar Lorna, aga oleksin huvitatud teiega lähemalt tutvumisest. Istuge ja jutustage mulle endast.”

      Mõne sammu kaugusel vedeles pehkinud puutüvi. Mees istus tüvele ja naeratas segadusse aetud, ujedale ning imestunud Lornale, kes tema ees seisis.

      “Tulge-tulge,” julgustas mees. “Ärge kartke mind.”

      “Ma ei kardagi,” protestis Lorna ja punastas tahtmatult. Seejärel hakkas ta vastumeelselt puurondi poole loivama, teadmata, kuidas ära öelda.

      “Nii on juba parem,” kiitis mees. “Nüüd võime juttu ajada. Mina olen Braith, Jimmy Braith, ja nagu te kindlasti teate, olen siin tervist parandamas.”

      “Kuidas te haavata saite?” küsis Lorna vaikselt.

      “Hädamaandumisel,” kohmas mees. “Arvasin, et jõuame koju vaatamata sellele, mida sakslased olid meiega teinud. Jõudsimegi, aga maandumine oli raske, sellest ka muhud ja sinikad. Õnneks pole need kuigi tõsised ja mul on hea meel, et maandusin vanal heal Inglismaal. Vesisesse hauda olnuks hirmus sattuda!”

      “Ärge rääkige niiviisi, see kõlab väga ohtlikult.”

      Braith puhkes naerma. “Mina naudin iga hetke, kui saan lennata. Olen seda juba lapsepõlvest saadik teha tahtnud.”

      “Ja sõda viis teie unistuse täide?!”

      “Oh, ei! Ma lendasin juba enne sõda. Te ei aimagi, kui tähtsa isikuga te vestlete!”

      “Te ei tutvustanud end korralikult. Oleksite pidanud oma tiitli või auastme nimetama!”

      “Palun vabandust. Olen Kuninglike Õhujõudude eskadrillikomandör Jameson Braith.”

      “Nii on juba palju parem. Avaldate mulle tohutult muljet.”

      “Väga hea, see ongi mu eesmärk. Kunagi näitan teile oma mundrit. Räägitakse, et miski ei pane naise südant kiiremini põksuma kui vormiriietust kandev mees.”

      “Ja meie siin Little Waltonis anname endast parima, et teile vastutulelikkuse eest tänulikud olla,” aasis Lorna.

      “Ma ei tea, keda te “meie” all silmas peate,” nipsas Jimmy Braith. “Olete esimene alla kuuekümneaastane naine, keda olen teie külas kohanud. Väga üksluine paik. Kui pean siia kauemaks jääma, siis hakkan varsti meie komandandiga flirtima ja issand olgu mulle armuline, kui see juhtub!”

      Lorna kihistas naerda, sest ta teadis leedi Abbotti suurepäraselt ja mõte, et too naine võiks kellegagi flirtida, kõlas peaaegu pühaduseteotusena.

      “Kahju, et teil siin igav on,” lausus ta ja vaatas kaugusesse, kus puuderivi tagant paistis külakiriku hall kandiline torn.

      “Kas teil polegi igav?”

      Lorna raputas pead. “Jumaluke, muidugi mitte! Mul on nii palju tegemist. Praegugi pean lippama. Tänan teid abi – või peaksin ütlema segamise? – eest.”

      Neiu naeratas ja tema põskedele ilmusid lohukesed. Jimmy jäi neid silmitsema ja ajas end aeglaselt püsti.

      “Ärge minge,” palus ta. “Või kui te just peate, siis võtke mind kaasa. Aitan teil korve tassida.”

      “Oh, kõige suurem korv võib siia jääda,” vastas Lorna. “Mu vend Peter lubas sellele pärast tennisemängu järele tulla ja ülejäänud kahega saan ise hakkama.”

      “Rumalus! Te nikastate end ära. Ühe korvi võtan mina.”

      Et mehele oli võimatu vastu vaielda, siis otsustas Lorna alistuda.

      “Hea küll, aga sel juhul võtame kõik korvid kaasa. Paneme suure korvi kahe vahele ja väiksemad selle peale.”

      Kandam oli küllaltki raske. Nad kõmpisid aeglaselt läbi puuviljaaia, kuni jõudsid puuväravani, mis viis kiriklaaeda.

      “Peter peaks äärmiselt tänulik olema,” nentis Jimmy.

      “Oh, muidugi on,” vastas Lorna. “Ta vihkab tassimist ja tarimist. Ütleme talle, et tegime tema eest raske töö ära. Muide, ärge tema juuresolekul lendamist mainige.”

      “Miks mitte?”

      “Sest ta on sellest väga huvitatud. Ta on alles seitseteist, aga mul on tunne, et ühel päeval liitub ta oma noorusest hoolimata õhuväega. Ta oleks seda juba teinud, kui poleks Peke’i.”

      “Kes on Peke?”

      “Minu õde.”

      “Mäherdune veider nimi!”

      “Oh, tema ristinimi on Patricia, aga varsti pärast tema ja Peteri sündimist, nad on kaksikud, hakkas mu ema kartma, et üks lastest on surnud ja saatis isa lastetuppa asja uurima. Naastes ütles paps, et poiss karjub nagu ratta peal ja tüdruk norskab nagu pekinglane. Ja nii see nimi talle külge jäigi.”

      “Niisiis teie peres sirguvad kaksikud,” tähendas Jimmy. “See on alles saavutus!”

      “Mitte saavutus, vaid raharöövel!” täpsustas Lorna.

      “Kas nad on sarnased?”

      “Varsti näete ise.”

      Nad pöörasid kivimüüri nurga taha ja jõudsid kiriklasse. Madal ja laialivalguv, algselt Elizabethi-stiilis ehitatud hoone oli iga põlvkonnaga arhitektuuriliselt uusi elemente omandanud ja nägi välja nagu segasummasuvila.

      Aed oli korrastamata ja maa harimata, kuid ometi valitses siin teatav metsik ilu. Kõikjal kasvas ohtrasti lilli. Põõsaid ja puid polnud keegi juba aastaid püganud ega kärpinud.

      Muru, mida oli lohakalt niidetud üksnes tenniseväljaku piirkonnast, valendas karikakardest. Isegi laguneva võrgu all turritasid kõrged rohupuhmad taeva poole.

      Väljakul oli kaks mängijat. Mõlemad kandsid kulunud halle flanellpükse ja valgeid avatud kaelusega särke. Kui Lorna ja Jimmy neile lähenesid, sööstis pall kõrge kaarega läbi õhu, põrkas vastu maad ja kadus rododendronipõõsaste vahele.

      “Kurat võtaks, Peter! Sa tegid seda jälle!”

      “Geim

Скачать книгу