ТОП просматриваемых книг сайта:
Täheaeg 14. Teise päikese lapsed. Raul Sulbi
Читать онлайн.Название Täheaeg 14. Teise päikese lapsed
Год выпуска 2015
isbn 9789949504695
Автор произведения Raul Sulbi
Жанр Научная фантастика
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
«Ellie, mis toimub?» Mariel saatis Tipsu poole tänuliku pilgu ja pöördus, et oma rakmete poole kiirustada.
«Meid tabas ilmselt mõne laeva või linna enda küljest eraldunud metallitükk. Oleme sattumas ehitist ümbritsevasse rusupilve, kuid proovin suurematest objektidest mööda manööverdada. Kõike siiski vältida ei suuda.»
Nende sõnade kinnituseks lendas laeva pihta mitu järjestikust rusukildu.
«Loodan, et kere peab sellele ikka vastu,» vastas Mariel murelikul ilmel end samal ajal seinaorva kinnitades. Ta needis, et ei siirdunud kohe juhtimissillale. «Kuidas me pilve enne ei märganud?»
«Tundub, et see ei ümbritse linna ühtlaselt, vaid paikneb mõnede maandumisangaaride ligiduses, mis teekonna arvutamise ajal asusid objekti varjus.»
«Sa ütlesid ennist, et see võis olla laeva tükk?»
«Jah, Mariel. Suure tõenäosusega.»
Taustaks kostis seeria väiksemaid klobinaid ja laevakere vibreeris, kui alus külgmootorite abil taas järsult kurssi muutis.
«Laevade õhkimine linna ligiduses tundub väga ebareaalsena. See kahjustab ju ehitist ennastki.»
«Täpsema hinnangu jaoks on liiga vähe andmeid.» Ellie hääles puudus igasugune stress. Järgnes eelmistest valjem kõmakas, mis jonksutas laeva päris tugevalt, ning rakmeteta oleks Mariel kaltsunukuna seinte vahel ringi põrganud. Häiresignaal hakkas kriiskama, kuna aluse kere oli kuskilt tõsiselt viga saanud.
«Äkki oleks mõistlik ümber pöörata?» karjus Mariel üle lärmi. «Me ei pea sellele rammimisele vastu!»
«Oleme kohe rusupilvest läbi. Veel kolmkümmend sekundit.»
Mariel jälgis silmanurgast Tipsut, et viimane hirmust midagi rumalat ei teeks. Droonide magnetiseeritud jalad hoidsid neid kindlalt paigas ja peale Astuja pea kiire küljelt küljele kõikumise ei paistnud keegi juhtunust häiritud olevat.
Klobina katkedes lõppesid laeva äkilised manöövrid.
«Väljusime rusupilvest,» kõlas Ellie hääl häiresignaalide taustal. «Soovitan määratud angaari suunas liikuda, et vältida uusi võimalikke kahjustusi.»
Mootorite undamine jõudis vaevalt vaibuma hakata, kui Mariel rakmed maha krabas ning ukse poole tormas. Ta haaras seinalt kergskafandri, ronis kiirelt sisse ja sulges õhukindalt.
«Teie püsige siin,» jõudis ta väljudes droonidele hüüda. «Ellie, püsi veel paigal ja räägi laeva kahjustustest.»
«Üldiselt pääses kere kergete kriimustustega, kuid juhtimissilla peaekraan purunes, kui üks suurtest objektidest selle läbistas.»
Marieli laubale tekkis hirmuhigi. Mõelda vaid… Ta suundus läbi ühendustoru peamoodulis asuva juhtimissilla juurde ja peatus hõljudes selle taga. Uks ise oli terve. «Ellie, kas saaksid mulle silla videopildi saata, kui see toimib?»
«Üks hetk… Olemas.»
Mariel lasi pidemest lahti, tõstis vasema käe ja tippis paremaga ekraanil. Hetke pärast avanes sellel videopilt uksetagusest ruumist. Kohas, kus varem oli juhtimiskonsool, haigutas põrandas auk, mis ulatus üle poole peaekraani. Osa seinte ääres paiknevatest kontrollseadmetest olid samuti kahjustada saanud ja objekt ise peatunud alles mitme vaheseina taga, jättes endast maha pimeda tunneli. Juhtimissild imeti õhust hetkega täheruumi tühjaks, seetõttu ei häirinud suits ja leegid vaadet, aga selle asemel kulgesid purunenud kaablid koos rebenenud juhtimissilla osadega sihitult ringi. Tõenäoliselt lülitas Ellie ruumi vigased elektrisüsteemid välja, et vältida ulatuslikke lühiseid teistes sektorites. Urkevannid paistsid olevat terved, aga nende korrasoleku täpsemaks kontrollimiseks tuli laev dokkida. Kui Mariel uuris kiirelt, kas kogu juhtimissisilda ümbritsev ala on ikka õhukindlalt suletud, näitasid meetrikud, et igasugune leke puudus. Ta tippis veel veidi ekraanil, mille tulemusena lakkas häiresignaal kriiskamast.
«Olen ilmselt täna õige jalaga voodist välja astunud… Kuule, asedirektor mainis kadunud Järelevalve ruumiristlejat «Lootusekiir». On meil tõendeid, et rusud kuulusid just meie alusele?»
«Võimalik,» vastas Ellie, «kuid rususid täpsemalt uurimata ei saa seda kindlalt väita. Pardakaamerate salvestuste esialgne analüüs tulemusi ei anna.»
«Meil on laeva ramminud tükk puha lastina kaasas, vaatame selle pärast üle. Kuule, kuidas sul endal on? Kas sillakahjustused sind ei mõjuta?»
«Ei, Mariel. Tänu aktiveeritud droonidele saan kasutada nende ressursse. Laeva mootorid on endiselt minu käsutada ja pooled välistest anduritest töötavad. Droonide sidemoodulite ribalaiusest laevaga suhtluseks piisab.»
«Hea, et neist midagi kasu ka on,» vastas Mariel ja tõukas end koridori suunas. «Siiski oleks vaja laev põhjalikult üle vaadata, kuid siin on seda tõesti keeruline teha. Ma usun, et võime linna juhtnööre järgida, sest soovi korral oleks nad meid ammu ribadeks lasknud. Juhi laev angaari.»
Maandumisangaar, mille koordinaadid Elliele edastati, asus Tähelinna ühe keskmise ketta küljes. Muude sadamatega võrreldes oli tegemist pisikese avausega. Sobilik taoliste väikealuste jaoks, millega tsiviilisikuid transporditi. Angaari luuk oli pärani, kui nende laev sellele lähenes. Seinte ääres paiknesid rivis märgistatud alad, mis tavaliselt olid koduks mitmesugustele alustele. Praegu valendas siingi tühjus. Põrandal vilkuvad kahvatuvalged piklikud tuled juhatasid teed määratud lõpp-peatusesse.
Mariel jälgis randmeekraanilt laeva sisenemist angaari. Ellie oskas vaatamata vähestele anduritele laeva probleemideta juhtida, kuid ennast ei julgenud Mariel nii osavaks pidada. Nõksatus andis märku sujuvast maandumisest ja mootorite undamine muutus järsult vaiksemaks. Taas vabastas naine oma kergskafandri rakmetest ning haaras selga varustuskoti, mille külge oli kinnitatud Järelevalve standardne plasmapüss, vööl rippusid väike püstol ja taskulamp, mis kiire kontrolli järel näisid töökorras olevat.
Ta kiikas korraks Tipsu poole, aga viimane lippas juba suure müdistamise saatel tema juurde ning sai hoolimata inertsist oskuslikult õigel ajal pidama, et vältida Marieli vastu seina lömastamist. Rahu, sõbrake. «Ellie, kas õhk on klaar?»
Ellie, kes jagas teadvust laeva ja droonide vahel, pööras sekundiks tähelepanu väliskeskkonnale.
«Kui mõtled angaaris olevat õhukoostist, siis gaaside jaotus vastab Spesi pinnal asuvale atmosfäärile.»
Mariel noogutas. «Väga hea.»
«Mariel… ma tahaksin teiega kaasa tulla.»
«Sa oledki ju läbi droonide minuga kaasas,» vastas naine naerusuiselt. «Ära muretse, ma ei jäta sind. Neli metallist poissi jäävad sulle siia abiks, aga ülejäänud võtan endaga kaasa. Muidu unustangi end linna läbi kammima. Hoia neil hoolega silma peal, nad pole just teab mis laevaparanduse spetsid.» Ta sulges kergskafandri kiivri ning seejärel tippis ekraanil, mille tulemusel avanes sahina saatel laeva välisluuk. «Kas suudad meiega sidet hoida?»
«Kui droonide omavaheline kaugus ei ületa 500 meetrit, peaks ühendus meie vahel piisavalt stabiilne olema, et suudaksin vajadusel teadvuse põhiprotsessid kiiresti üle kanda.»
«Seda on rohkem kui küll,» vastas Mariel ja astus hämarasse angaari.
Laeva pardavalgustid tekitasid transpordialuse ümber kuma, mis ülejäänud ruumis kiirelt sumbus. Mariel läitis taskulambi ja vaatas ringi. Ta eeldas, et lennuplatsidel leidub vähemalt mõni mehaanikust robot või mõni muu abipersonali liige. Ei, kõik oli piinlikult puhas. Justkui oleks keegi tahtlikult angaari hoolikalt puhtaks teinud. Või avaruumi tühjen- danud? Lähimas seinas märkas ta väljapääsu.
«Tulge,» lausus ta kiivri kuulari külge kinnitatud mikrofoni.
Tipsu koos droonidega ei lasknud seda endile kaks korda öelda. Astuja kõndis naise kõrvale ja ülejäänud seltskond võttis nende ette rivvi.