LITMIR.BIZ

Скачать книгу

külaskäik Lasnamäele

      Seekord helistasin ma ise Ruthile. Helistasin kohe uue tööpäeva hommikul, sest teadsin, et pean seda millalgi nagunii tegema. Tegelikult ei tahtnud ma, et tema ise jõuaks mulle varem helistada. Meie töö juures on kole uudishimulikud naised. Ja ma valisin muidugi hetke, kui tuba oli kaastoimetajatest tühi. Ruth võttis ka õnneks ise vastu. Tundsin, et ta oli mu kõnet oodanud, näis koguni, et ta oli isegi läbi mõelnud, mida ja kuidas mulle oma töökaaslaste kuuldes öelda.

      Jah, see oli toosama tuttav hääl, Ruthi hääl, mis mind oli alati lummanud.

      „Meil oleks mõningaid uusi ja pakilisi asju vaja arutada,” lausus ta vaikselt, kuid veendunult. Ta hääles oli pigem paluvust, ei, koguni varjatud etteheidet, et ma jumala pärast just nimelt täna tuleksin ja ei otsiks, ei leiaks mõnda ettekäänet seda külastust näiteks päeva võrra edasi lükata. Ausalt öeldes polnudki mul vajadust seda teha, sest mu Nõmme-külalist polnud ju oodata – Sirkkal oli esmaspäevani nii-öelda vaikuse periood. Ja et asi oleks tema kõne pealtkuulajatele küllalt selge, lõpetas Ruth sõnadega, mida ta oli mulle juba kord lausunud:

      „Tahan, et sa tegeleksid nende… paberitega, sest keegi teine peale sinu ei taipa neist nagunii midagi…”

      Ma pakkusin, et tulen seitsmeks. Ometi tundsin seda nõusolekut andes endas kerget tõrget. Ehkki ma ei suutnud määratleda selle põhjust. Ma tundsin juba teist korda, ma nagu aimasin vaistlikult, et mind kistakse millessegi, mida ma väga ei soovi, mida ma üldse ei soovi, mis paiskab mu senise, nii raskelt aastate ning igat laadi loobumistega saavutatud rahuliku elurütmi segamini…

      Ja samas – ma tahtsin isegi väga sinna minna. Imelik, see soov polnud seotud Ruthi, vaid Mariannega. Tahtsin näha seda tüdrukut mulle jällegi oma puhtal pilgul otsa vaatamas, kuulmas, kuidas ta oma emast nii erineva tämbriga lausub – tere, onu Riks, kui kena, et sa jälle tulid!

      Kord juba lubaduse andnud, tõotasin endale, et olen seekord põhjalikum, rahulikum, võtan initsiatiivi nii-öelda enda kätte. Ma olin vahepeal selle Larry-juhtumi üle tõsiselt mõelnud – ja mul oli mõningaid omapoolseid kujutlusi, milles ma tahtsin selgusele jõuda. Eelmine käik Lasnamäele oli olnud kuidagi ettevalmistuseta, nagu tuletõrjuja väljasõit sündmuspaigale ja sellele järgnenud hädatulekustutamine. Nüüd oli siis võimalus ka… selle tulekahju põhjuste kallal juurelda.

      Kogu tee, mis ma bussis sõitsin, püüdsin mõistatada, mida see Ruthi öeldud „uusi mõtteid” võiks tähendada. Üks oli selge Larryst endast polnud tal vahepeal mingeid uusi teateid. Muidu oleks ta seda kohe välja öelnud. Ükskõik siis kuidas. Tegu sai olla vaid mõningate asitõendite leidmisega.

      Vaatlesin ajaviiteks võõraid nägusid enda ümber bussis – millegipärast istusid mu läheduses vaid naised, mõned neist üsna argise olemise ja argiste nägudega, teistes siiski ka mingi igaühesaladus aimata. Ja justkui iseenesest vilksatas mul peas tuntud fraas „cherchez la femme”. Vilksatas ja kustus.

      Ruth tundus taas üksi kodus olevat. Igatahes Mariannet esikusse ei ilmunud. Aga ta võis ka pärast kooli oma toas puhata, õppida, lugeda, niisama olla. Ma ei hakanud küsima – see oleks olnud liigne uudishimu.

      „Tead… missugune mõte mul… eile õhtul pärast sinu lahkumist… tekkis,” alustas Ruth, kui me olime seegi kord köögis istet võtnud ja ma valmistusin teda kuulama, vahtides üle laua ta värskelt värvitud suud, mis neid sõnu lausus. Ruth tundus seekord kuidagi väsinum.

      „…aga tegelikult on see mõte mul juba algusest peale olnud…” jätkas ta ja vaatas mulle siis avala ja selgusele jõudnud naise pilguga otsa. Sel hetkel ma peaaegu teadsin, millest nüüd jutt tuleb. Jah, ma polnud bussis asjata naisenägusid vaadelnud ja mõelnud, et naised on tegelikult muutlikud ning valelikud, üksteise vastu tihti lausa põhjendamatult vaenulikud, et mõnikord on raske seletada nende negatiivset hoiakut mõne täiesti võõra naise suhtes; tahan rõhutada, et naise suurim vaenlane on teine naine, et nad on tõesti tehtud hoopis teisest materjalist kui mehed ja nõnda edasi…

      „…jah, tegelikult juba ammu minu juurest ära minna. Ning väga lihtsal põhjusel – t a l o n n ü ü d k e e g i t e i n e.”

      Jumal hoidku, see oli ju nii elementaarne, nii loogiline oletus, miks ta polnud seda juba eelmisel korral välja käinud!? Iga naine mõtleb ju esimese asjana sellisele võimalusele! Mina olin, kui aus olla, seda küll päris alguses mõelnud, kuid mul kui mehel… noh, mul lihtsalt ei sobinud oma soo peamise nõrkusega välja tulla. Ja seepärast ootasin, millal tema esimesena seda teeb. Selgus, et jõudsin ikkagi ära oodata…

      „…ma tean nüüd ka, et ta plaanis seda juba mõnda aega. Nüüd ma mõistan mõningaid asju, mida ta…!”

      Huvitav, mida see Larry siis ikkagi ette võttis? mõtlesin ma kuidagi kiretult, ikka veel Ruthiga kaasa minemata, nagu oleksin tulnud seekord Larry teguviisi kaitsma, aga mitte ta abikaasale abiks olema. Ent ma pisut eksisin – Ruth ei kavatsenud mind nende perekonnaelu üksikasjadega kurssi viia. Ehkki ta oli palunudpalganud mind oma isiklikuks Sherlock Holmesiks, ei usaldanud ta mind siiski sedavõrd, et oleks oma detektiivile kõik otsad kätte andnud. Ja see ei kohustanud ka mind maksimaalseks. Kõik need mõtted käisid mul läbi pea Ruthi edasi kuulates. Jah, ta eesmärk paistis olevat mind vaid passiivse ärakuulaja rolli asetada. Ehkki see asi ei olnud mulle mingi uudis – naised vajavadki mehi tihti kui ärakuulajaid. Eriti Ruthi-taolised enesekindlad naised.

      Nõnda ma siis kuulasin teda viisakusinertsist edasi. „…ja tead, tal polnud julgust, lihtsalt polnud julgust seda välja öelda. Ma ütlen sulle, tahad sa seda kuulda või mitte, aga tal pole seda kunagi olnud. Ma mõtlen elujulgust… Seepärast läks ta kergema vastupanu teed – pani plehku nagu argpüks… Seda oli ta näost näha… Eriti viimasel ajal. Aga esimest korda siis, kui ta sealt Siberist poolhullu näoga koju tuli… Juba siis ma arvasin…”

      Siberist… hullu näoga? ei saanud ma kohe pihta. Siis taipasin, et jutt käib ikka tollestsamast meteoriitikute ekspeditsioonist, mida minagi olin olnud teele saatmas. Korraga vilksatas mul mõte – aga miks teda, Ruthi, ennast polnud seal jaamas meest ära saatmas ikkagi mitmeks nädalaks ja nii edasi! Mis pakilised asjad armast Ruthikest tookord kinni hoidsid?

      Ja ma peaaegu teadsin, mis kaardi ta nüüd kohe välja käib. Ning ma ei eksinud.

      „…päris kindel, et mängus on üks neist ekspeditsiooni naistest… Ma isegi tean, kes neist…”

      Noh, kui asi tõesti nii lihtsaks osutus, siis on ju hästi, see tähendab, siis pole kogu juhtum üldse kogu senist dramaatikat väärt, mõtlesin mina irooniliselt ja ükskõikselt. Sel juhul pole minust kindlasti mingit abi, selle sõlme peavad nemad kolmekesi – tema, Larry ja too missis X – lahti harutama…! Aga mina, ma ju peaksin neid kõiki mäletama? Naisi oli neil vähe, kõigest paar tükki… Kuidas ma ka ei pingutanuks, ma ei suutnud neist ühtki silme ette manada.

      „Kas sa oled kindel, et Larry on just selle naise juures, keda sina arvad…?” tegin ma esimest korda suu lahti.

      Ruth jäi mulle vastuse võlgu. Ta vaid väärutas pead. Millest ma järeldasin, et kui ta ka seal selle kahtlusaluse juures kodus oli ära käinud, siis polnud ta ometi Larryt leidnud ja talle on jäänud vaid tema kahklus.

      Ei, miski siin ei klappinud. Kõik see oli rajatud üsna nõrgale oletusevundamendile. Tegelikult, ma ei uskunud, et Ruth selle võõra naise versiooni peale alles nüüd oli tulnud. Ta oli seda kogu aeg endas kandnud, sest harilikult alustab naiselik intuitsioon just sellest võimalusest. Ma olin üsna kindel hoopis vastupidises – Ruth oli lõpuks teada saanud, et mingit ekspeditsiooni-naist pole mängus olnud, ja oletas nüüd, et võib-olla on tegu kellegi kolmandaga, keda mina v õ i k s i n teada. Ja ta püüdis mind sellele lainele tirida… Ei, ei, kunagi ma veel võisin Larry sümpaatiaid teada, kuid mitte nüüd! Või tahtis Ruth mind lihtsalt oma eksimuse kaasosaliseks teha ja panna mind neid asju veel igaks petteks üle kontrollima? Sest mul oleks see lihtsam. Jah, panna mind u s k u m a sedasama, mida tema uskus… See oli nii ruthilik, see oli nii naistele omane… Ja samas tugevdas Ruthi niisugune veendumus üksnes minu arvamust, et Larry ei varja end ühegi teise naise juures ses linnas,

Скачать книгу