Maalingutega mees - Peter V. Brett

Скачать книгу

võidelda, Arlen,” lausus Ragen. „Maa-alustega võideldes on häda selles, et üsna sageli jäädakse kaotajaks. Krasialased tapavad neid üksjagu, kuid maa-alused vastavad veelgi vihasemalt. Krasialasi jääb iga aastaga vähemaks.”

      „Papa räägib, et kui maa-alused su kätte saavad, õgivad nad ära su hinge,” kostis Arlen.

      „Päh!” Ragen sülitas üle vankriserva. „Ebausklik jama.”

      Nad olid pööranud ümber teekäänaku üpris Metsaveere lähedal, kui Arlen märkas eespool ühe puu küljes midagi kõlkumas. „Mis see on?” küsis ta sõrmega osutades.

      „Öö võtku,” vandus Ragen ning nähvas ohjadega, ajades muulad galoppi jooksma. Arlen paiskus vastu seljatuge ning tal kulus hetk, et tasakaal tagasi saada. Seejärel vaatas ta puud, mille juurde polnud enam palju maad.

      „Onu Cholie!” karjatas ta, nähes, kuidas mees rapsis jalgadega, kiskudes samal ajal kätega köit oma kaelas.

      „Appi! Appi!” kisendas Arlen. Ta hüppas liikuvalt vankrilt maha, kukkus valusalt maapinnale, ent kargas püsti ning sööstis Cholie poole. Ta jõudis otse mehe alla, aga Cholie üks põtkiv jalg virutas talle vastu suud, lüües ta pikali. Ta tundis vere maitset, kuid veidral kombel mitte valu. Ta ajas end taas püsti, kahmates Cholie jalgadest ja püüdes viimast kergitada, et köis lõdveneks, aga ta oli liiga lühike ning Cholie pealegi liiga raske, ja mees öökis ning tõmbles edasi.

      „Aidake teda!” karjus Arlen Ragenile. „Ta ju lämbub! Aidake keegi!”

      Ta tõstis pilgu ja nägi, et Ragen haaras vankri tagaosast oda. Sõnumitooja võttis asendi sisse ja viskas, ilma et oleks peaaegu sihtinudki, kuid tema käsi oli täpne, köis katkes ja vaene Cholie pudenes Arlenile otsa. Mõlemad kukkusid maha.

      Ragen oli silmapilk kohal, tõmmates köie Cholie kõri ümbert. Paistis, et sellest polnud eriti abi, mees öökis endiselt ja küünistas kätega kõri. Tema silmad olid nii pungis, et tundusid pealuust välja hüppavat, ja nägu oli nii punane, et jättis juba lillaka mulje. Arlen karjatas, kui onu raputas äge kramp, ning seejärel jäi mees vaikselt lamama.

      Ragen muljus Cholie rinda ja hingas talle suhu vägevaid õhusõõme, aga sel polnud mingit mõju. Viimaks sõnumitooja loobus, jäi maha konutama ja tõi kuuldavale vandesõnu.

      Surm polnud Arlenile võõras. See tont külastas Ojaäärset sageli. Kuid üks asi oli surra maa-aluste küüsis või külmetusse. See siin oli midagi muud.

      „Miks?” küsis ta Ragenilt. „Miks võitles ta eile öösel nii vihaselt, et ellu jääda, ja nüüd tappis end ise?”

      „Kas ta ikka võitles?” küsis Ragen vastu. „Kas keegi neist võitles? Või põgenesid nad ja pugesid peitu?”

      „Ma ei…” alustas Arlen.

      „Peitupugemine ei aita alati, Arlen,” kõneles Ragen. „Mõnikord tapab peitupugemine midagi sinu sees, nii et isegi kui sa deemonite küüsi ei lange, ei ole sa tegelikult enam elus.”

      „Mida ta siis oleks pidanud tegema?” küsis Arlen. „Deemonitega pole võimalik võidelda.”

      „Ma võitleksin pigem karuga tema enda koopas,” vastas Ragen, „kuid see on siiski võimalik.”

      „Aga te ju ütlesite, et krasialased surevad sellepärast välja,” vaidles Arlen.

      „Surevadki,” lausus Ragen. „Ent nad järgivad oma südant. Ma tean, et see kõlab hullumeelselt, Arlen, aga sügaval sisimas tahavad mehed võidelda, täpselt nagu vanades lugudes. Nad tahavad kaitsta oma naisi ja lapsi, nagu on meeste kohus. Kuid nad ei saa, sest võimsaimad loitsud on kaotsis, niisiis vangistavad nad end ise, poevad ööseks hirmunult peitu nagu jänesed puuris. Aga mõnikord, eriti kui nähakse pealt kallite inimeste surma, saab pinge neist võitu ja nad lihtsalt murduvad.”

      Ta pani Arlenile käe õlale. „Mul on kahju, et sa pidid seda nägema, poiss,” ütles ta. „Ma tean, et praegu ei kõla see kuigi arusaadavalt…”

      „Ei,” katkestas Arlen, „kõlab küll.”

      Ja see on tõsi, taipas Arlen. Ta ju mõistis vajadust võidelda. Kui ta ründas tol päeval Cobiet ja selle sõpru, ei oodanud ta võitu. Ta oli arvanud, et kui üldse midagi, siis klobitakse teda hullemini kui iial varem. Aga sel hetkel, kui ta malaka kahmas, oli tal ükskõik. Ta teadis vaid, et on väsinud nende mõnitusi talumast, ja tahtis, et see lõpeks, ühel või teisel moel.

      Oli lohutav teada, et ta polnudki ainuke.

      Arlen vahtis onu, kes lamas maas, silmad hirmust pulkas. Ta põlvitas ja sirutas käe, vajutades silmad sõrmeotstega kinni. Enam ei pidanud Cholie midagi kartma.

      „Kas teie olete kunagi mõne maa-aluse tapnud?” küsis ta sõnumitoojalt.

      „Ei,” vastas Ragen pead raputades. „Kuid ma olen nii mõnegagi võidelnud. Minu armid tõestavad seda. Aga mind huvitas alati pigem pakkupääsemine või kellegi kaitsmine nende eest kui mõne tapmine.”

      Arlen mõtles selle üle järele, kui nad Cholie puldanriidesse mähkisid ja vankri tagaossa tõstsid, et kiirustada tagasi Metsaveerele. Jeph ja Silvy olid juba asjad vankrile paigutanud ning kibelesid lahkuma, kuid surnukeha nägemine hajutas nende viha Arleni hilise tagasituleku pärast.

      Silvy ulgus ja viskus venna surnukehale, aga aega polnud raisata, kui nad tahtsid enne pimeduse saabumist tallu jõuda. Jeph pidi teda tagasi hoidma, kui hingekarjane Harral maalis puldanriidele loitsumärgi ja lausus palve, asetades Cholie matuseriidale.

      Need ellujäänud, kes ei pidanud ööbima Brine Puuraiduri majas, valgusid öömajulisteks kodudesse laiali. Jeph ja Silvy olid pakkunud varjupaika kahele naisele. Norine Puuraidur oli üle viiekümne suve vana. Tema mees oli surnud juba mõne aasta eest ning ta oli rünnakus kaotanud tütre ja tütrepoja. Ka Marea Põldaja oli vana, neljakümne ligi. Tema mees oli välja jäänud, kui keldrisse pääsemise pärast liisku tõmmati. Nagu Silvy, nii kössitasid nemadki Jephi vankri tagaosas, pilk süles. Kui isa piitsa plaksutas, lehvitas Arlen Ragenile nägemist.

      Metsaveere kadus juba silmist, kui Arlen taipas, et ta polnud kedagi kutsunud laulikut kuulama.

      2. KUI SEE OLEKSID SINA

      319 pN

      Neil jäi täpselt aega vanker varju alla viia ja loitsumärgid üle kontrollida, enne kui maa-alused tulid. Silvyl polnud jaksu sooja sööki valmistada, niisiis sõid nad leivast, juustust ja vorstist koosneva eine, mäludes erilise innuta. Varsti pärast päikeseloojangut tulid deemonid loitsumärke proovile panema ning Norine karjatas iga kord, kui võlujõud lõi loitma ja nad tagasi paiskas. Marea ei puudutanudki toitu. Ta istus õlekotil, kätega kõvasti põlvede ümbert kinni hoides, õõtsutades end edasi-tagasi ja nuuksatades alati, kui võlujõud loitis. Silvy koristas taldrikud ära, aga ei pöördunudki köögist tagasi, ja Arlen kuulis teda nutmas.

      Arlen tahtis ema juurde minna, kuid Jeph võttis tal käsivarrest. „Lähme räägime, Arlen,” ütles ta.

      Nad astusid väikesesse tuppa, kus olid Arleni õlekott, tema ojast korjatud siledate kivide kogu ning kõik ta suled ja loomaluud. Jeph valis sulgedest ühe, mis oli erksavärviline ja umbes kümme tolli pikk, näperdas seda kõneldes ega vaadanud Arlenile silma.

      Arlen tundis neid märke. Kui isa ei vaadanud talle otsa, tähendas see, et eesseisev jutuajamine tekitab isas ebamugavust.

      „See, mida sa koos sõnumitoojaga maanteel nägid…” alustas Jeph.

      „Ragen seletas mulle,” katkestas Arlen. „Onu Cholie oli juba surnud, ta lihtsalt ei taibanud seda kohe. Vahel elavad inimesed rünnaku küll üle, aga surevad ikkagi.”

      Jeph kortsutas kulmu. „Mina poleks seda niiviisi sõnastanud,” kostis ta. „Kuid küllap on selles omajagu tõtt. Cholie…”

      „Oli argpüks,” lõpetas Arlen.

      Jeph silmitses teda üllatunult. „Miks sa nii ütled?” küsis ta.

      „Ta

Скачать книгу