LITMIR.BIZ

      BRAMASOLE KOLME KORRUST ÜHENDAV PEATREPP ON KÄSITSI TAOTUD sepisrauast käsipuuga, mille sümmeetrilised kaared annavad ronimisele rütmi. Lünett, magamistoa vaid veidi roostes rõdurinnatis ja paraaduksepealse rõdu rinnatis on kunagi ühele sepale terveks pikaks talveks tööd andnud. Värav juurdesõidutee alguses kujutas vanasti endast kuninglikku sissepääsu, kuid nagu peaaegu kõik muu, on seegi jäetud liiga kauaks aja räsida. Lömmis alumine pool meenutab lohakalt tagurdanud turiste, kes olid Medici kindlust otsides valele kõrvalteele keeranud. Lukk on juba ammu roostes ja ühe poole ülemised hinged on lahti lagunenud, nii et väravapool raskelt maad kraabib.

      Giuseppe on toonud meile ühe sõbra, rauavirtuoosi vaatama, kas meie väravat oleks võimalik päästa. Giuseppe arvates mitte. Meil oleks oma bella villa jaoks midagi sobivamat vaja. Mees, kes väljub Giuseppe cinque centost, oleks sama hästi võinud saabuda ajamasinaga otse keskajast. Ta on pikk ja kuivetu nagu Abraham Lincoln, ta kannab musti tunkesid ja tema ebaharilikult mustad juuksed on läiketa. Tema kummalisust on raske lahti mõtestada, teatud mõttes jätab ta mulje, nagu oleks ta valmistatud mingist võõrast materjalist. Ta on napisõnaline, kuid argliku naeratusega. Ta meeldib mulle esimesest pilgust. Vaikides sõrmitseb ta väravat iga kandi pealt. Igale ta sõnale on käed kõigepealt kuju andnud. Lihtne on taibata, et ta on pühendunud oma ametile puhtast armastusest. Jah, noogutab see mees, väravat on võimalik parandada. Küsimus on ainult ajas. Giuseppe on pettunud. Tema nägi vaimusilmas juba midagi hoopis suurejoonelisemat. Ta joonistab õhku kujundeid, kaarja nooltega tipu. Uue värava, palju uhkema, valgustuse ja elektroonilise lukuga, tulija annaks kella, meie vajutaksime majast väljumata nupule ja värav kargaks lahti. Tema tõi meile selle kunstniku ja meie palume tal ainult parandada?

      Me sõidame töökotta võimalustega tutvuma. Giuseppe teeb tee peal äkkpeatusi, et me võiksime imetleda selle virtuoosi muid meistriteoseid. Mõned väravad on mõõgataoliste kujunditega, mõned keeruliste haakuvate ringide ja viljavihkudega. Üks tipneb omaniku initsiaalidega, teine millegipärast krooniga. Meile meeldivad kaarjad väravad, silmused ja rõngad rohkem kui uhkemad nooletipulised, mis näevad välja nagu jäänused ajast, mil Guelfid ja Ghibellined üksteist röövisid ja põletasid. Kõik need väravad on muidugi tehtud igavesti vastu pidama. Ta mudib neid kõiki sõnagi lausumata, laseb oma töö kvaliteedil enda eest kõnelda. Hakkan kujutlema väikest stiliseeritud päikeseketast meie värava keskpaigas, laineliste kiirtega.

      Ferro battuto, sepisekunst, on Toscanas iidne käsitööharu. Igas linnas näeb keskaegsetel ustel keerulisi lukke, käharaid laternaid, lipuhoidleid, aiaväravaid, isegi rõngakujuliseks vormitud rauast imeelukaid ja madusid, mille külge vanasti hobuseid seoti. Nagu kõik käsitöökunstid, on seegi kiirelt kadumas, ja põhjust pole raske aimata. Sepatöö on eelkõige nõgine. Töökoda on söetolmu täis, sepp ise ja tema ajast ja arust tööriistad tahmaga koos; sepikoda on väga vähe muutunud ajast, mil Hephaistos tegi tule Aphrodite pliidi alla. Õhus ripuks nagu kerge tahmaloor. Kõigil naabritel on meistri tehtud väravad. Kindlasti pakub oma kätetöö nägemine iga päev talle rahuldust. Ta enda majal on nelinurkne mustriline rõdu, kahtlemata selleks, et veidi moega tiiba ripsutada, kuid seda heastavad rõdu ääre küljes rippuvad lillekorvid. Töökoda seisab maja vastas ja kahe hoone vahel on kanad, kümmekond jänesepuuri, juurviljaaed ja ploomipuu, mille viljadest raskete okste vahele ulatub käsitsi tehtud puuredel. Pärast õhtusööki tuleb tal veidi redelil turnida, et oma magustoit kätte saada. Minu esmamulje temast kui mineviku saadikust süveneb. Kus see Aphrodite siis ikkagi o n, kindlasti kusagil sepikoja lähedal?

      „Aeg. Ainus probleem on aeg,” ütleb ta. „Ma töötan solo. Mul on poeg, aga…”

      Ma ei suuda ette kujutada, et kahekümnenda sajandi lõpul valiks keegi ümberringi kihava liikluse taustal selle pimeda sepikoja, need tünnivitsad, kamina raudrestid, aiad ja väravad. Siiski loodan ma, et poeg jätkab tema tööd, või vähemalt keegi. Ta sirutab minu poole ora, mille pead kaunistab lamedaks vormitud hundipea. Lihtsalt ulatab selle mulle sõnatult vaadata. Kaunistus meenutab mulle Siena ja Gubbio tõrvikuhoidjaid. Me küsime, kui palju maksaks cancello parandamine ja kui kallis oleks uus värav, mis tuleks üpris lihtne, aga samalaadne nagu maja peatrepi rauast käsipuu, vahest ehk päikese kujutisega tipus, mis sobiks maja nimega. Kordki jätame pärimata valmimise tähtaja, üks tähtis asi, mida oleme õppinud nõudma, vastukaaluks kadestusväärsele ladinapärasele arusaamale aja igavesest voolust.

      Kas me ikka vajame käsitsi tehtud väravat? Tuletame endale aeg-ajalt meelde, et ei tasu liialdada, see siin pole ju päriskodu. Samas olen ma kindel, et me tahame saada selle sepa tehtud väravat, võtku aega mis võtab. Juba enne meie lahkumist on ta meid unustanud. Ta võtab kätte rauatükke, proovib kahe peoga nende kaalu või raskuskeset. Uitab alasite ja kuumade restide vahel. Meie värav jääb headesse kätesse. Juba kujutlen ma tema sulgemise kolksatust.

      PEAME KAEVU JA MÜÜRI TÄHELEPANUVÄÄRSEKS SAAVUTUSEKS. MAJA AGA on ikka veel puutumata. Kuni suuremad tööd pole valmis, on seal vähe ära teha. Maalritööl pole mõtet, kui seintesse tuleb soojatorude jaoks auke raiuda. Poolakad on aknaraamid puhtaks saanud ja alustanud lubja mahapesemist, et saaks värvida. Meie Ediga töötame terrassidel või sõidame ringi, et valida vannitubade jaoks kahhelkive, püsisisustust, metallosi, värvi; sellele lisaks otsime uue köögi põrandale vanu õhukesi kive. Ühel päeval ostame kohalikust mööblikauplusest kaks tugitooli. Kui nad lõpuks meile kohale tuuakse, tunduvad need kohmakad ning tume kangas veidravõitu, kuid neis on uskumatult mugav istuda, pärast mitut nädalat sirge seljatoega aiatoole. Sajustel õhtutel seame nad teineteise vastu, vahele linaga kaetud kasti, mis on meie söögilaud küünla, moosipurki torgatud metsalillede ja hõrgutistega: pasta baklažaani, tomatite ja basiilikuga. Jahedatel õhtutel põletame veidi oksarisu, lihtsalt rõskuse peletamiseks.

      Erinevalt eelmisest suvest on tänavune juuli sajune. Iga natukese aja tagant puhkeb muljetavaldav torm. Päevaajal ajab see mind elevile, sest ma kasvasin USA lõunas, kus heli- ja värviefektid on tõesti tasemel. San Franciscos on äikesetormid haruldased ja ma tunnen neist tõsiselt puudust. „See kuumalaine lõpeb pauguga,” tavatses ema ennustada, ja ta ei eksinud: kõrvulukustavale mürinale ja kärgatustele järgnes pimestav valgus, kui miljon kilovatti sähvas kogu taeva särama. Paistab, et tormid algavad siin eelkõige öösiti. Istun voodis ja joonistan ruudulisele paberile köögi- ja vannitoaplaane, Ed loeb midagi, mida ma poleks kunagi uskunud teda lugevat. Rooma luuletajate asemel on ta täna süvenenud „Krohvimiskunsti”. Järge ootab „Kodu veevarustus”. Vihm hakkab palmipuude lehti kolistama. Lähen akna juurde ja kummardun välja, et kohe eemale tõmbuda. Piksenooled sähvavad odadena maasse – sakilised nagu koomiksite naivism – neli, viis, kuus tükki korraga, piiramisrõngana maja

Скачать книгу