LITMIR.BIZ

Скачать книгу

      „Sinna toetas ta välja minnes jala. Kui juba teie ta jäljed üles leiate, siis arvan, et Tobyle on see lapsemäng. Lipake nüüd trepist alla ja laske koer lahti.”

      Selle ajaga, mis mul kulus allajõudmiseks, ronis Sherlock Holmes katusele ja ma nägin, kuidas ta otsekui hiiglasuur jaaniuss väga aeglaselt mööda katuseharja edasi roomas. Siis kadus ta mu silmist korstnate varju, ilmus aga kohe jälle nähtavale ning kadus uuesti, sedapuhku katuseharja taha. Kui ma teisele poole maja jõudsin, leidsin ta istumas katuse nurgal vihmaveerennil.

      „Olete see teie, Watson?” hüüdis ta alla.

      „Jah.”

      „See ongi see koht. Mis must asi seal all paistab?”

      „Vihmaveetünn.”

      „Kas kaas on peal?”

      „Jah.”

      „Ega ligiduses redelit näha ole?”

      „Ei.”

      „Kuradi sell! Siin võib ju kaela murda. Aga kui tema siit üles ronis, peaksin mina alla ikka saama. Vihmaveetoru paistab kaunis kindel olevat. Laseme siis käia.”

      Kuuldus jalgade sahinat mööda vihmaveetoru ja latern hakkas maja seina mööda allapoole libisema. Varsti hüppas Holmes kergejalgselt tünnile ja sealt maha.

      „Päris lihtne oli tema jälgi ajada,” ütles ta sokke ja saapaid jalga tõmmates. „Ta oli hulga katusekive paigast nihutanud ja kiirustades midagi maha pillanud. See kinnitab mu diagnoosi, nagu teie, arstid, ütlete.”

      Ese, mille ta mulle ulatas, oli väike värvilistest kiududest punutud ja paari odava helmega kaunistatud kotike või kukkur. Kujult ja suuruselt sarnanes see sigaretitoosiga. Kukrus oli pool tosinat tumedast puust okast, ühest otsast teravad ja teisest ümmarguseks lõigatud nagu too, mis Bartholomew Sholtot oli tabanud.

      „Põrgulikud asjakesed,” seletas Holmes. „Vaadake ette, et te ennast ei torka. Mul on hea meel, et nad meil käes on, sest väga tõenäoliselt tal neid rohkem ei ole. Nüüd pole enam tarvis nii väga hirmu tunda, et me varsti mõne omaenese nahast leiame. Mina isiklikult eelistaksin püssikuuli. Kuidas on, Watson, kas olete valmis maha kõmpima kuus miili?”

      „Muidugi,” vastasin.

      „Kas jalg peab vastu?”

      „Kindlasti.”

      „Tule siia, kutsa! Vana hea Toby! Nuusuta seda, Toby, nuusuta!” pistis ta kreosoodise taskurätiku koerale koonu ette, peni aga seisis, pikakarvalised jalad harkis, kael koomiliselt õieli nagu asjatundjal, kes kuulsa veini lõhna hindab. Siis viskas Holmes taskuräti eemale, kinnitas tugeva nööri krantsile kaela ja viis ta vihmaveetünni juurde. Koer hakkas kohe kiledalt ja ärevalt klähvima ning paterdas, nina maas ja saba püsti, jälgi mööda minema, nii et nöör pingule tõmbus ja me pidime üsna nobedasti astuma, et seda mitte käest lasta.

      Idas oli hahetama hakanud ja külmas hallis valguses nägime juba natuke kaugemale. Meie taga kõrgus kurvana ning mahajäetuna suur kastisarnane maja, aknad mustad ja tühjad, seinad kõrged ja kõledad. Meie tee viis otse üle krundi, üle kraavide ja aukude, mis seda lõikasid ja tükeldasid. Kõikjal kuhjuvate mullahunnikute ja armetute põõsastega nägi kogu krunt välja kuidagi laastatud ja pahaendeline ning sobis hästi taustaks seal toimunud tragöödiale.

      Jõudnud müürini, tormas Toby ägedasti kiunudes selle varjus edasi ja peatus lõpuks nurgas, kus kasvas noor pöökpuu. Kahe müüri ühinemiskohas oli mitu kivi lahti tulnud ning järelejäänud augud olid alumisest servast kulunud ja lohku tallatud, nagu oleks neid korduvalt redeli asemel kasutatud. Holmes ronis üle müüri.

      „Siin on puujalaga mehe käe jälg,” tähendas ta, kui ma tema kõrvale ronisin. „Näete, valgel krohvil on väike vereplekike. Küll on õnn, et vahepeal pole tugevat vihma olnud! Jäljed lõhnavad ikka veel, hoolimata sellest, et on kakskümmend kaheksa tundi vanad.”

      Pean tunnistama, et mul tekkis mõningaid kahtlusi, kui mõtlesin kõigile neile liiklusvahenditele ja inimestele, kes selle aja sees sama teed olid kasutanud. Varsti mu kahtlused siiski hajusid. Toby ei kõhelnud kordagi ega põiganud kõrvale, vaid paterdas muudkui oma veidral kõnnakul edasi. Ilmselt ületas kreosoodi terav lehk kõik võistlevad lõhnad.

      „Ärge ainult arvake,” sõnas Holmes, „et mu edu antud juhtumil sõltub üksnes õnnelikust juhusest – sellest, et üks meestest kogemata kreosoodi sisse astus. Minu käes on andmed, mis võimaldaksid mul neid väga mitmel viisil jälitada. Praegune on aga kõige hõlpsam, ja kui juba hea saatus ise selle meile kätte mängis, oleks laiduväärt seda kasutamata jätta. Sellist kena, vaimu teritavat probleemikest, nagu ma algul lootsin, asjast nüüd muidugi enam ei tule. Kui poleks olnud seda liiga käegakatsutavat teeviita, oleksime võib-olla veel loorbereidki lõiganud.”

      „Loorbereid lõikate te kindlasti niigi rohkem kui vaja,” väitsin mina. „Uskuge mind, Holmes, moodus, kuidas te praeguse juhtumi kohta järeldusi teete, paneb mind veel rohkem imestama kui Jefferson Hope’i loo puhul. Praegune asi näib ulatuvat sügavamale ja on minu arust veel seletamatum. Kuidas te näiteks saite puujalaga meest nii täpselt kirjeldada?”

      „Hah, kulla sõber, see oli ju lihtsamast lihtsam. Ma ei armasta teatrit teha. Kõik on siin ilmne ja päevselge. Kaks ohvitseri, kes teenivad sunnitööliste koloonia juures, saavad teada tähtsa saladuse – kuulevad mingist peidetud aardest. Inglane nimega Jonathan Small joonistab neile plaani. Mäletate, nägime seda kapten Morstani valduses olnud kaardil. Seesama Jonathan Small kirjutab kaardile enda ja oma liitlaste nimed ning joonistab „nelja märgi”, nagu ta seda pisut dramaatiliselt nimetab. Plaani abil leiavad ohvitserid – või üks nendest – aarde kätte ja toovad selle Inglismaale, jättes oletatavasti mõne nõutud tingimuse täitmata. Aga miks ei läinud Jonathan Small ise aarde järele? Vastus on selge. Plaan on joonistatud siis, kui Morstan sunnitöölistega tihedasti kokku puutus. Jonathan Small ei saanud aaret kätte sellepärast, et tema ja ta liitlased olid sunnitöölised ega pääsenud lihtsalt minema.”

      „Aga see on ju ainult oletus,” püüdsin vastu vaielda.

      „Hoopis rohkem kui oletus. See on ainus hüpotees, mis faktidega kokku läheb. Vaatame, kuidas ta kõige hilisemaga sobib. Õnneliku aardeomanikuna elab major Sholto mõned aastad rahus. Siis saab ta Indiast kirja, mis teda väga kohutab. Mis selles kirjas võib olla?”

      „Selles teatatakse, et mehed, kellele ta ülekohut tegi, on vabaks lastud.”

      „Või põgenenud, mis on tõenäolisem, sest ta pidi ometi nende karistuse kestust teadma ja nende vabakslaskmine poleks teda üllatanud. Mida ta siis ette võtab? Ta püüab ennast kaitsta puujalaga mehe vastu – pange tähele, valge mehe vastu, sest ta peab selleks üht valget käsitöölist ja tulistabki teda. Kaardil on aga ainult ühe valge mehe nimi. Rohkem valgeid ei ole – teised on hindud, igatahes pärismaalased. Seepärast võime julgesti öelda, et meie puujalaga mees on nimelt Jonathan Small. Kas te leiate minu mõttekäigus vigu?”

      „Ei, kõik on selge ja täpne.”

      „Hüva, asetame nüüd ennast Jonathan Smalli kohale. Vaatame asjale tema pilguga. Ta tuleb Inglismaale, lootes tabada kaks kärbest ühe hoobiga: saada tagasi varandus, mida ta peab enda omaks, ning maksta kätte mehele, kes teda ebaõiglaselt kohtles. Ta saab teada, kus Sholto elab, ja sõlmib tõenäoliselt sidemed mõne majaelanikuga. Majas on näiteks teener Lal Rao, keda me pole veel näinud. Missis Bernstone’i iseloomustus tema kohta ei ole just hea. Kuhu aare on peidetud, seda Small muidugi teada ei saa, sest seda ei tea keegi peale majori ja ühe ustava teenri, kes on surnud. Äkki kuuleb Small, et major on suremas. Meeletu kartusest, et teine võiks surres saladuse enesega kaasa viia, tormab ta paljudest valvuritest hoolimata kohale ja pääseb sureva mehe akna alla. Sisse tulemast takistab teda ainult Sholto kahe poja juuresolek. Täis raevu surnud mehe vastu ronib ta siiski öösel tuppa, tuhnib kõik paberid läbi, lootes leida mingit vihjet aarde kohta, ja jätab lõpuks oma visiidi mälestuseks napisõnalise kaardi. Kahtlemata oli tal juba varem valmis mõeldud, et kui ta majori tapab, jätab ta surnukeha juurde mingi säärase kirjakese – märgiks,

Скачать книгу