LITMIR.BIZ

Скачать книгу

      “Millise altari?” küsis Lee ruumis ringi vaadates.

      Pimedusse uppuvate seintega ruumis polnud ühtki asja, mis meenutanuks altarit. Linases rüüs naine viipas kutsuvalt käega ja ootamatult muutusid ruumi seinad kitsaks käiguks, mis üha ahenes ja ahenes, tekitades klaustrofoobilise tunde. Lee pidi peaaegu roomama ja ta riided takerdusid pimeduses kivinukkide külge. Ootamatult kadus ta ees liikuv naine ja koobas täitus täieliku pimedusega, mis igast küljest lausa füüsiliselt tuntava jõuga Leele peale suruma hakkas.

      “Oota,” hüüdis Lee. “Tule tagasi! Ma tahan teada, kes sa oled.”

      “Sa juba tead,” kõlas hääl kusagilt pimedusest, nüüd juba tema tagant. “Vaata altari alla!”

      Lee püüdis end hääle suunas pöörata, lõi end kuhugi ära ja … ärkas. Tema silmad kohtusid tema kohale kummardunud Thori helesiniste silmadega.

      “Nägid halba und?” küsis mees, saades naise segaduses silmi nähes omaenda enesekindluse tagasi. Lee tõusis küünarnukkidele ja jäi Thorile pikalt otsa vaatama.

      “Ta ütles, et me peame vaatama altari alla,” sõnas naine mõtlikult.

      “Kes ütles? Millise altari alla? See oli unes, tüdruk!”

      Thor tegi liigutuse, nagu püüaks poolelijäänud silitust Lee juusteni viia. Mehe poole vaatamata oli Lee aga üheainsa jõulise hüppega voodist väljas.

      “Tema. See naine, kes kirjutas need papüürused. Ma vist kohtusin temaga just praegu.”

      XIII peatükk

      Jumalate teekond

      “Kreekas on autot rentida igatahes oluliselt lihtsam kui Egiptuses,” tõdes Thor, kui nad Ateenast Delfi poole startisid.

      “Ja liiklus pole siin ka nii hull kui Kairos, kus ma ilmselt mingi raha eest ise rooli istuda ei julgeks,” jätkas Lee mehe pakutud teemat.

      Otsekui nende mõtete jätkuks ilmus järsku teele politseinike ahelik, mis sulges kogu liikluse. Mõlemat läbis Kairo lennujaama haarangu meenutuse võpatus – ega ometi jälle. Thor väljus peatunud masinast, et minna olukorda selgitama.

      “Mingi meeleavaldus,” tuli ta tagasi ilmse kergendusega hääles. “Need kreeklased teevad igal varakevadel mingeid streike ja demonstratsioone, kuna siis on tänaval juba päris soe käia, aga suvel, kui on palav ja valitsus puhkab, ei pane keegi nende mässamisi tähele. No eks neil ole traditsioone ka, Kreekast ju pidavatki demokraatia pärinema.”

      Eemalt lähenes rahvahulk punaste lippude ja loosungitega ning ületas teeristi otse nende ees – politseiaheliku taga.

      “Kreekasse võis see aga jõuda just põhjamaadest, kus mäletatavasti ka viikingid oma valitsusasju täpselt samasugustel rahvakogunemistel, tingidel otsustasid,” mainis Lee, kotist imekombel haarangust pääsenud koltunud papüüruslehti otsides ja neid hellalt põlvedele laotades.