LITMIR.BIZ

Скачать книгу

lakard, naistekütt. Tead, kuidas ta mulle abieluettepaneku tegi? Ütles, et kõik sõbrad on juba naisemehed, peaks ka proovima. Ma oleksin pidanud talle vastu kõrvu panema, aga … lühidalt, naiivse maaplika asi. Enam ma pole naiivne maaplika. Ja üldse abiellusin ma temaga ainult sellepärast, et mul on hea süda, ütles Helve.

      Paks-Tiiu vangutas jonnakalt pead. Tal oli eriarvamus. Tegelikult oled sa naistank, ütles ta nii sõbralikult, et polnud võimalik solvudagi. Pärast tuli Keskmine-Tiiu ja Helve rääkis kõik otsast peale üle. Keskmine-Tiiu oli tõsine inimene, tema ei arvanud, et Helve on loll. Ta vaikis. Siis tulid veel Margit ja Pikk-Tiiu. Veel kord arutati Esko ja Helve küsimust. See oli üks nende rühma põhiprobleeme. Margit kui komsorg küsis päris ametlikult, millal härra Virkhaus suvatseb loenguid külastama hakata. Ah, ei suvatsegi, tal üks turniir teise otsa, kähvas Helve, mõtles siis järele ja küsis ägedalt: mis see sinu asi on?

      Pärast räägiti muustki. Et milline klass kellele sattus. Neile kõigile olid praktikal sattunud põnevad klassid, ainult Paks-Tiiu nurises, et tal polevat kahjuks ühtki ulakat poissi.

      Siis hakkas orkester mürtsuma, suur trumm ohkas kumedalt ja kolonn läks liikvele. Sõbratarid võtsid Helve hoolitsevalt enda vahele.

      Igalt tänavanurgalt tuli juurde aina uusi kolonne: koole, tehaseid, truste, laevameeskondi, kontorite rahvast. Lipud, loosungid, stendid, õhupallid ja lilled. Ning peade kohal õõtsuvad portreed. Brežnevit ja Mikojani oli kõige rohkem. Teisi nägusid Helve ära ei tundnud. Novembripäike läigatas puhkpillide niklit ja vaske. Ja kõige kohal, kogu linna kohal näis tümpsuvat üksainus hiiglaslik trumm. Kõik seadsid oma sammu selle järele. Helve oli pärit kaugest tagakülast, linnaelu tipphetked, eriti aga suured rahvakogunemised erutasid teda tänini. Linna oli ta tahtnud, linna oli ta saanud, linna pidi ta jääma! Ta samm oli kerge ja enesekindel. Ta ühtlased hambad särasid sihitus pühadenaeratuses. Ta heledad, kergelt lokkis juuksed lehvisid tuules. Ta jäi vist koguni ühe fotoreporteri vaatevälja. Pärast seda ei tihanud ta viivukski naeratamisest loobuda, ehkki lõugadel hakkas juba valus. Võidu väljaku lähedusse jõudes oli muuseas muutunud ka hoiak Eskosse. Tont temaga, mõtles Helve suureliselt, ja kui järele mõtelda, on Esko viimasel ajal isegi paar milligrammi mõistlikumaks muutunud.

      Siis jõudsid nad tribüünide ette. Jõmm-paa, jõmm-paa, tegi suur trumm nüüd eriti aktiivselt häält.

      „Elagu nõukogude üliõpilased!”

      „Hurrraaaaaaaa!!!”

      „Tüdrukud, tüdrukud, kumb see nüüd hüüdiski – kas Käbin või Müürisepp?”

      „Tss… Käbin muidugi… Hurraaa!”

      „Ei see ega teine – nende eesti keel pole nii hea.”

      „Tasa! Mõtle, mis sa räägid!”

      „Ja kes see on?”

      „Lentsman.”

      „Ja need, ja need?”

      „Klauson, Vader, Ušanjov, Vaino…”

      „Kas see väike vihase näoga mees või?”

      „Tüdrukud, kuulge, aga kesse Vaino üldse on? Pole kuulnudki!”

      „Psst, lollakas… Tüdrukud, mis te karjute! Tahate pahandusi või? Ja ärge ometi näpuga näidake!”

      „Kust sa, Margit, neid kõiki nii hästi tead ja tunned?”

      „Tuleb tunda. Komsorg peab kõike teadma – tuleviku jaoks.”

      Poole tunni pärast trügisid nad endale kohvik „Energias” välja terve laua, tellisid kohvi ja kooki ning lobisesid tükk aega.

      Koju jõudes polnud Helvel hommikusest vihast midagi alles jäänud. Esikus Sammiga mürades tuli ta mõttele, et võiks kinno minna. Muidugi, Esko pole seda ära teeninud, aga olgu talle pühade puhul amnestia antud. Ja pealegi kaotas ta eile ju tõesti viimase partii…

      Suures toas mängis hämaruses vaikne raadio. See oli vististi Soome lainepikkusel.

      „Tere!” ütles Helve hoogsalt. Silmas korratut ajalehevirna klaverikaanel ja mõtles, et enne kinnominekut teeb ta oma toa ideaalselt korda.

      „Tere-tere, Helve,” ohkas hõbehall vanaema sügavamõtteliselt.

      „Tere,” ütles tumehall ämm. „Muide, kuidas väljas ilm on?”

      „Lausa suvi!”

      „Tõesti? Muide, Esko palus teile edasi ütelda, et ta läks välja.”

      „Kuhu?”

      See oli muidugi täiesti tarbetu küsimus.

      Ämm oli seda oodanud. Ta pani raamatu käest.

      „Jah, teate, Helve, ma ei saa teie küsimusele vastata. Teie kui filoloog olete kahtlemata tuttav vene folklooriga. Kui ma ei eksi, siis figureerib neil üsna mitmes muinasjutus keegi tuulepea, on ta siis parajasti Loll-Ivan või kütt Akim, kellel on mingi sisemine sund „minna sinna – ei tea kuhu, tuua seda – ei tea mida”. Ämm avas sigaretipaki. „Tehke suitsu. Ah õige, teie praegu ei tee. No vaat, meie Esko on ka säärane. Ja tema läheb alati lausa priitahtlikult … lausa rõõmuga … sinna – ei tea kuhu, et tuua – ei tea mida… Võtke istet, mis te seisate.”

      10

      „Ohh, kuule, ära seda minu käest nüüd küll küsi. Mina ei tea, mina ei tahagi teada. Kuhugi ta läks. „Tervisesse” võib-olla. Aga arvad sa, et nad veel seal on? Neil on see Toomas ka kambas … ja-jaa, no-noh! Ja mind see asi enam ei huvita. Tehku, mis tahavad. Kõige parem, kui satuksid kogu oma kambaga miilitsasse.”

      „Kuule, Pille, tule siia. Hakkame koos pidu pidama.”

      „Ma ei saa ju! Ma pean poissi valvama, kuidas sa ometi ei taipa? Ta jäi just praegu magama, mõistad sa!? Küll sul see kõik ees seisab… Noh, olgu, nägemist.”

      Pille pani toru ära. Ta oli Helvega liiga teravalt kõnelnud. Aga mis sellest. Pille tahtis praegu üksinda olla. Pille ei tahtnud ilmakärast midagi teada. Pille tahtis põhjalikult õnnetu olla.

      Kõik oli õnnetus, kõik oli nurjatus. Abielu ja interjöör selle ümber. See vastik puumaja, kus ta nüüd elas. Ja eriti need vastikud tapeedid – luitunud, maitsetu mustriga. Kõige rohkem tegi viha aga väljavaade toaaknast: sügis, raagus puud, hoovid, plangud, katused, korstnad, pesunöörid, prügiurnid. Ning Kalamaja vanamoorid siin-seal koperdamas. Kõik oli kole ja nurjatu. Pers-pek-tii-vi-tu.

      (Pille oli sündinud Kopli liinibarakis.

      Pille kollektsioneeris viimase ajani filmitähtede fotosid. Monroe, Bardot, Lužina, Eve Kivi, Terje Luik… Mõnikord tahtis ta – iga aastaga küll aina vähem, kuna see oli paraku üsna ebareaalne, – et temagi oleks filmitäht, väga kihvt filmitäht, ja mitte siin, mitte siin, vaid seal, kus tähed elavad loomulikku täheelu, filmitäht, kes mõnikord on nii armuline, et lubab ennast suudelda mõnel kuulsal mehel: mõnel kirjanikul, dotsendil, kümnevõistlejal, gangsteril; filmitäht, kes joob graatsiliselt, pisikeste degusteerivate lonksukestega häid margiveine, palju paremaid kui hotell „Tallinna” valuutabaaris, ja kellel on palju raha.

      Piisavalt.

      Noh, igatahes täitsa palju.

      Kümme tuhat rubla.

      Dollarit.

      Ja siis ükskord sõidaks ta ära.

      Kuhugi kaugele, kuhugi väga-väga kaugele, kus on väga-väga ilus.

      Näiteks soe meri. Puhas kullakarva liiv. Ja helepunane jahtlaev.

      Ja siis ta puhkab, üteldes tasakesi, rinnahaälel:

      „Teate, kui väsinud ma kõigest sellest olen.”

      … ja kõik, kes satuvad teda parajasti kuulma, leiavad, et tal on tuhat korda õigus. Kauni, kuulsa, ületöötanud staari õigus… Kõik on temast vapustatud!!)

      Pille polnud ausalt öeldes kunagi proovinudki täheks saada – isegi mitte koolilaval. Ta töötas kummitoodete vabrikus arvestajana.

Скачать книгу