Niguliste - Teet Kallas

Скачать книгу

et tegu oli eksitusega, Tom oli sünge, Tom oli traagiline, teda oli reedetud, teda oli narritud… Kust ta küll kõik need naised leidis?

      Pauli ja Eskot Tom oma eraelu ligi ei usaldanud. Avo oli delikaatsem, Avo oli mõne looga natuke kursis. Mõne looga, mõne daamiga. Justkui poolkogemata – tass kohvi „Moskvas”, „Tallinnas”, „Palace’is”, mõni ühine jalutuskäik, näitusekülastus, kinoseanss, Avo kolmandana kaasas… Tom ootas murelikult Avo hinnanguid. Avo oli alati järjekindel. Avo kiitis alati sõbra valiku heaks. Tomi pilk muutus heledaks ja õnnelikuks. Kõik need südamedaamid olid absoluutselt erinevad, Tom alati ühesugune: rabe, õnnelik, ärevil, kohmakalt hoolitsev, ülemäära lobisev. Ja kohutavalt platooniline! Vähemalt esialgu. Ning piisavalt koomiline. Eriti esialgu. Need olid enamasti vahvad naised ja tüdrukud. Kust nad tekkisid, kuhu kadusid? Kuhu kadus paindliku pihaga ja plaatinablondi juuksepahmakaga kaunitar Monika, silmad suured ja säravad, hääl natuke kime ja sõnavara mõnevõrra kobav; või teine, peaaegu niisama blond Monika, veidike täidlasem, veidike naerusem, tunduvalt nutikam, tulevane jurist, advokaat või prokurör? Kuhu haihtus sinetavalt musta tukaga Oksana, eestistunud ukrainlanna, temperamentne, impulsiivne, direktiivne, kes katsus Tomi ja ta sõpru võõrutada suitsetamisest ning eriti veinist, muidugi, ta oli sportlane, rühkis Eesti koondisse ujumises… Või tark ning kaunis hõbenaerune Tiina, kes võis nendega peaaegu võrdselt keskustella ükskõik millest või kellest: Jaan Anveldist või Konstantin Pätsist, prantsuse kirjandusest või poliitökonoomiast ning kes ise õppis muuseas konservatooriumis laulmist; või Viive, ühe majanduskeskuse asjur, kes teadis peast Underi sonette ning armastas õhtusi jalutuskäike mere ääres? Või kuhu taandus Hilja, jõukas, isemeelne, maitsekalt riietatud ning parajalt värvitud kolmekümneaastane huvitav naine, kes oli just värskelt kellestki üsna kõrgest ülemusest lahutanud ning kellele näis boheemlaslik seltskond hästi meeldivat… Kuhugi kadusid nad otsekui üleöö äkki kõik. Ja Tom oli alati ühtviisi traagiline. Tõsi, mitte kauaks… Alles ajapikku avastas Avo ka enda jaoks midagi olulist ja õpetlikku, ta leidis arvatavasti ainsa ühisjoone kõigis neis naistes ja neidudes. Kõik nad seirasid Tomi äraootava pilguga, ja õige pea lisandus nende silmi veel midagi. Hajameelsust, kaastunnet, kärsitust? Vist natuke kõike. Jah, nad ootasid midagi, niimoodi vaatavad inimesed suurtes vaksalites, need on lahkujate silmad, hüvastijätupilgud, nende pilgud, kelle rong sõidab kaugele… Millalgi pidi miski neis murduma. Ja küllap polnud asi kaugeltki Tomi vähemoodsas stiilis, tema kaitsetuses, selleski mitte, et ta käis ringi, platoonilist kirge lõõmav süda peopesal… Asi oli hoopis selles, et naised ennetasid sündmusi. Varem või hiljem oleks Tom nad ise jätnud. Naistel on selles suhtes äärmiselt peen taju. Sõber Tom ei tundnud iseennastki, taoti siis naisi.

      Tom ei osanud ise oma krahhe ja kaotusi kuidagi analüüsida. Pärast järjekordset pettumust jõi ta tavalisest rohkem, sattus paaril korral koguni miilitsasse, siis aga tüdis ära, lõi käega, muigas kõveralt, tormas ülepeakaela kunsti juurde tagasi. Järgmise korrani.

      Avo tegi siit järelduse: tema nii ei tohi. Tema pole looduse ega saatuse poolt kunstnik, tema närvikava nii ägedale pingevaheldusele vastu ei pea. Korgid põlevad läbi.

      Mõnda aega mängis Avo vaikselt küünikut.

      Seda oli kõige lihtsam etendada Esko kiiluvees. Eskos oli midagi, mis suurel osal naistest ja plikadest põlved nõrgaks võttis. Alati lohakas, ent nii, et see mõjus elegantsina; meelas ja jõuline suujoon, jultunud silmavaade, vali pilklik bariton; üks külg pisut ees, triivis Esko läbi inimsumma tänavatel, läbi järjekordade õhtuste kohvikute ees, pilas ja provotseeris, kommenteeris ja soleeris, sai kõikjale sisse, sai kõigiga jutule, sai peaaegu kõikjalt raha laenuks. Ta käitus nagu hüpnotisöör puhkusel. „Kuigi ma sind ei tunne, ei tohiks see meid ometi segada,” tavatses Esko võhivõõraid tüdrukuid kõnetada. „Siit kohvikust sa niikuinii minust mõnusamat kutti ei leia, tots!” Ja üsna varsti sulas plika üles, üsna varsti muutus ta hingeliseks: „Teadsa, Esko, mind on kohutavalt tülgastanud see äripäev…” Ning süüdanud sigareti, heitsid need plikad jala võidukalt üle põlve, enamasti oli neil ka tasasem sõbratar kaasas, need veinised ööd, pimedad kõrvaltänavad, öömajaotsingud, võõraste tüdrukute ühemõtteline itsitamine, alati leidus mingi kohake, kui mitte mujal, siis Avo pool – seda varianti püüti aga vältida; Avol polnud üürikeste seikluste vastu vähimatki, eriti pimedas, kui ei olnud vaja enam juttu ega vaimukusi, kui olid vaid kehad, igal uuel kehal oli üllatusi, vaheldus pakkus hasarti, oli aeg, mil Avo kahtlustas ennast koguni seksuaalmaniakaalsuses, aga hommikuid ta ei sallinud, siis pidi vaatama võõrasse, unesegasesse ja tavaliselt üsna lolli plikanäkku, silitama vastumeelsust varjates võõraid õlgu, enamasti käitusid need plikad hommikuti ülima kodususega, ajasid end ringutades üles, Avo pööras pilgu paljastelt reitelt ja tuttidelt, hommikud olid katsumuseks.

      Nagu selgus, oli ta ka esteet. Peale selle kartis ta tripperit.

      Tom oli vahepeal sõjaväkke kutsutud. Ainsana nende sõpruskonnast ta sinna ka läks. Avo kirjutas talle regulaarselt kirju. Pärast demoppi andis Tom talle lugeda ühe kirja, mille Avo oli kunagi suvel koos Eskoga talle saatnud.

      „Näed sa, vana,

      istume siin praegu kahekesi Viljandi esinduskohvikus ja ootame maailma ilusamaid naisi, kes lubasid meile ühe suure joonelise õhtu… Paberit pole ka suurt, nagu näed. Peab lühidalt lobisema.

      Meie elukäik on nõnda kenasti edenenud, et pärast turniiri lõppu ning vagurate maletajate lahkumist sellestsinatsest linnast otsustasime oma debüüti jätkata. Pool tundi enne rongi lahkumist läksime linna sigarette ostma, kui juhtusid vastu tulema kaks kena näitsikut, ja Esko, vana seksuaalhull, hakkas neile külge lööma. Noh, ja eks need iludused kohe keelitama, et jääge aga siia. Nõnda me siis jäimegi.

      Ühel plikal on peatänaval luksuskorter ja puha. Tema pool olemegi. Esko, vaene mees, peab luksuse eest natuuras tasuma. Ta tahtis endast jätta muljet, nagu oleks ta üliinimene jne. ning pumpas ennast esimesel ööl päris laibaks.

      Koovitaja-poiss avaldas tänases lehes haruldase luuletuse, mille viimane rida oli seesugune: „Oleme sinuga, partei.” Vahva, eks ole. Suur luuletaja. Tegelikult oli tekst küll natuke teisiti, aga mõte jääb samaks.

      Näed sa nüüd: paber hakkab otsa saama. Eskol on himu sulle paar rida lisada, ta nummerdab salvrätte…

      Tere, vana. Ma luban endale iga päev, et homme kirjutan sulle kirja, aga mitte sittagi. Tead, aitab lobast, nüüd paneme ühed väikesed pitsid „Vana Tallinna” sinu terviseks. (Need naised ilmselt enam ei tule.)

      … lugu, mis eile pooleli jäi, peab täna parema paberi peal edasi elama. Olime juba kenasti tongis, kui meie lauda ilmusid kaks kena daami ja kogu lugu lõppes sellega, et oleme praegu kusagil Viljandi lähistel mingisuguses teises linnas ühes haruldases üksikelamus ja joome vaikselt peaparandust, mida meile nii lahkelt on jäetud.

      Need kenad daamid on sellised noored plikad, nii seitse-kaheksateist. Vana vaeseke jäi liiga purju ja väsis ära, sellepärast pidin seekord mina tema eest töö ära tegema (et pererahvas nuriseda ei saaks). Eelmise preiliga oli, nagu tead, vastupidi…

      Vana, mul tuli nagu kirjakirjutamise kihk peale äkki. Ei jõua ära oodata, millal hr. konsul oma x lehekülje lõpetab.

      Tegelikult „Starka”, mida me praegu võtame, pole sugugi nii kehv jook, nagu ma varem arvasin. Mis sa arvad, vana?

      Oh kallis sõber. Oleme omadega päris perses – rahaliselt. Eile õhtul, kui mannidega siia sõitsime, pidin konduktorile, kui ta meie käest sõiduraha küsis, väga solvunud näo tegema ja mainima, et kui ta muidu plaani ei täida, võime ju ka kaks korda pileteid osta.

      Eks näis, mis tulevik toob – kas hakkab väikesi poisse ja pussnuge või taevamannat sadama. Kõige parem oleks muidugi kerge veinivihm. Jällenägemiseni, reamees.

      … hakkan minagi lõpetama. Räägin veel sellest, kuidas me Viljandi peapromenaadil pirukatest toitusime. Täiesti tasuta nagu kommunismis. Võtsime vitriinist ja sõime nahka. Seejuures tähtis detail: on vaja tingimata müüjannale süütult otse silma vaadata ja naeratada, ise samal ajal isukalt pirukat hammustades.

      Üldiselt

Скачать книгу