LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Talle meenuvad ema sõnad ja ema kurvad silmad. Küllap vist on Kaarinil õiguski… Ta ei taha aga mitte alla anda tundele, mis kuidagi tema emaarmastust vähendaks. Ikka ja jälle alustab ta Kaariniga juttu, kui nad on isekeskis.

      „Kas sinu ema sind ei armastanud?” küsib ta kord Kaarinilt.

      „Ma ei mäleta… Aga kuidas sinu ema sind armastas?”

      „Nii, võttis sülle, hoidis käed minu ümber ning laulis ja kõneles minule.”

      „Aga mida ta kõneles sinule?”

      „Kõneles jutte… ja väga tihti ütles ka seda, kui väga kallis ma temale olen. Siis oli minul nii hea, nii hea…”

      Eevi unistav pilk vaatab kaugusse, nagu näeks ta praegu oma ema kuju, väike Eevike süles. Kaarinigi ilme võtab pehmema varjundi, kui ta vastab:

      „Siis oli sinul kõik teisiti…”

      „Kas oli?” hüüab Eevi rõõmsalt.

      „Oli… ma ei tea, kas minu ema mind armastas… ta ei teinud kunagi nii…”

      Siis juhtus ühel väga vihmasel ja porisel päeval, et suur karjatüdruk Hilda, kes kord Reinuga oli põgenenud heinaküüni ja keda möödunud talvel saadeti ühte tallu karjaseks, ilmus tagasi lastekodusse. Hilda oli jäänud näost palju kõhnemaks, kuigi keha paistis märgatavalt tüsedamana. Isa kutsus Hilda kohe enda juurde ja sealt ta enam teiste hulka ei tulnudki. Teisel päeval sõitis Hilda ühe Tädi saatel linna.

      „Hilda ootab beebit, Hilda ootab beebit,” käib lastekodu kasvandikkude hulgas suust suhu. Üks vanem tüdruk, Roosi, teab kõnelda, et Hildal olnud maal juba uus peigmees ja nüüd tuleb Hildal laps. Hilda viidud linna sünnitama. Roosi teab, seal on suur valge kliinik, seal sünnitavad kõik, kes ei suuda maksta. Kliinikust väljudes saadetakse emad lastega ühte teise majja. See on tore maja suure pargi ääres. Roosil olnud seal juba varemalt üks tuttav. Hilda elab oma lapsega kuus kuud selles majas, siis jätab lapse sinna ja keegi ei teagi, et tal on olnud laps, kui ta ise ei ütle.

      Tütarlapsed kuulavad huviga Roosi tarka juttu. Kas see ka õigus on, mida Roosi kõneleb? Üks teine tütarlaps küsib:

      „Kust sina kõike tead, kas sa meile ei luuleta?”

      Küsimus vihastab Roosit, ta teab kõike üsna kindlasti, sest tema oma tädi on olnud selles majas. Millegipärast ei taha ta seda aga teistele avaldada, vaid vastab trotslikult:

      „Kui mina juba kõnelen, siis mina ka tean. Kes uskuda ei taha, ärgu uskugu.”

      Teised usuvad siiski Roosi juttu ja paluvad edasi jutustada.

      „Aga Hildal ei ole ju raha, kuidas ta saab seal elada,” küsib keegi teine.

      „Aga kuidas meie siin elame?” vastab Roosi, „just niisamuti elavad nemad seal. Riik maksab, riik peab maksma, kui inimesed ise ei maksa.”

      „Aga miks riik peab maksma?” küsib eelmine vaidleja.

      „Sellepärast et inimesed on riigi inimesed, rikkamad maksavad vaesemate eest, rikastel raha küllalt.”

      Roosi mäletab veel väga hästi linnaelu. Kui tore seal oli. Rikkad käivad kõik toredates riietes, mõned sõidavad ainult autoga. Ja kui palju ilusaid asju on linnas, kõik aknad ja poed täis. Roosi on käinud paljudes rikaste kodudes. Mõned rikkad on head inimesed, aga mõned kihutavad kohe minema. Ka kohvikutes on Roosi käinud. Kui tore on seal! Kõik istuvad ja söövad magusaid kooke. Oi kui magusad need on, Roosi on mitmel korral neid maitsnud! Vahel on ise ostnud oma raha eest, vahel on antud, sest Roosi pidi raha viima emale.

      „Miks sa pidid raha viima emale?” küsib Kaarin.

      „Mu ema oli haige, ta ei saanud midagi teenida, mina käisin siis kerjamas.”

      „Kas sa said palju raha?”

      „Vahel sain rohkem, vahel ei saanud midagi. Inimesed ei uskunud, et minu ema on haige. Vahel mõned nägid, kui ma sõin kooki, siis teine kord enam ei andnud. Nad ise sõid küll, aga seda nad ei sallinud, kui mina sõin.”

      „No ütle täpselt, kui palju sa said?” nõuab Kaarin edasi.

      „Ükskord sain terve krooni, üks joobnud härra andis. Oi, siis oli tore, viisin kohe emale piima ja saia. Õhtuks tegime siis saiapudi, ema lisas natuke suhkrut juurde, küll maitses hea!”

      „Huvitav, kui kerge on linnas raha saada. Ma tean küll, suvel põgenen mõneks päevaks linna, kogun seal raha ja ostan enesele midagi,” on Kaarinil plaan küps.

      „Põgened… kus sa saad, suvel lähed jälle karja,” vastavad teised.

      Kaarin aga arvab, et just karja juurest on kõige kergem põgeneda. Ajab lehmad kusagile kaugele-kaugele ja ise läheb minema. Kuni lehmad jõuavad koju, on juba möödunud hulk aega. Taluinimesed mõtlevad, et hunt on Kaarini ära söönud. Aga võtku näpust, Kaarin kogub juba linnas raha. Seda teab Kaarin omastki lapsepõlvest, et purjus inimesed annavad raha. Kaarin küsibki ainult nendelt.

      Järjest lähenev talv sunnib lastekodukasvandikke tõsisemalt anduma õppetööle. Rohked suvised elamused mõjuvad kaua veel häirivalt töö edukusele. Kolmandad klassid on alati kõige tasakaalutumad, sest esimene väljaspool lastekodu veedetud suvi toob kaasa kõige sügavamaid murranguid. Eevi on siiski parim õpilane klassis, kuid Kaarini õppetöö ei edene põrmugi. Kaarinit on sügavalt mõjustanud suvised muljed, Kaarini rahu on nagu kadunud. Õppetöö tundub igava ja üleliigsena, ta parem ei õpiks sugugi. Kaarini unistused on ilusad riided, lakknahast kingad ja kristallkaelakee. Kaarin on pööraselt õnnetu, et ta on veel nii noor, et ta oma palgagi üle ei ole veel otsustaja. Oi, kuidas Kaarin ei taha õppida!

      Kui kevadel õppetöö lõpul Kaarini tunnistusel seisab „jääb 3. klassi”, on tal pisut kahju Eevist lahkuda. Muidu ei ole Kaarinil midagi selle vastu, kui lastakse samas klassis istuda kuueteistkümneseni – siis on Kaarin vaba.

      Järgmised karjasuved algkooli lõpuklassini on palju rikastanud lastekodu tüdrukute ja poiste elu. Maailm nende silmade ees on avardunud tööinimese murede ja rõõmude läbi. Nad seisavad eneste eest juba väikeste täisinimestena. Ainult viimane talv veel ühist kooselu. Kui imelik, et alles siis mõistetakse hinnata seda, mis käest kadumas. Nagu üksmeelselt otsustanult suhtuvad kõik laiast maailmast tulijad hoopis tõsisemalt viimase talve õppetöösse. Justkui murelikult kannab igaüks eneses lahkumistunnet. Vaid üksikud teavad, mida nad tulevasest elust igatsevad, enamik näeb paratamatult senikäidud teed oma jalgade all.

      Eevi on ka nüüd veel parim õpilane klassis. Ta teab juba, et teda saadetakse linna keskkooli. Hilda on nõrga tervisega, Hilda läheb õmblemist õppima. Eduardist saab kingsepp, kuigi ta on poistest andekaim. Elli igatseb saada majateenijaks, Ilse samuti. Teised keegi ei tea veel, millest kinni haarata. Kaarin muidugi teaks, kuid Kaarin ei pääse vabaks. Kaarin istub veel neljandas klassis. Kui õnnetu on Kaarin!

      Järgmisel kevadel saadetakse veel mõned kasvandikud karja, teised jäetakse koju oma mõisa töölisteks. Need, kellel mingisugused huvid ja kalduvused on ilmnenud, saadetakse edasi õppima. Andres, see elav ja vallatu poiss, läheb sepa juurde. Aksi ja Eduard soovivad saada kingsepaks. Karl, maiasmokk, läheb pagaripoisiks. Eevi jääb kuni koolitöö alguseni õmblejale abiks. Eevi on õnnelik, sest õmblusmasina ühetasane vurin on talle nii omane juba lapsepõlvest.

      7

      Augusti lõpus sõidab Eevi Emaga linna. Kogu sõiduks ettevalmistuse päevadel on ta hinge vallanud sügav rahutus. Kuue aasta pärast jälle linna, sinna, kust ta tuli kord lastekodu uude ellu, sinna, kus ootavad ees uued avarduvad teed…

      Niisama kurvalt, kui ta heitis kuus aastat tagasi esimest ööd oma asemele, niisama kurvalt heitleb ta seal oma tunnetega viimast ööd. Kahju on lahkuda. Kahju kõikidest mahajääjatest, kahju omaseks ja koduseks saanud ruumidest. Kaariniga vannuvad nad viimasel ööl igavest sõprust. Kaaringi nutab kogu aja. Ta nagu aimab paratamatult lahkuviivaid teid. Eevi läheb õppima, Eevi saab targaks, Eevi hakkab elama peenemat elu… Tema, Kaarin, ei taha ju õppida, oi, kuidas ei taha õppida. Lubagu Eevi, lubagu ikka, et nad

Скачать книгу