Unustatud - Rein Põder

Скачать книгу

tallu, oleksin end ehk kuidagi vaikselt ära elatanud, vähemalt esialgu, pool aastat või nii. Ent kainem hääl ütles – vaevalt ma oleksin seal puutumata jäänud, varem või hiljem oleks nad mu üles otsinud. Ma ju ei saanud kuidagi eitada, et olin eraomanik ja et seda olid olnud ka mu vanemad; mul ei olnud võimalik salata, et olin omanud otse Tartu kesklinnas, Rüütli tänavas oma fotoäri-stuudiot. (Vahele öelduna, ma olin selle äri mõlemad aknad Tartust lahkudes luugistanud ja välisuksegi kahe luku ning raudkangiga sulgenud, nii et uutel peremeestel saab seal tükk tööd olema, enne kui nad sisse pääsevad. Ja seal sees tabab neid üllatus, sest kogu sisseseade olin ma minema kandnud või maha matnud. Nii et seal olin toiminud hoopis vastupidiselt oma kodutaluga.) Mis puutus eraomandisse, siis ma olin ju neljakümnendal-neljakümne esimesel näinud, kuidas seda vihati ja sellega ümber käidi. Kõik jagati pööblile ja töö suhtes laiskadele.

      Jah, mind olnuks neil küllalt lihtne süüdistada Saksa võimudega koostöös, Saksa propagandale kaasaaitamises või teab milles kõiges veel. Ja mul oleks raske olnud neile selgeks teha, et ma lihtsalt tegin oma piltnikutööd, et olin oma ameti truu ori, ei mingit erilist maailmavaatelist eelistust ega muud säärast poliitilist joga.

      Pisut teisisõnu öeldes – ma olin saksa aja avaliku eluga teatud mõttes kaasas käinud, kuna olin piltnikuna pidevalt Eesti Sõnale kaastööd teinud, pealegi olid minu ateljeed külastanud mitmed võimutegelased ja muidugi ka Saksa sõdurid ning ohvitserid, mõni üsnagi kõrges aukraadis sõjaväelane. Sest mul oli Tartu peal – piinlik küll ennast kiita! – hea piltniku maine. Niisuguseid asju ei anta muidugi andeks, seda ma teadsin päris kindlasti. Või mida ma oleksin pidanud siis tegema, kas oma ametist loobuma, hakkama korstnapühkijaks või sibiks? Nii et, jah, paljudes saksa kodudes võis leiduda minu ateljees, minu nime allservas kandvaid Saksa ohvitseride kõval kartongil portreefotosid. Palju värskem tööjälg oli muidugi Eesti Sõnast leitav, sinna olin fotosid saatnud selle hetkeni, mil pidin Tartust lahkuma, enne kui nõukogulased linna ära võtsid. Või siiski venelased ning venemeelsed – nõnda nagu see linna ajaloos juba mitu korda oli juhtunud. Ja vahepeale jäi too imelik mittemidagitegemise aeg seal maal…

      See, et mul ei jäänud kedagi maha, välja arvatud mõni kaugem sugulane, tegi mu lahkumise siiski ka kergemaks. Ma olin ühe väikesearvulise ja hääbuva suguvõsa ainus järeletulija, õdesid-vendi mul ju polnud. Ja ei naist ega lapsi ega isegi mõnda kindlat armsat neiut – sellesse hullult segasesse ja muutuvasse maailma. Jah, ema oli olnud pikka aega haige südamega ja oli surnud saksa aja algul, isa vaid paar kuud tagasi, nii et ta ei pidanud nägema seda uut alandust, kui venelane uuesti tagasi tuleb. Õieti tema matusteks ma maale sõitsingi.

      Saatus oli mind ometi väeteenistusest hoidnud. Ja seegi asjaolu võinuks käänduda minu vastu. Osalt olin pääsenud tänu headele suhetele Saksa sõjaväelastega, kes minu ateljeed külastasid, täpsemalt nende informatsioonile, mis mõnikord tahtmatult (või ikkagi tahtlikult) meie vestlusse lipsas ja mis lubas mul ennetavaid samme ette võtta. Nii et…

      Ülejäänud unetu aja veetsin mõtisklustes hiljutiste läbielamiste teemal. Ja äkki ärkas mus hull äng Milda järele – oleks ta siin! Tundsin, et ta on ikka veel minuga, minus. Aga see oli ju võimatu, ta oli sinna vaenlase kätte langevasse linna maha jäänud. Aga ma ei küsinud endalt veel nüüdki – kes ta oli? Polnud ju mingit tähtsust, oli ta sakslanna, lätlanna, juuditar, võimalik, et isegi venelanna, sest Riias elas ju palju venelasi. Aga oma olemuselt? Mida see muudaks? Luges vaid see, millisena ta oli mulle meelde jäänud… selles… selles viimases või eelviimases rahuaja öös…

      Millalgi nende mõtete peale olin magama jäänud.

      Ma ärkasin hommikupoolsel ööl, nagu oleks õhtust mingi ärevus minusse jäänud. Võib-olla sündis see jahedusest, suure kivihoone hingusest. Tõusin ja kuulatasin. Polnud ainsatki liikumist. Astusin akna juurde, nõjatusin külmale aknalauale. Mäletasin, et aken avanes idakaarde. Oli alles pime, aga madalas, silmapiiril tuksles mulle juba tuttav kuma, ent mitte mingit kõminat ega muud häält. Võib-olla olid süüdi paksud seinad, kahekordsed aknaraamid. Too tulekahjukuma tuletas mulle meelde, kus ma viibin. Mu sisemine ärevus kasvas, mulle hakkas tunduma, et mida varem me sel hommikul teele asume…

      Kurt oli ka sel hommikul esimene tõusja, väljas alles hahetas. Ilmselt ootas meid ees veelgi pikem ja raskem päev. Ja teekonnast andis märku ka närvilisus obersturmführer Lenzi olekus. Ta oli järsku sõnakehvaks muutunud. Kartsin, kas olin teekaaslasena kuidagi vääriti käitunud. Kuni ei pidanud vastu ja lausa küsisin talt.

      „Ei, Richard, kõik on korras,” kinnitas ta ja isegi naeratas napilt, kuid ta mõtted näisid olevat mujal, kusagil sootuks mujal.

      See oli ilus maastik, mis meid juba enne Poola piiri kohtas, ütleksin et midagi Haanja või Otepää ümbruse moodi: avali mäekuppel siin, metsane rinnak taamal, tee lookleb vabakäigul kilomeetri või enama jagu allamäge, all nõos pilkumas sile järvepeegel, siis, mõne kilomeetri järel teine, veelgi ilusam järv, kohe ka kolmas – mõned neist oma liigendatud kaldajoonega sama ilusad kui meie Pühajärv. Kuid looduse ilu ei jõudnud päriselt minusse, veel vähem mu kaassõitjatesse; mingi letargia rippus selle maastiku kohal ja segas muljet. Aga võib-olla olid need sügise tõsisemad märgid, vareshallid pilved, mis rippusid järvede kohal ja peegeldusid neis, võibolla maalilise tee tühjus, koguni väljasurnud olek. Jah, me olime ammu suurelt teelt kõrvale pööranud ja kõik sõjaaja märgidki selja taha jätnud. See oli selge talupojamaastik, kui nii võis öelda, ehkki haritavat põldu märkas silm vaid aeg-ajalt. Kuid avaneva järgi võis öelda, et see oli sõjast üsna puutumata maa. Inimesed töötasid põllul, meile veeres vastu kummiratastel vankreid, täis kartulikotte ja juurvilja. Ent inimeste silmis oli ükskõiksus, mitte mingit rõõmsust. Ja keegi neist ei tõstnud pilku me auto ega autosistujate poole, nagu poleks seda olemaski. See oli ju vallutatud maa, meil oli vallutaja märk küljes.

      „Masuuria,” pidas Lenz kui kaardi omaja vajalikuks kommenteerida. Sest kaart oli tema põlvedel avali ja seda volditi aeg-ajalt teisipidi kokku ning lahti. Jah, Mazowsze, tuletasin kusagilt loetustkuuldust meelde selle maanurga poolakeelset nime. Olin koolis maateaduse tunnis kaunis huvituja olnud, reisitahe oli mind juba tollal peibutanud. Aga nüüd ja edaspidi tuli mul harjuda tõsiasjaga, et ühtedel ja samadel kohtadel, linnadel ja isegi väiksematel asulatel oli kaks nime, justkui kaks olekut ja seeläbi ka kaks ajalugu – Saksa oma ja kohalik. Milles oli midagi paranoilist, kahestuvat, ühtaegu võimatut. Aga selles autos viibides pidin ma leppima tolle ühega.

      Ühel teeristil paremale, Gierlozi kuulutava suunanäitajaga, kohtasime jälle Saksa partrulli, seekord palju suuremas koosseisus.

      Meid ei peetud kinni, ehkki alandasime kiirust. Kui olime möödas, lausus autojuht Kurt minu jaoks arusaamatu nime või ehk siiski sõna: “Wolfsschanze”. Mille peale Lenz vaid noogutas. (Aga mina küsisin endalt, kas ma ikka kuulsin õigesti? Hiljem ma muidugi sain teada, mille lähedal me olime. Ja et siis oli tollest juhtumist möödas vaid mingi kuu aega!)

      Vastu õhtut juhtus midagi ootamatut, mis ajas obersturmführer Lenzi tõeliselt närvi. Ühes kohas, tegelikult mingi väikelinna servas ulatusid kaks järve, mis mõlemad võistlesid taas Pühajärve iluga, nõnda üksteise ligi, et neid ühendas vaid sadakonna meetri pikkune jõgi, tegelikult vaid ojasoolikas. Ent sild üle selle oli sisse langenud. See oli juhtunud hiljaaegu, aga keegi oli jõudnud sealt juba kaks laia planku üle heita, nii et see ajutine moodustis võis kanda küll jalakäijaid ja ehk ka kerget vankrit, kuid igal juhul mitte meie Horchi.

      Esimest korda kogu me teekonna jooksul pöördus Lenz minu poole, et mina nüüd otsustaksin, mida tuleks ette võtta – meil oli ju vaja kiiresti edasi pääseda! Selge see, et sillakest me nii lühikese ajaga, nagu näis meie käsutuses olevat, taastada ei suudaks. Sellest jõest saaks üle vaid lisajõul… ehk hobuseid kasutades.

      Nõnda ma siis kuuldavalt laususingi, ja me endagi imestuseks õnnestus mul poole tunniga hankida hoburakendiga pan, peibutada teda rahaga, leida veel mõned lisaplangud, kaks abimeest, üks neist kohtlase olekuga nooruk, kelle silmad lõid Saksa markasid nähes lausa särama, ja kokkuvõttes õnnestus meil me sõiduauto ilma eriliste kaotusteta kahe hobuse ja möirgava automootori (vist seitsekümmend hobujõudu) abiga õnnetust kohast lõpuks üle saada.

      Edasi,

Скачать книгу