ТОП просматриваемых книг сайта:
Jää hüvasti, mr. Shakespeare. Teet Kallas
Читать онлайн.Название Jää hüvasti, mr. Shakespeare
Год выпуска 0
isbn 9789949982417
Автор произведения Teet Kallas
Жанр Литература 20 века
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
MARIE HEIBERG (1890–1942) …20 aastat viibis ta vaimuhaigla krooniliste haigete osakonnas, unustatuna nii omaste kui ka kirjanduslike ringkondade poolt.
Kas jätkata, härrased? Või piisab? Kõik peaks niigi selge olema. Kirjutan selle loetelu lõppu vaid lohutu lühendi – jne.
3
Jaan Ploompuu armastas raamatukogusid. Kõige rohkem meeldisid talle lugemissaalid. Rahulik jahedus, paberitolmu, puidu ja laki lõhn, lehtede krabin, vaiksed sosinad ja summutatud köhatused, mõni aknasse või riiulitehämarusse suunatud mõtlik pilk. Inimeste ilusad laubad – Jaan oli ammu märganud, et lugemisse süvenenud inimese otsmik tundus alati kõrge ning selle kohal näis mõnikord heljuvat tabamatu kuma. Seletamatud, peaaegu astraalsed õhuhoovused saalis. Oli see vaimsus või hoopis igavik, mis mõnel heal päeval puudutas oma kerge hingusega su hõrenevaid kuklakarvu?
Lugemissaalides oli hea aura. Jaan oli lugemissaalides mõtelnud ja töötanud. Ühest lugemissaalist oli ta omal ajal endale naisegi leidnud. Lugemissaalides tundis ta ennast loomulikult, enesekindlalt ja turvaliselt.
Oma kabinetti või töötuba polnud kirjanik Ploompuul kuni viimase ajani olnud. Aga ikka oli ta tahtnud midagi lugeda, midagi õppida, midagi üles märkida, lakke vaadates vaikusest neid kõige täpsemaid sõnu ja lauseid kinni püüda – või vähemalt mõni mõte lõpuni mõtelda. Natuke valgust, natuke õhku, natuke ruumi ja palju vaikust oli ta soov. Ent ikka oli ta ümber toimunud midagi muud: padjasõda kooliinternaadis, õllepidu tudengiühikas, raadio hääled ja teleri värvid väikekorteris, naise ja ämma omavahelised probleemid sealsamas või õhukeste vaheseintega suvilas, kolleegide naerud, sõnelused, suitsutunnid õpetajate toas, poja häälekas kasvamine ja kasvatamine – lühidalt, see oli inimese ajalik elu oma loomuliku helitaustaga.
Nüüd oli tal siis viimaks ometi korralik kolmetoaline korter uuslinnas, aga ta polnud seal veel kodunenud.
Jaan oli konservatiiv. Ta võttis küll teadmiseks uue kodu akendest avaneva kauni vaate järvele ja metsatukkadele, aga ta ei usaldanud raudbetooni kalki hõngu. Ta kahtlustas halbade bioväljade hõljumist oma kolmanda korruse kõrgusel, salajasi roostekülmi veesooni korteri all maapõues ja mitmeid muid ohte.
Öösiti kolistas keegi ta vannitoas. See polnud rott ega kummitus, see oli kindlasti midagi veel halvemat.
Aga lugemissaalid! See oli midagi muud. See oli tema maailm.
Varematel aegadel oli ta tihti käinud V. suurimas lugemissaalis kirjutamas. Ennekõike didaktiliste lastejuttude sarja esivanemate ajaloost – need nõudsid teabeteoste uurimist.
Käis nüüdki kord-kaks nädalas, kuigi naine seda enam heaks ei kiitnud. Astrid nimetas uue korteri nurkmise toa kabinetiks ning soetas sinna asjakohast atribuutikat: ühe naljaka pliiatsiteritaja ning komplekti märkmeblokke. Haa! Asi oli tegelikult üsna rumal – lugemissaalis töötas mõnda aega üks haruldaselt kena neiu, kellel, tõsi küll, olid pisut paksud sääred.
Tema nimi oli Pilleriin ja see ütles tegelikult kõik. Pilleriin oli üks selle uue tundmatu põlvkonna eesnimesid, mida Ploompuu nooruses veel olemaski polnud. (Selle mõtles välja üks tubli naisterahvas, eks ikka lastekirjanik!). Võib-olla võisid pealinna vananevad kirjanikud endale tõesti lubada flirti kohalike Pilleriinide või Annekatrinitega, provintsis oli see võimatu. Siin oli kõik lihtne ja range. Aga mis salata, Jaan Ploompuu sai Pilleriini seiramisest tõesti silmarõõmu ning mõnikord vahetas ta neiuga mõne naljatleva lause.
Aga see oli ka kõik.
Ploompuu oli konservatiiv. Ja seda peaaegu kõiges. Tema vältis vapustusi ja hindas perekonna terviklikkust. Tema kirjutas oma jutte nagu vanastigi: terava pliiatsi või musta pastakaga. Kirjutusmasinat ta kartis, kuna see tärises ohtlikult ning kõrvulukustavalt nagu heinaniiduk.
Arvutid tekitasid temas tasast õudust. Ta oli neid eemalt vaadanud, ei eales käega puudutanud.
See maailm polnud tema jaoks.
Teda lohutas teadmine, et Tallinnaski elasid mõned kirjanikud, kes kirjutasid käsitsi, üks koguni täitesulepeaga – viimane oli muide elav klassik, mitmesse suurde võõrkeelde tõlgitud mees. Või mine sa tea… neid täitesulepeasid. Ehk oli see legend? Tallinna ja Tartu mehed kujundasid oma imagot. Nemad ei põrganud millegi ees tagasi. Üks teine elav klassik näiteks müstifitseeris sedavõrd oma kasse, et keelas sõpradel ja austajatel endale juubeliks lilli tuua, kuna ta kassid neid vihkavat. Haa – mine sa neid täitesulepäid ja kasse tea! On keegi enne kuulnud, et kassid vihkavad lilli?
Aga noh, nii oli neil seal Tallinnas ja Tartus. Seal oli elu keerulisem. Seal tuli orbiidil püsimiseks hullematki välja mõtelda.
…Ajalehti oli palju, lugemist vähevõitu. Mis seal ikka – uus peaminister kritiseeris juba ettevaatlikult oma eelkäijat, presidendi abikaasa keeldus taas intervjuust, majandusminister sõitis Albaaniasse (miks?), üks pank läks pankrotti ja teine lõi õitsele, kroon oli ikka veel stabiilne, Venemaal oli jälle mingi metsik duumaskandaal, Vasknarvas laskis aga üks purjus kaitseliitlane kogemata piirivalvurite lehma maha, Türi linnas valiti vapustav tissimiss… Rohkem ta lugeda ei viitsinud. Mis sa vanamees ikka uurid, „kuidas naise pärast mõõdukalt ogaraks minna”, mis sa ikka parastad, et keegi parempoolne naispoliitik sõitis trammis jänest ja lisaks sellele oli keskkoolitüdrukuna saanud teise koha sügisesel komsomoli jooksukrossil.
Jaani meelekohad tuikasid tuimalt. Lehed mõjusid täna halvasti. Ta tõstis paki kõrvale. See kaalus umbes kolm kilogrammi. Umbes niisama palju kui viiskümmend õhukest lasteraamatut. Ta muigutas skeptiliselt huuli. Talle ei meeldinud raiskamine. Jah – kuidas tema kirjandushuvilise poisikesena oli pidanud maal vanaisa kodus vanade „Rahva Häälte” valgetele servadele kirjutama… See polnud üldse naljakas.
Ja äkki teadis kirjanik Ploompuu, mida ta hetkel tegelikult tahab. Ta tahtis lugeda William Shakespeare’i sonette!
Ta teadis ka, millest see tuli: pihlakast. Pihlakast ja igavikutundest.
Shakespeare’i sonette oli ta viimati lugenud ülikoolipäevil. Mingit erilist tundmust (fiilingut, nagu väitsid mõned kaaslased) polnud need tollal tekitanud.
Või kui, siis natuke alaväärsustunnet.
Need olid ebainimlikult täiuslikud värsid.
Nüüd tahtis Jaan saada ülevat tundmust.
Kuidas see oli juhtunud, et ta oli aastakümneid lugenud ükskõik mida, isegi Brežnevi memuaare, kokaraamatuid ja pornožurnaale – ning kordagi polnud ta käsi enam sirutunud Shakespeare’i sonettide järele?
Kui järele mõtelda, oli see lihtsalt masendav.
Jaan Ploompuu vangutas pead, tõusis järsult ja läks läbi saali leti juurde. Pilleriin heitis oma kastanikarva juuksed ujeda liigutusega silmilt ja jäi talle küsivalt otsa vaatama. Ta silmad olid helesinised, leebelt niisked. Korraks nägi Ploompuu neis iseenda argist ja kulunud peegeldust. Oma tõredat hobusenägu, oma kohmakaid prille, oma vanamoodset vallavanemahabet. Vana mees küll, kaks aastat üle poolesaja, aga ometi läbis teda korraks soe ja nõutu hoovus. Ehk oli see märguanne kõiksusest? Seal ei tohiks vanusevahel ju mingit tähtsust olla…
„Teate mis, ma tahaksin veidi Shakespeare’i sonette sirvida,” ütles Jaan Ploompuu intelligentselt. Tal oli tuhm, natuke nuriseva värvinguga bariton. Koolmeistrihääl, mis muud. Ta polnud endaga rahul. Ta polnud loomulik. Ja ta valetas peaaegu pahaselt:
„Pean nimelt paari kommentaari kontrollima.”
Pilleriini sinisilmad lõid raamatuhämaruses särama. Viivuks vaid, aga küllaldaselt selleks, et sünnitada Jaani hinges taas seda piinlikku soojust, aga ka ähmast kahtlust, et kas pole selle kena neiu näol tegemist kalgis argielus aina harvemaks jääva nähtusega – fanaatikuga? Raamatukoguhulluga, kellele on inglise klassiku luule tellimine ühe kohaliku kirjamehe poolt sedavõrd erandlik päevasündmus, mis lubab tal uskuda, et ta