ТОП просматриваемых книг сайта:
Kliimapettus. James Delingpole
Читать онлайн.Название Kliimapettus
Год выпуска 2010
isbn 9789949486243
Автор произведения James Delingpole
Жанр Биология
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Minu blogi külastuste arv muudkui kasvas ja mõne päeva jooksul oli mul juba 1,5 miljonit külastajat – seda on ilmselt rohkem kui kogu minu karjääri jooksul kirjutatud blogisisestuste ja trükiartiklite lugejate arv kokku. Climategate oli vahepeal jõudnud üleilmsesse sõnavarasse. Nädala lõpuks oli seda guugeldatud 30 miljonit korda ja seega oli tegemist nädala uudistest kõige populaarsema otsingusõnaga.
Kuulates mõnede inimeste juttu, jääb mulje nagu ei omaks Climategate mingit tähtsust. Vaid mõni päev pärast loo avalikustamist kommenteeris Elizabeth May,31 Kanada roheliste partei juht, seda nii:
„Kuidas küll julgeb maailma ajakirjandus langeda ignorantidest propagandistide seatud lõksu kõiki [e-kirju] lugemata?”
Professor Myles Allen Oxfordi Ülikoolist:32
„Võtke näiteks see nn trikk, kus instrumentaalsete vaatluste ja puuringide andmed on kombineeritud ühte graafikusse viimaste kümnendite temperatuuride „kahanemise peitmiseks” ja mida on nimetatud puuringide andmete naiivseks tõlgendamiseks. Korrates seda fraasi näitena sellest, kuidas „teadlased manipuleerivad andmetega”, teavad ajakirjanikud suurepäraselt, et kõne all olev kahanemine toetub puuringide kaudsetele andmetele, mida on kirjanduses juba aastaid dokumenteeritud ja et „trikk” ei tähenda „pettust”.”
Professor Kerry Emanuel Massachusettsi Tehnoloogiainstituudist:33
„Meil on siin tegemist tuhandete e-kirjadega, mis kõik viitavad teadlaste raskele tööle ja sellele, kuidas nad püüavad saada aru tõenditest, millega nad silmitsi seisavad. Nende hulgas võib leida mõne üksiku kirja, mõne üksiku rea, milles avaldub mõne üksiku teadlase inimlik eksimus… Teaduse seisukohalt ei tähenda see midagi.”
Tõsine RealClimate’i tegelane Steve Easterbrook:34
„Kui kõrvaltvaatajale ehk tundub, nagu oleks tegemist mingi teadlaste seltskonnaga, kes püüab õõnestada teadusliku tõe kullastandardit, siis tegelikult on tegu teadlastega, kes ergutavad üksteist tegema paremat tööd, ja me kõik teame, et see on keeruline ning lärmakas protsess.”
Fred Pearce,35 keskkonnaalaste teemadega tegelev Briti ajakirjanik, kirjutab The Guardianis:
„Paljud skeptikute poolt laialdaselt levitatud väited e-kirjades leiduva kohta on silmnähtavalt alusetud. Ei ole olemas mingit vandenõu temperatuuride langemise varjamiseks. Ega ka selle kohta, et viited soojenemise puudumisele andmetes on pilajutt; ammugi ei ole toimunud mingeid katseid andmete muutmiseks.”
Pearce jätkab teemaga oma artiklis „How the ’Climategate’ scandal is bogus and based on climate skeptics’ lies”36 („Kuidas Climategate’i skandaal on võlts ja põhineb vaid skeptikute valedel”), alapealkirjaga „E-kirjade väljavõtetel põhinevad väited on selgelt valed – puuduvad igasugused ilmsed tõendid varjatud andmetega manipuleerimise kohta”:
„Sisuliselt kõik meedias toimuv, aga ka poliitiline diskussioon kliimamuutusi puudutavate häkitud e-kirjade üle, põhineb vaid üksikutel lõikudel, mida professionaalsed skeptikud on avaldanud oma blogides. Enamjaolt on need kontekstist välja rebitud ja niimoodi väänatud, et nende tähendus on võrreldes algsega täielikult muutunud… Kui need ajakirjanikud oleksid lugenud mainitud lõikudest kasvõi natukenegi rohkem, oleksid nad mõistnud, et suuremalt jaolt on neile ette söödetud valesid.”
Teiste sõnadega: „Liigume edasi, siin ei ole enam midagi vaadata.”
Teemegi siis nii, eks. Võtame sõnast soojenemise pooldajaid ja nende kaasakaagutajaid peavoolu meedias. Lõppude lõpuks ei ole paljudel meist isegi mitte doktorikraadi. Kust peaksimegi meie teadma, et kui teadlane kasutab sõna „trikk”, siis ei mõtle ta selle all tegelikult „pettust”, vaid hoopis, et see on „üldtunnustatud praktika, mida kasutab ülemaailmne teadlaste kogukond, et, hmm, täiendada olemasolevaid andmeid ja muuta need – kuidas nüüd öeldagi – veelgi laitmatumalt täpsemaks kui need olid enne”?
Või kui teadlane ütleb: „peida kahanemist”, siis ei mõtle ta sellega mitte „peitmist” selles tähenduses nagu „varjama” või „võltsima”, vaid hoopis tähenduses „hyd se deoclina”, anglosaksi druiidi fraas, mida teaduse tipp-ešelon kasutab endiselt kõnekeelse väljendina tähenduses „koondage filtreeritud analüüs kõigiti korrektselt, kuid selliselt, et ükski mitte-teadlasest või võhikust loll ei saaks midagi aru.”
Või…
Nojah. Tegin vaid nalja. See on sellisel tasemel vabanduste väljamõtlemine nagu „koer sõi mu kodutöö ära.”
Kohe selgitan miks.
Esimese asjana tuleks endale teadvustada, et Climategate’i kirjavahetus ei ole pärit algajate laboriassistentide sulest, samuti pole tegemist mingi teisejärgulise uurimislaboriga kusagil maailma lõpus.
East Anglia Ülikooli Kliimauuringute Keskus, kust need ekirjad lekitati, on ilmselt ainus ja kõige olulisem kliimauuringutega tegelev asutus maailmas. Kirjadega seotud teadlased on tähtsaimad teadlased, kes informeerivad IPCC-d. Nemad isiklikult on vastutavad mitme vägagi alarmeeriva ennustuse eest IPCC neljas hindamisaruandes, samuti on nende valduses teaduslikud andmed, mille põhjal need ennustused tehti. Kui võtta nii, et IPCC aruanded peaksid esindama – kasutades Barack Obama väljendit – inimtekkelist globaalset soojenemist puudutava teadusliku mõtlemise kullastandardit, siis tunduvad Climategate’i teadlased vägagi omapäraste tegelastena.
Ja just sellepärast saigi Cliamtegate’ist niivõrd pöördelise tähtsusega skandaal. Teaduslikult väljendudes võiks seda võrrelda politsei tegevusega, kes lihtsa vihje peale komistab korraga Fu Manchu, Rappija Jacki, Bostoni kägistaja ja Charles Mansoni otsa, kes kõik on kogunenud ühe laua äärde kokku, juures täielikud süütõendid, ja kes kõik räägivad oma toimepandud ning plaanitavatest kuritegudest. Siiani oli puudu veel vaid suitsev püstol…
E-kirjades jäävad silma kahe juhtiva kliimateadlase nimed, ühe ameeriklase ja ühe inglase: Michael Mann ja Phil Jones. Professor Phil Jones ei olnud enne Climategate’i väljaspool oma teadusringkonda kuigi tuntud; ta oli (ja on) East Anglia Ülikooli Kliimauuringute Keskuse juht. Professor Michael Mann Pennsylvania Osariigi Ülikoolist oli juba varem legend, seda tänu imelisele, erilisele, dramaatilisele ja ülemaailmset tunnustust leidnud hokikepi-graafiku leiutamisele.
Peale nende kahe juhtfiguuri on selle draama sitketeks tegelasteks veel Keith Briffa, uurija, kes on tegelnud süvitsi ka mõningate peagi ülimalt vastuoluliseks muutunud puuringide andmetega; professor Tom Wigley, üks Al Gore’i teadusnõunikest; ja Ben Santer, noor tuulepea juba tõestatud rajarekordiga, kes viis inimtekkelise globaalse soojenemise hirmu kaugemale, kui paljud teised vastutustundlikud teadlased oleksid sündsaks pidanud.
Kahjuks ei tule kirjades ette Al Gore’i, samuti mitte IPCC juhi Rajendra Pachauri nime ja James Hanseni nimi esineb vaid põgusalt. Kuid kui need erandid välja arvata, oleks raske leida inimtekkelise globaalse soojenemise tööstuse südamest esinduslikumat teadlaste valikut. Seda seepärast, et tegemist on omavahel tihedalt seotud inimestega, kellele sobib suurpäraselt ühise süsteemi mängimine selleks, et aidata üksteisel ronida üles mööda kliimateadlaste hierarhia õlist posti.
Selline käsi peseb kätt lähenemine tuleb kõige paremini välja kahe peategelase vahelisest kirjavahetusest, mis sai alguse 4. detsembril 2007.37 Mann pakub välja, et esitab Jonesi kandidatuuri mõnele Ameerika Geofüüsika Ühingu (American Geophysical Union, AGU) auhinnale ja küsib, millist auhinda
„Kommenteeris Elisabeth May, Kanada roheliste partei juht.” – Vt: Pearce, F. (2010), „How the ’Climategate’ scandal is bogus and based on climate sceptics’ lies”,
„Professor Myles Allen Oxfordi Ülikoolist” – Allen, M. (2009), „Science forgotten in climate emails fuss”,
„Professor Kerry Emanuel Massachusettsi Tehnoloogiainstituudist:” – Vt: Bishop Hill blogi, 22.03.2010. Saadaval: http://bishophill.squarespace.com/blog/2010/3/22/emmanuel-on-the-climategate-emails.html [Vaadatud 19.01.2011].
„Tõsine RealClimate’i tegelane Steve Easterbrook” – Easterbrook, S. (2010), „Academic Culture from the Inside”;
„Fred Pearce keskkonnaalaste teemadega tegelev Briti ajakirjanik kirjutab The Guardianis” – Pearce, F. (2010) „Climate emails cannot destroy proof that humans are warming the planet”, 5.02. Saadaval: http://www.guardian.co.uk/environment/2010/feb/05/climate-change-hacked-emails
„Ja Pearce jätkab” – Pearce, F. (2010), „How the ’climategate’ scandal is bogus and based on climate sceptics’ lies”,
„Selline käsi peseb kätt lähenemine tuleb kõige paremini välja kahe peategelase vahelises kirjavahetuses” – Vt:„13 years of Climategate emails show tawdry manipulation of science by a powerful cabal at the heart of the global warming campaign”,