LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Muidugi vaid siis, kui lahinguväli niigi palju nende kätte jäi, et see võimalik oli. Enamasti juhtus see vaid ülekaaluka üllatusrünnaku korral metsalahingutes. Põhjala Liidus annetati kehad itkulaulu saatel tuleriidale langemispaigal, aga südamed toodi koju tagasi. Seal maeti need hiide ja istutati iga maetud südame kohale noor tamm. Iga tamm hiies märkis ühe langenud relvavenna südant.

      Üksiklane jättis ütlemata, et Karli usk oli talle üksnes käepärane vabandus. Ta oleks selle tema jaoks metsikuvõitu kombe nagunii täitmata jätnud. Kui Karl polnuks kristlane, pidanuks lihtsalt mingi muu vabanduse välja mõtlema. Aga vabandust oli tal vaja, et mitte enda kohta veel rohkem küsimusi tekitada.

      Nüüd, hommikul, kui ülemmeister küsis teel teada saadu kohta, kehitas ta vaevumärgatavalt õlgu.

      „Kiirrännak ei ole hingepuistamiseks just parim aeg. Jah, ta näeb nägemusi. Paistab, et kaunis kummalisi. Aga rääkida ta neist palju ei tahtnud. Ega ma peale pressinudki. See olnuks nagu suuga herneid püüda. Kihutasime peatusteta, ühelt hobuselt teisele hüpates, isegi tukkusime sadulas – kordamööda.”

      Ta ei hakanud mainima niigi selget: et usalduslikuks vestluseks peab enne ka pisut tuttavamaks saama. Võhivõõrastele ei pihita.

      „Tegelikult küsis hoopis tema minult, miks kõik teda järsku jahivad. Ma ei osanud muud kosta, kui et seda peab mõnelt targemalt küsima. Tahaks teada, kes see küll on.”

      „Karta võib, et tegelikult tema ise, ainult ta ei tea seda veel,” arvas ülemmeister. „Meil sinuga tuleb see talle kuidagimoodi selgeks teha.”

      „Me peame selle kuidagimoodi koos temaga lahendama,” juurdles Üksiklane. „Peame teda avameelseks julgustama ja liitma sinna juurde siis selle, mida mina mayadest tean. Mingi seos peab ometi olema. Miks nad teda muidu nii väga tahtsid?”

      Ülemmeister noogutas. See, et noorem mees vestles temaga nagu võrdsega, ilma tiitlit kasutamata, ei häirinud Jaanust. Omavahel need kaks niimoodi rääkisidki.

      „Kutsu mind ka tema juures ainult Jaanuseks,” ütles ta nüüd. „Ülemmeistri nimetus võib poissi hirmutada. Iseasi, kui just peabki hirmutama. Aga siis tuleb enne kolm korda järele mõelda, kas see asja mitte hullemaks ei tee.”

      Üksiklane oli niigi taibanud, et valitseja ei kavatsenud esineda iseendana. Ta riietuse kattis üleni vana hallikas keep ilma ainsagi ehteta ja selle alt paistsid väga lihtsad kantud saapad, millel polnud isegi kannuseid.

      Asko kössitas talle puhkamiseks antud kambris sängiserval ning nägi õnnetu ja nigel välja. Kõhnad õlanukid näisid tahtvat läbi halli räbaldunud hame tungida. Asi ei seisnud külmas, näljas ega ka hirmus. Kamber oli talutavalt soe, lauale toodud toidust seisis enamik küll alles, aga sellest oli söödud. Ja kõhna noormehe pilk polnud mitte hirmunud, vaid – ükskõikne. Teda kauem tundnud Üksiklasele hakkas üha enam paistma, et niisugune seisund ongi tema jaoks tavaline.

      Muidugi võis kõne alla tulla veel koduigatsus. Ta oli kodunt lihtsalt pikema jututa välja rebitud ja sunniviisil kaasa viidud. Aga miski ütles kogenud silmale, et masendus ja apaatia vaevavad noormeest juba ammu enne kodukülast lahkumist. Ja niisugusel juhul pidi see olema mõne pikemat aega väldanud paine tagajärg.

      „Hommikust, Asko!” alustas Üksiklane juttu, et seda kuidagi üldse alustada. „Kas ärkasid ammu?”

      „Siis, kui süüa toodi,” tuli nagu kohkunult vastuseks. „Hommikust, Üksiklane,” lisas noormees kohmetult.

      „See on mu hea sõber Jaanus,” tutvustas Üksiklane ülemmeistrit ja tundis end nende sõnade juures kaunis narrilt. „Ta tõi meile hüva rüübet kaasa. Pole küll veel lõunagi käes, aga ta arvas, et pärast sihukest reisi teeb see meile mõlemale head. Aitab kiiremini jalule saada. Sa ju ikka jood meiega?”

      Talle endale tundus algus tõesti nigel. See mõjus nii võltsilt kui üldse võimalik. Üksiklasel polnud aimugi, kuidas nende kõigi vanusevahesid arvestades noore poisiga loomulikult rääkida. Proovi, kuidas tahad, ikka kukuks see kuidagi ametlikult välja. Aga just viimast tuli algusest peale vältida. Õnneks pidi siin nooruki jaoks kõik võõralt mõjuma, nii et ehk jäi võltsus selle varju.

      Asko noogutas tervituseks ka ülemmeistri – õigemini lihtsalt Jaanuse suunas, tõusis, räbaldunud hame poolde reide rippumas, ning astus paljajalu laua juurde. Pastlaid ja maavillaseid sukki ei olnud ta jõudnud jalga tõmmata. Need olid veel halvemas seisukorras kui hame ja püksid.

      Tegelikult ei liigutanud ta end soovist juua. Ta täitis lihtsalt käsku. Kuigi Üksiklane oli öelnud, et ta pole isand ja oli teda kogu ühise reisi vältel võrdse kaaslasena kohelnud, ning ehkki ta Jaanust üldse ei tundnud, tajus Asko instinktiivselt, et nad on temast tähtsamad. See polnud mingi kunst. Siin olid kõik temast tähtsamad. Seda taipas ta kas või eine lauale kolksatanud teenri põlglikust käitumisest. Oleks ilmagi taibanud. Ta polnud rumal. Nüüd ta siis istuski kuulekalt lauda. Need kaks olid vähemalt sõbralikud.

      Mõlemad öised saabujad kosutasid end koos Jaanusega. Siis ütles Üksiklane, lootes, et magus, aga üsna kange jook ehk mõju avaldab: „Jaanus kuulis meie seiklusest ja läks ärevile. Ka teda ajasid punanäod kord nooruses taga, nii et talle meeldiks kogu selle loo algust kuulda saada. Mina teadsin ainult teist poolt täpselt.”

      Asko rääkis kuulekalt, kuidas teda külast „ära korjati”, kuidas ööhakul punanägude otsa satuti ja kuidas nad Karl de Parisega ainsal hobusel pimedusse põgenesid ja ära eksisid. Ning millega see aovalguses lõppes. Ta ei öelnud ülemmeistrile ja Üksiklasele midagi uut. Mehed ei oodanudki seda. Küll aga muutis mõdu muidu sõnaahtra noormehe jutu aegamööda ladusamaks ja seda ootasid nood kaks tõepoolest. Üksiklane valas hoolsalt lisa. Alles nüüd oli aeg pärisjuttu ajada.

      „Kas mäletad, kuidas sa meie kohtumisel teada tahtsid, miks kõik sind otsivad?” küsis ta. „Mina veel vastasin, et seda peab küsima kelleltki targemalt.”

      Asko mõdust elavnenud silmad avardusid ja ta noogutas. Üksiklane läks otserünnakule.

      „No vaata siis, milles on mure. Ma küsisin siin kantsis nende targemate käest. Tuleb välja, et nemad ka ei tea. Isegi mitte see mees, kes salga sinu järele saatis. Usu mind, see kõlab kui nali, aga tema ka ei tea.”

      „Ku-kuidas see võimalik on?” muutus Asko pilk uskumatuks. „Miks ta siis üldse…?”

      „Sind punanägude eest ära tahtis tuua?” tegi ka Jaanus suu lahti. „Ta sai kuidagi teada, et just punanäod võivad sulle järele tulla, ehkki ei teadnud, miks, ja otsustas su enne ise ära tuua. Sa oled ju valge. Meie inimene.”

      Ta jättis lisamata kurva tõsiasja, millega Askol polnud midagi peale hakata: et keegi ei uskunud punanägusid üle piiri tulevat nii suurel hulgal ja sõjaväeliselt. Seitse-kaheksa nende valgenahalistest sulastest, kellest teisel pool piiri vaevalt et puudust tunti, oleksid töö palju vaiksemalt ära teinud. Sääsesoo külas polnud neile millegagi vastu hakata. Pealegi poleks mayade kahvanäolised teenrid – nagu too nuuskur kõrtsis – mingit kahtlustki äratanud. Nad võinuksid esineda omadena.

      Kust aga vastaspool üldse pidi teadma, et Askoga äkki kiireks läheb? Ainus seletus oli, et mayade salakuulajaid pidi kõrtsis olema kaks. Teine jäi kohale ja just temale harjusk end omakorda paljastaski – oma imelise kainekssaamise ja Põhjala Liidu suunas kihutamisega.

      Kõige hullem asja juures oli, et ohutuses kindel olles ei öelnud Conrad von Turaida Karl de Parist teele saates talle üldse, milles asi seisab. Selle eest raputas ta endale nüüd vist juba keskööst saadik tuhka pähe. Sõdalane sai lihtsalt käsu üks kindel mees selgelt nimetatud kohast üles leida, kohale tuua ja kõik. Mis selles siis rasket oli? Seega ta läks. Ja hukkus, ning tema salk samuti.

      Ega ülemmeister ennastki süütuna tundnud, samuti „Silma ja Kõrva” juht Sigtuna Ragnar. Nemad olid ainsad, kes midagi taipama oleksid pidanud. Üksiklane, kes võib-olla olekski taibanud, kuulis kõigest alles liiga hilja ning ratsutas ainult teistele järele.

      Praegu oli selle üle muidugi juba asjatu kurta. Punase

Скачать книгу