Rööpalt maas - Michael Katz Krefeld

Скачать книгу

ei!” prahvatas ta ja tõusis. Ta läks ümber laua ja trügis hoolimatult läbi rahvajõugu Thomase juurde.

      „Ma usun, et sa oled täna õhtul mänginud oma viimase loo!” ütles ta Thomast eemale tõugates. Siis toppis ta plaadiautomaati mündi. Hetk hiljem murdis ruumi sisse AC/DC „Highway to hell”. Mees pöördus, käed üles tõstetud, ja läks tagasi sõprade juurde, kes muusika taktis pead noogutasid.

      Thomas kõikus, püüdes siiski tähelepanu koondada. Siis hakkas ta taskuid tühjendama ja münte otsima. Ta ladus need lõpuks plaadiautomaadile. Kui ta oli kõik oma riided läbi otsinud, lebas plaadiautomaadil hunnik viie- ja kümnekrooniseid kõrvuti vanapoolse mobiili ja politsei ametitõendiga, lamineeritud tõend oli kokkukrussitud. Ta torkas märgi ja telefoni tagasi taskusse ning hakkas masinat müntidega toitma. Tal oli raha viieteistkümneks palaks. Viisteist korda „Ewerytime you go away”. Sellest tuleb hea õhtu! Ta pöördus tagasi baaripukile ja tellis uue ringi, samuti vermutit Victoriale, kes kutsus teda oma ingliks.

      Natuke aega pärast seda mängis masin uuesti ja Daryl asutas end laulma. Thomase selja taga kostus kära.

      „Nüüd see, raisk, lõpeb!”

      Järgmiseks oli plaadiautomaadi juures kollaste päikeseprillidega rocker. Ta kummardus, pani mängu kogu oma jõu, T-särgi all võis pinguldumas näha ta lihaseid, siis tõstis ta Wurlitzwereni üles ja lasi sel hoolimatult põrandale kukkuda. Plaadiautomaat vajus külili ja muusika vaikis. Jutusumin kõrtsis oli nii vali, et juhtunut panid tähele ainult kõige lähemad külastajad. Johnson kõõritas tellimuse kohalt üles ja järgnes vaikselt rocker’ile, kes läks tagasi oma kohale. Kui rocker Thomaseni jõudis, hüppas Thomas pukilt maha. Ta vaatas lihaselisele, temast poolteist pead pikemale mehele otsa.

      „Sa võlgned mulle oma triki eest 75 krooni.”

      „Misasja?!” sisistas rocker.

      Kohe oli kohal Victoria ja pani käe Thomase õlale.

      „Võib-olla laseksid asjal olla, Ronk?” naeratas ta jäiselt rocker’ile. „Tegeleme äkki igaüks oma asjadega?”

      „Mitte eluilmaski,” raputas Thomas pead. „Ma toppisin 75 krooni sellesse automaati, mille sa just kummuli keerasid, järelikult võlgned sa mulle 75 krooni.”

      Rocker mõõtis Victoriat pealaest jalatallani, siis suunas ta pilgu Thomasele.

      „Võib-olla peaksid oma lesbarist sõbrannat kuulda võtma, enne kui asjad päris hulluks keeravad.”

      „Ta ei ole lesbi, talle lihtsalt meeldib tviidi kanda,” mõmises Thomas.

      „Ta sarnaneb ikkagi lesbariga.”

      Victoria tõmbas silmad kissi ja põrnitses rocker’it.

      „Mehe kohta, kel on rinnad nagu lital, oled sa kuidagi eriti keskendunud teiste inimeste seksuaalsusele.”

      Rockeri suu vajus lahti, uskumatu pilguga vahtis ta kord Thomast, kord Victoriat.

      Thomas pani käed rinnale risti.

      „Kui sa nüüd asja üle natuke järele mõtled, siis võlgned sa ka Victoriale selle märkuse eest vabanduse, samuti Daryl Hallile, et ta esinemise katkestasid. Kurat küll, see ei olnud ilusti tehtud! Mida sa esimesena teha kavatsed?”

      „Kas sa oled täiesti nõdrameelne?”

      „Võimalik, aga sa võlgned mulle ikka 75 kulli ja vabanduse Darylile ja Victoriale.”

      „Niller,” kutsus üks rocker’i sõpradest ta selja taga.

      „Mida?” sisistas ta ja pöördus ringi.

      Mees silmitses teda mureliku ilmega.

      „See tropp on ment,” ütles ta ja noogutas lühidalt Thomase poole, „lase tal parem minna.”

      Niller lükkas prillid ninale ja põrnitses tühjal pilgul üle nende.

      „See parm või?”

      Mees noogutas.

      „Võttis minu ja Rune eelmisel suvel Stadeni ees nutsu hašiga kinni.”

      Niller pöördus Thomase poole ja pani käed rinnale risti.

      „Kas see peab paika? Kas sa oled ment?”

      „On täiesti ükskõik, mis ma olen. Sa võlgned mulle endiselt 75 krooni ja vabanduse Victoriale ja Darylile.”

      „Kas sa oled?”

      Nilleri suust pritsis sülge, samas surus ta käed külgedele ja tõmbas rusikad rulli.

      „Ta on puhkusel, nii et sa pääsed täna vahistamisest,” sõnas Victoria klaasi tühjendades.

      „Puhkusel? Päriselt?!”

      Nilleri huulile kerkis väike karm naeratus, siis tõstis ta parema käe ja lõi Thomase suunas. Thomas liikus paar sentimeetrit baarileti poole ja suutis vaevu Nilleri rusikat vältida. Niller jätkas kiire vasaksirgega, mille Thomas pareeris, samal ajal suunas ta oma küünarnuki Nilleri oimukoha poole. Tavajuhul oleks selline löök olnud piisav, et kes tahes põrandale pikali virutada, kuid Thomas oli joobnud. Hoop läks viltu ja ainult riivas Nillerit. Kollased päikeseprillid pudenesid eest ja lendasid läbi õhu. Thomas silmitses prille, mis tiivulise putukana üle baarileti ääres istuvate külastajate peade lendasid. Seda absurdset vaatepilti nähes ilmus ta huulile naeratus, siis tabas ta kõhtu tugev löök. Löögile järgnes puhas hoop vastu lõugu, mis paiskas Thomase põrandale. Ta silme ees läks mustaks. Thomas tajus enda kohal hüüdeid ja seda, et mitu inimest viskus võitlusse, hoidmaks Nillerit tast eemal. Siis kustus ta kui küünal.

      Kümme minutit hiljem istus Thomas Havoddereni ees äärekivil ja surus paistetavat põske vastu jääkuubikutega täidetud köögirätikut. Ta kuulis kolme rocker’it allpool tänaval Johnsonit hõikumas ja nägi mõnd baariukse juures ritta võtnud püsikundet.

      Eduardo kummardus Thomase kohale ja silmitses teda läbi paksude prilliklaaside.

      „No pagan, Ronk, milleks see seal vajalik oli?” ütles ta kerge aktsendiga, mis paljastas tema Hispaania päritolu.

      „Eres stupida?”

      Thomas raputas pead.

      Kõik tegi kuradi kombel valu. Hoobilt kahetses ta, et oli end liigutanud.

      „Kas ta vabandas? Tegi ta seda?”

      „Jah, loomulikult tegi ta seda. Oma rusikaga. Koguni viis korda,” vastas Eduardo käega läbi lokkis juuste tõmmates.

      Thomas kehitas õlgu.

      „See oli ainus, mida ma palusin,” mõmises ta. „Ja ta on mulle ikka veel 75 krooni võlgu.”

      Eduardo juurde astus blond neiu ja ütles, et tahaks tagasi sooja minna.

      „Saad sa hakkama?” küsis Eduardo Thomaselt.

      Thomas noogutas, see tegi jälle haiget.

      Veidi hiljem kuulis ta, et enamik külastajaid on teel sisse, ja ebakindlalt tõusis ta asfaldilt.

      „Ma teen ühe ringi välja,” ütles ta ukse poole suundudes.

      Johnson pani talle käe rinnale ja võttis jääkuubikutega köögirätiku.

      „Mine koju, Ronk.”

      „Mida sa silmas pead? Ainult üks terav veel?”

      Johnson ei vastanud, põrnitses talle lihtsalt otsa, sellal kui viimane külastaja ta selja taga sisse lipsas.

      End kanalist ohutusse kaugusesse hoides astus Thomas piki sadamakaid. Ta jõudis kõnniteele ja teadlikult vältis astumist munakividele, mis aegade jooksul olid mitmeidki purjutajaid alla sadamavette kukutanud. Kai ääres olevaid kõrtse hakati sulgema ja piki kanalit käis elav melu. Christianshavni väljakul võitlesid inimesed taksode pärast, mis pidid neid viima üle silla, kesklinna ööklubidesse. Thomas ise pidi minema ainult teisele poole teed, kuid ta oli liiga purjus, et osata hinnata vahemaad mööda vuhisevate autode

Скачать книгу