LITMIR.BIZ

      2

      TERE TULEMAST HIGHCLERE’I

      Kui Almina sel varasuvisel hommikul lossi ees tõllast välja astus, oli tema saabumist oodatud juba kuid. Highclere’i elanike seas oli krahvi nooriku kohta pekstud keelt ja levitatud kõikvõimalikke kuulujutte.

      19. sajandi vägevate häärberite elu allus endiselt sajandite jooksul muutumatuks jäänud tavadele ja kommetele. Perekonnad teenisid majas mitmeid põlvkondi. Highclere’i loss oli Carnarvoni krahvide kodu, end see oli koduks ka teenijarahvale ja krahvi perekond oli ka nende perekond. Highclere oli kui kõva korraga laev, mida kamandas lossivalitseja Streatfield. Üldlevinud arusaama kohaselt krahvinnad tulid ja läksid. Asi polnud mitte selles, nagu olnuks Almina tähtsusetu või mõjuvõimuta, vaid ta pidi endale kiiresti aru andma, et ta on vaid üks osa masinavärgist, mis jääb kestma ka pärast teda. Tema üks esimesi ülesandeid oli mõista siinset ajalugu ja kogukonda, mille osaks ta oli saanud.

      Highclere’i loss asetseb Winchesteri ja Oxfordi, Londoni ja Bristoli vahelise teeristi lähedal, ehitatud kriidiseljandikule ja piiratud Beacon Hilli ja Ladle Hilli vahelise iidse liiklussoonega. Lõuna pool asub Siddown Hill, mille otsa oli 18. sajandil ehitatud pargirajatis nimega Taevavärav. Vaated põhja poole ulatuvad Newbury taha Oxfordi tornitippude poole.

      Kandi looduslikku ilu on ülistatud ammust ajast. 1792. aastal, natuke üle saja aasta enne, kui Almina Highclere’i saabus, kirjutas Archibald Robertson oma topograafilises uurimuses: „High Clere’i park asub Hampshire’is, ning selle ulatus ja julged jooned – pehmenduseks rulluvad, kenadesse orgudesse suunduvad murupinnad, vahelduseks mets ja vesi – äratavad rändajas imetlust, ning seda võib pidada üheks kõige elegantsemaks valduseks kogu riigis.”

      Highclere’is on olnud asula juba tuhandeid aastaid. Beacon Hilli juures on rauaaja linnus; maa kuulus 800 aastat Winchesteri piikoppidele, enne kui see läks ilmalikesse kätesse. 17. sajandi lõpul sai omanikuks Herberti perekond, Pembroke’i krahvid, kes olid Carnarvoni krahvide eelkäijad.

      Pargi, mis on harmooniline segu looduslikest ja kujundatud osadest, kujundas 18. sajandil esimesele krahv Carnarvonile Capability Brown. Teed looklevad maastiku vahel, kord tuues nähtavale, kord varjates esimest vaadet lossile. Kaugemad ja lähemad vaated on tekitatud tänu oskuslikule istutamisele: igal pool on näha eksootilisi puid, nõtkeid alleesid ja dekoratiivseid pargirajatisi, mis suunavad saabuja pilgu mööda eriti hunnitut sihti. See on terve omaette maailm, ja tänapäevalgi tajub külastaja tugevat kohatunnet, ühtsust maa, lossi ja siin elavate ja töötavate inimeste vahel.

      Praeguse maja ehitas kolmandale krahvile Londoni parlamendihoone arhitekt Sir Charles Barry. See oli tohutu ettevõtmine. Vana Elizabethi-ajastu tellistest härrastemaja oli 18. sajandi lõpul, 19. sajandi algul ümber kujundatud George’i stiilis lossiks, ent kõik see tuli kogu täiega ümber teha. Uue hoone esimene kivi pandi paika 1842. aastal. Tööle kulus kaksteist aastat ning kui see valmis sai, hakkas uue nimega Highclere’i loss ümbruskonnas domineerima. Hoone on nagu avalik väljaastumine, eesmärgipärane ja enesekindel. Ei jää muljet, nagu oleks see aegade jooksul kasvanud või nagu oleks sellele midagi lisatud või kusagilt kohendatud. Pigem on tegu üheainsa arhitekti nägemusega. Gooti nurgatornid olid kõrgmood ajal, mil reaktsioonina 18. sajandi klassikalisele kujundusele pöördus viktoriaanlik arhitektuur keskaegsete mõjutuste juurde. Loss mõjub maskuliinselt, selle esteetika hindab soliidset stiili ja kõrgustesse pürgivat mõõtmatust rohkem kui kena väljanägemist.

      Almina oli koos emaga tihti külastanud Halton House’i, Alfred de Rothschildi 1888. aastal valminud maamõisa Buckinghamshire’s. Halton oli hoopis teistsugust stiili: puhas barokk-fantaasia, mis oli nii ülepakutud, et selle puhul võis kasutada kergelt halvustavat nimetust le style Rothschild. Highclere’i nähes Almina ilmselt tajus, et ehkki loss oli Halton House’ist ainult viiskümmend aastat vanem, esindasid selle maad, asukoht ja Bathi lubjakivist imeline meekarva torn inglise traditisiooni ideed, mis erines tunduvalt kõigest, mida ta varem oli tundnud.

      1866. aastal sattus üks eriti kuulus külaline, keda läbi pargi sõidutati, suurde vaimustusse ning hüüatas lossile lähenedes: „Kui maaliline, kui maaliline!”

      Külaskäigu ajal oli Benjamin Disraeli varakantsler, kellest hiljem sai kahel korral peaminister. Tema jaoks oli Paddingtoni jaamast pandud käiku erirong Highclere’i. Tal oli vastas tõld, mis viis ta läbi London Lodge’i, algse tõllavärava, mille kaart hoidsid üleval klassikalised sambad ja kus ilutses Carnarvonide vapp.

      Sõites läbi rododendronisalude ja mööda liibanoni seedritest, mis nüüdseks on 150 aastat vanad, võis sügiskülma vastu sõidutekki mässitud Disraeli vaimustusega ringi vaadata. Iga vaade oli imeline. Kui tee vonkles mööda Dunsmere’i järve äärsele kõrgendikule ehitatud Diana templist, hakkasid puude kohal paistma üle miili eemal asuva lossi kõige kõrgemad tornid. Disraeli pani tähele hirvepargi kaarduvat keskaegset valli, enne kui tõld sissesõiduteele keeras. Capability Brown oli näinud lossile lähenemise viimase etapiga tohutut vaeva. Loss ilmub külastaja ette nagu kaldu, näides seega veel suurema ja mõjuvana, kui ta tegelikult on. Kogu maastikust jäi nii romantiliselt meeldiv mulje, et järgmise päeva säravas päikesevalguses võtsid Disraeli ja tema võõrustaja, neljas Carnarvoni krahv ette mõnusa jalutuskäigu lossi ümbruses ning arutasid riigiasju.

      Neljas krahv, Almina abikaasa isa, tegutses poliitikas umbes nelikümmend aastat. Disraeli visiidi ajal oli ta koloniaalasjade sekretär, mis rahuldas tema kustumatut reisikirge ja viis teda Austraaliasse,

Скачать книгу