LITMIR.BIZ

Скачать книгу

nautides harjumatut tunnet, et olen ainuke elav ja liikuv olend keset soikus tühermaad, kus mu hingaminegi kõlas valjult.

      Seejärel, teispool kuru, lahtus lumm. Nähtavale ilmusid uskumatult järskudel mäenõlvadel kössitavad külad ning ma seltsisin rühma sõbralike talupoegadega, kelle saani ette oli rakendatud kaks laisalt loivavat kreemi karva härga. Üks mees oskas saksa keelt ja rääkis mulle, et all tasandikel tulvavad juba kevadveed.

      Keskpäeval jõudsingi peateele, kuid ehkki maapinnal nirises vesi, oli jäälaike rattasõidu jaoks ikkagi liiga palju. Sestap hääletasin end järgmisele veokile, mis toimetas mind kahekümne viie miili kaugusele Svetozarevosse.

      Siin nägin lõpuks täiesti jää- ja lumevaba teed. Olles Rozi mitu nädalat pagasikäruna lükanud, korvas vaimustus võimaluse üle jälle rattaga sõita mu vähese treenituse ning ma kihutasin juubeldades Niši poole, liiga rahul, et pöörata tähelepanu tulvaveele, mis igas ilmakaares lamedaid põlde kattis.

      Kaua ma ei kihutanud. Viie või kuue miili pärast laskus tee pisut ja nüüd oli sellel tubli tosina tolli jagu tulvavett, mistõttu ma pedaale tallates oma jalgu kordamööda vette kastsin. Kuna mahatulekust poleks abi olnud, väntasin aeglaselt edasi, möödusin härja- ja ponivankritel sõitvatest ärevil inimrühmadest, jälgisin väikestes paatides olevaid mehi, kes tõukasid paate teivastega üle põldude, et päästa peresid talumajadest, mida kiiresti tõusvad veed olid äkitselt sisse piiranud.

      Neid pilte selja taha jättes nägin, et minust vasakul voolab Morava jõgi, teega paralleelselt ja ühetasa. Taamal kõlasid tuhmid kõmatused, kui sõdurid õhkisid hiiglaslikke kivikõva lume lasusid, mis kunstliku purustamiseta oleksid jõel tammi moodustanud ja paisu mühinal lähedase Ćuprija linna peale saatnud.

      Oli aukartustäratav pilt, kuidas lai vihane Morava kandis oma tohutu jää- ja lumetükkide koorma mornide pruunide tulvavetega nobedalt metsikule kõnnule laiali, ja mu aukartus sai varsti õigustatud, sest võimas laine pühkis üle tee, kiskus mind Rozi seljast ja rullis ringi, kuni neelasin läkastades mudavett ning ahhetasin riideid leotavas jäisuses. Pea kohal terendas väikese teepervel kasvava puu oks ja end selle abil püsti vinnates leidsin, et kuigi vesi voolab alles ägedalt, ei ületa sügavus enam kolme jalga. Rozi otsides mõtlesin ühe koleda hetke vältel, et ta on kadunud. Siis märkasin kraavist paistmas kollast lenkstangi ja ruttasin teda päästma. Õnneks oli mu varustus pakitud veekindlasse materjali, et õhtuti toasoojusse astudes vältida sulava lume pampudesse immitsemist, ja nõnda jäi see suuremalt jaolt kahjustamata.

      Ćuprijasse oli maad alla miili, aga kuna ma olin märgades riietes kringliks külmunud, kuna pidin Rozi pooleldi tassima, et pakiraami pampe veest eemal hoida, ja kuna äge vool ähvardas mind lakkamatult uuesti jalust pühkida, mõjus see poolmiil ühe pikimana, mida olen eales käinud.

      Ohutult Ćuprija servale sillale jõudnud, nägin seal sadu inimesi pineva erutuse õhkkonnas kobrutavat jõge vahtimas. Selles niigi üleskruvitud seisundis oli minu saabumine neile peaaegu liig ja mind tervitati üpris teenimatult kui kangelast, ehkki oleksin väärinud narrimütsi.

      Bulgaariast viisteist miili lääne pool Pirotis muutub Jugoslaavia vimm idanaabri vastu ärritavalt ilmseks. Jugoslaavlased põlgavad oma kommunistidest sugulasi nii väga, et lihtsalt eiravad Sofia olemasolu, vaevumata seepärast püstitama teeviitu, mida ülejäänud riigis leidub ohtralt. Lisaks on nad, kahtlemata ettekavatsetud õelusest, piirilinna Dimitrovgradi tee nii täielikult unarusse jätnud, et selle auklikkus võtaks igalt terve mõistusega rändurilt Bulgaariasse mineku isu.

      Too maantee, maailma ühe tähtsaima kontinentidevahelise kiirtee osa, oli minu kaardil tähistatud esmajärgulisena. Piroti serval seistes, silmitsedes kordamööda kaarti ja pesueht karjateed mu ees, mille kohta kohalikud olid mitu korda kinnitanud, et see on tõesti Sofiasse viiv maantee, tundsin end reedetuna. Kui hiilgav see minevikus ka polnud või teoorias tänini ei ole, praegu peaksid kartograafid selle realistlikult märkima kümnenda järgu roobasteeks, soovitavaks ainult neile, kes ei austa ei ennast ega oma transpordivahendit. Tunnistan, et sõitsin seal rattaga väga halval aastaajal, aga suvel poleks see olnud põrmugi etem.

      Kogu eelmise öö oli sadanud lund – õigemini kevadsulale iseloomulikku lobjakat – ja nüüd kattis teed pläga, milles sügavad laiad kraatrid olid ääreni täis kollakaspruuni vett. Alguses üritasin plägas akrobaatiliselt ümber nende pisikeste järvede tüürida, kuid et need hõivasid teepinnast vähemalt kaks kolmandikku, otsustasin edasi vändata neist hoolimata, rappudes-sööstes vette ja veest välja. Sõit oli meeldejääv, sest kunagi ei teadnud, kui sügav on järgmine kraater, ning alati oli olemas virgutav võimalus, et sellest piisab mu sadulast paiskamiseks…

      Pirot ja Dimitrovgrad paiknevad umbes kaheksa miili laiuse ovaalse tasase oru kahes otsas, mida täielikult ümbritsevate madalate mägede kivistel nõlvadel kasvab hõredalt puid. Oru keskel, kus nüüd oli troostitu pori- ja veelagendik, kulgebki „maantee” ning Euroopat Aasiaga ühendav raudtee. Peale arvukate reisi- ja kaubarongide (ehkki vagunid olid enamjaolt tühjad) ei näinud ma mingit liiklust, seda tõsiasja võib selgitada kas inimeste üldise arukusega või tulvaveega, mis oli Nišava jõel Dimitrovgradist viis miili eemal puitsilla minema viinud.

      Too katastroof algul heidutas mind. Oli läinud kaks tundi, et Pirotist kümme miili rattaga sõita, ja tagasi pöörduda polnud mul küll tahtmist. Siis märkasin vasakut kätt betoonist ja terasest raudteesilda ning kahlasin üleujutatud põllul sinnapoole. Kõigepealt kontrollisin, ega rongi pole tulekul (hõlpsasti rakendatav ettevaatusabinõu, sest Jugoslaavia rongid pahvivad õhku vulkaanilisi suitsupilvi ja vilistavad ühtelugu hoogsaid variatsioone arusaamatust meloodiast), enne kui Roziga rööbastele ronisin ja silla ületasin, et kolme jala sügavuses vees üle põllu maanteele naasta. Selleks ajaks näis kopsupõletiku pärast muretsemine kasutu; olin mitu päeva olnud alakehast pidevalt märjaks kastetud, mistõttu ainuke tark teguviis oli punnsuutäis rummi ja mitte hädaldada.

      Vändates Dimitrovgradist kaks miili Bulgaaria piirile, köitsid mu tähelepanu võrdselt nii teeaukude kummaline mõju inimese lõunasöögile kui ka esimest korda kurjakuulutavale raudsele eesriidele lähenemise ärevus. Igas kurvis ootasin innukalt suuri okastraadipuntraid, vahitorne, mida mehitavad valvsad automaatide ja binoklitega sõdurid, ning erksaid politseinikke, kes usinalt jälgivad miilide raadiuses vähimatki liikumist. Aga selliseid põnevaid nähtusi ei ilmnenud ja alles keset teed viie jala kõrgust lukus väravat silmates taipasin, et olengi kriitilisele piirile jõudnud.

      Ringi vaadates märkasin tee ääres kena väikest majakest, mis sildi puudumise kiuste oli selgelt politsei- ja tollipunkt. Ma koputasin valjusti lahtisele esikuuksele, sisenesin vastust saamata, koputasin sama edutult kõigile ustele, mis esikust edasi viisid, ja avasin viimaks ühe, hõigates ja vilistades lootusrikkalt. Kuna templid passis on ainsad suveniirid, mille kogumine on mulle taskukohane, ei kavatsenud ma lasta end sellega tüssata. Ikka ei juhtunud midagi ja ukseavas seistes ning kirjutuslauda uudistades mõtlesin, et kui tahaksin spiooniks hakata, õnnestuks mul praegu ära hiivata uhke kollektsioon elutähtsaid pitsateid. Lõpuks lahkusin majakesest, et uurida kõrvalise abita Bulgaariasse pääsemise võimalust.

      Piisavalt pilku teritades nägin piiri tähistavat kehvakest okastraataeda maanteelt mõlemas suunas kaugusse sirutumas. See sarnanes nii kangesti nende kohmakate tõketega, millega mõned Iiri talumehed püüavad takistada lammastel hulkuma minna, et mind haaras tõeline koduigatsus. Polnud sugugi raske vedada Rozi läbi ühe aiaaugu, milliseid kohalikud talupojad olid rohkesti tekitanud, ja seejärel, tagasi peateel, sisenesin väikesesse majakökatsisse, mis oligi Bulgaaria põhjapiiri kindlus. Koputusele ei vastatud jällegi, kuid sedapuhku leidsin esikust edasi viivat ust avades politseiniku õndsalt ahju kõrval tukkumas, kass kahe pojaga süles. Mu vaist ütles kohe, et tegu on toreda politseinikuga, ja kui olin ta õrnalt üles raputanud ning ta oli toibunud ametikohustuste vajalikuks osutumise jahmatusest, sai minu vaist kinnitust.

      Detsembris oli Bulgaaria saatkond Londonis väljastanud mulle viisa, mille kehtivus oli ainult neli päeva. Siin heitis too lahke politseinik, kes oskas soravalt inglise keelt, paberile üheainsa pilgu, kuulutas selle naeruväärseks ja väljastas uue viisa, mis lubas mul Bulgaariasse jääda nii kauaks, kui süda lustib! Pärast istusime ahju ääres ja vestlesime

Скачать книгу