LITMIR.BIZ

Скачать книгу

algus on see, et ma jätan Nigeli maha. Ei, see pole see, asi on Lloyd’sis. Nagu te teate, Simon, satub Nigel-vaeseke tugeva löögi alla.”

      „Tõepoolest.”

      „Me panime Steve Durhamiga pead kokku ja mõtlesime välja midagi üsna kavalat.”

      „Kes on Steve Durham?”

      „Minu advokaat.”

      „Selge. Jätkake.”

      „Noh, me mõtlesime… Simon, te ei räägi sellest ju kellelegi, ega? See on veidi… delikaatne asi.”

      „Loomulikult ei räägi.”

      „No igatahes me arvasime, et peaksin Nigelilt kokkuleppe korras saama nii palju kui vähegi võimalik.”

      „Ma ütleksin, et see on raske. Teie pole ju see süütu pool, kullake, eks ole?”

      „Muidugi ei ole. Aga Steve on suutnud panna asjad paistma rohkem sedamoodi, nagu oleksin. Ta arvab, et ma võin saada maja, Nigel kirjutas selle niikuinii minu nimele, ja ta räägib, et tahab ikka, et see jääks mulle.”

      „Nigel! Kas tema on ka sinna petuskeemi tõmmatud?”

      „Jaa, vägagi. Tema meelest on see kõik muidugi väga keeruline, sest ta on kohutavalt aus, aga ma suutsin teda veenda. Noh, ta räägib, nagu kardaks, et minu suhe ei jää kestma, väidab, et minu olukord raseda ja vallalisena on väga ebakindel, ja tahab, et ma oleksin majanduslikult kindlustatud. Ja et ta tahab, et mul oleks vähemalt maja. Siis ta pani hulga raha mulle fondi ja Steve ütleb, et praegu poleks mõistlik seda tagasi võtta. Kui ma võin sellele toetuda.”

      „Saan aru. Ta jätab natuke lihtsameelse mulje.”

      „Võimalik, aga asi on seda väärt. Ja siis oli veel üks asi, millest Steve mõtles – et ehk ma loobusin Nigeliga abielludes millestki, näiteks töökohast. Ja ma ju loobusingi. Ma töötasin ühe kunstniku juures, olin talle omamoodi isiklik assistent. Tore mees, tema nimi on Virgil Barrymore. Igatahes ta tõesti kutsus mind kaasa, kui ta New Yorki kolis, ja mina ei läinud, sest abiellusin Nigeliga.

      „Nii.”

      „Asi on selles, et Virgili maale müüakse nüüd astronoomiliste summade eest, mina oleksin töötanud protsendi alusel, saanud sellest kõigest kümme protsenti. Ja olnud majanduslikult sõltumatu. Virgil tuleb järgmisel kuul Londonisse ja on nõus – ma vähemalt loodan, et on nõus – seda ka ütlema.”

      „Lucinda,” väitis Simon, „see on uskumatu. Te olete väga nutikas tüdruk.”

      „Ei ole ma midagi. Suurema osa sellest mõtles välja Steve. Mina olen lihtsalt… no võib-olla natuke leidlik.”

      „Väga leidlik. Oletame, et te võidate, saate selle tema raha ja maja – mis siis edasi?”

      „Noh, kõigepealt asutame mingi haridusfondi. Õnnetute puudust kannatavate laste heaks. Osa tulust tuleb ka kinnisvarast, mis fondile kuulub. Cadogan Square’i maja sealhulgas. Laenan selle tagatisel raha ja panen kõik fondi. Ja Nigel saab selle kätte, tema on üks põhilisi hooldajaid… Sellest kujuneb päris keeruline protsess, aga Steve arvab, et see on võimalik ja Lloyd’s seda raha kätte ei saa. Nigel on kõigest ilma – paberil. Minu kasuks.”

      „Issand,” ohkas Simon, „ma tahaksin, et see Durham oleks minu advokaat.”

      „Ma olen kindel, et ta on nõus, kui te teda palute. Aga jah, on ju kaval plaan, eks? See tähendab, et isegi kui ma kõike ei saa, arvab Steve, et ma saan päris palju. See aga tähendab, et Nigel saab päris palju.” Lucinda oli väga rahulolev ja asus suitsulõhevõileibade kallale.

      „Hmm.” Simon uuris teda. „Ma ei saa ainult ühest asjast aru. See tähendab, et on ju väga hea, kui Nigel ütleb, et on mures, et suhe ei jää kestma, aga te ju lausa pakatate õnnest, miks peaks lahutusadvokaat siis jääma uskuma Nigeli ilmset valet, et ta ei usu suhte kestmajäämist.”

      „Nojah… oh heldus, see ongi see raske osa, Simon. Ma pean ütlema, et olen ise ka selle pärast natuke mures. Suhte pärast. Võib öelda, et tunnen ennast tõesti ebakindlalt. Pean selle kirja panema. Ja kindlasti ei saa ma hakata kohe elama mingis häärberis, mille Blue ostab, sest Nigel kavatseb öelda ka seda, et see väike maja, kus me praegu elame, on lapse jaoks täiesti sobimatu. Nii et me peame seniks sinna jääma, kuni lahutusega on asjad ühel pool. Kõik peab paberi peal tõesti hea välja nägema. Ma olen kindel, et Blue’l pole selle vastu midagi, tegelikult ei ole, ta teeb kaasa, kui ma talle kõik korralikult ära seletan. Noh, vähemalt nii ma algul arvasin. Nüüd ma pole enam päris kindel.”

      „Ta ei taha sellest siis midagi teada?”

      „Nojah. Ma hakkan juba mõtlema, et oleksin pidanud talle kõik kohe alguses ära rääkima, nii et ta oleks selle mõttega tasapisi harjuda saanud. Aga nüüd on juba natuke hilja. Nii et ma mõtlesin, mida teie sellest asjast arvate, kuidas täpselt ma edasi peaksin tegutsema.”

      „Ma arvan,” ütles Simon ettevaatlikult, „et te peate talle ütlema niipea, kui saate. Olge täiesti aus. Ja ma arvan, et te peate valmis olema ka selleks, et see ei meeldi talle sugugi.”

      „Oh taevas, kas arvate?”

      Simon mõtles Blue’st, mehe uhkusest ja armastusest Lucinda vastu, tema ägedast võitlushimulisest energilisusest, tema vanamoodsast töölisklassi omanikuinstinktist ja püüdis kujutleda, kuidas ta Lucinda plaaniga kaasa võiks minna.

      „Jah, kullake, tõesti arvan. Mina teie asemel katsuksin sellega võimalikult ruttu ühele poole saada. Ikka väga ruttu. Enne kui on liiga hilja.”

      Kolmekümne teine peatükk

      Juuli 1990

      „Oh issand,” ohkas Debbie. „Oh issand, issand, issand küll.”

      Ta tundis – mida ta siis õieti tundis? Hirmu. Väga suurt hirmu. Rabatud sellest, mida ta teinud oli. Suutmata uskuda, et ta seda teinud oli. Erutatud muidugi. Emotsionaalselt ja seksuaalselt.

      Ja ta oli õnnelik. Säravalt, palavikuliselt, vabisevalt õnnelik.

      Debbie istus oma laua taga, sellesama laua taga oli ta olnud kakskümmend neli tundi tagasi, samas kabinetis, juba seda oli raske uskuda, et ta seal ikka istus ja töötas – või vähemalt eeldatavasti töötas –, et maailm pöörles ikka ümber oma telje, aeg polnud kiiremini liikuma hakanud ega seisma jäänud, et kõikjal Debbie ümber inimesed töötasid, lobisesid, naersid ja pabistasid, tegid kõike ja samamoodi, kui Debbie pidi tegema. Ja Debbie nägi välja ikka samasugune – ta muudkui kontrollis seda sahtlist võetud peeglist, et päris kindel olla, ta vaatas endale näkku ja kartis, mis peeglist paista võib.

      Ja tema hääl kõlas samamoodi, ta kuulas, kuidas ta ütleb tavalisi asju nagu „Tänan, hästi”, „Ma saadan selle teate täna välja”, „Jah, muidugi võin ma selle esitlusdokumendi välja printida”.

      Ja ometi oli kõik muutunud.

      Ta polnud enam meeldiv – või üsna meeldiv – lugupeetud Debbie Fielding, õnnelikult – või üsna õnnelikult – abielus Richardiga, kolme lapse ema, kes püüab hoida koos oma lapsi, tööd ja meest. Ta oli nüüd abielurikkuja Debbie Fielding, tal oli armuke, ta oli käinud voodis mehega, kes polnud tema abikaasa, ning ta ei jõudnud ära oodata, millal ta seda uuesti teha saab, ta tundis ennast tõesti halvana ja lausa suurepäraselt – mõlemat ühepalju ja ühekorraga…

      Joel oli Debbiet Criterionis oodanud. Püüdes hoolikalt oma haletsusväärset olekut varjata, oli Debbie ennast kõvasti meikinud, tormanud välja ja ostnud endale Nextist uue pluusi selle niru T-särgi asemele, mille ta oli üle pisaraplekilise näo tõmmanud, ja oli valmis muretu variandiga oma loost. Joel oli küsinud, mida ta juua tahab, ta oli öelnud: „Valge veini spritzer, palun,” (neid kuluks ikka palju, et purju jääda) ning kui mees oli tellinud selle ja endale õlut, oli ta lihtsalt istunud, Debbiet minut aega vaadanud ja siis öelnud: „Te näete suurepärane välja.”

      „Ei

Скачать книгу