Unenägude tõlgendamine - Sigmund Freud

Скачать книгу

target="_blank" rel="nofollow" href="#n72" type="note">72 ütleb suisa, parafraseerides tuntud vanasõna: „Jutusta mulle oma unenägudest ja ma ütlen sulle, kuidas on sinu sisimas lood.”

      Hildebrandti väike kirjutis, millest ma olen võtnud juba nii ohtralt tsitaate, vormilt täiuslikem ja mõtteküllaseim panus unenäoprobleemide uurimisse, mille ma kirjandusest olen leidnud, nihutab just unenäo kõlblusprobleemi oma huvi keskmesse. Ka Hildebrandti jaoks [1875, 54] on kindel reegel: mida puhtam elu, seda puhtam unenägu; mida räpasem üks, seda räpasem teinegi.

      Inimese moraalne loomus jääb ka unenäos püsima: „Ent kui meid ei haava ega tundu meile kahtlasena ka ükskõik kui ilmne rehkendusviga, ükskõik kui romantiline teaduse peapeale pööramine, ükskõik kui naljakas anakronism, siis erinevus hea ja kurja, õiguse ja ebaõiguse, vooruse ja patu vahel ei lähe kunagi kaotsi. Ehkki nii paljugi sellest, mis meis päeval toimub, võib tukastamistundidel meist eemalduda – Kanti kategooriline imperatiiv on lahutamatu saatjana nii tugevalt meie kandades kinni, et me ei saa ka magades temast lahti… Seda (tõsiasja) saab seletada just nii, et inimloomuse vundament, moraalne olemus, on liiga kindla struktuuriga selleks, et osaleda kaleidoskoobilaadse läbiraputamise toimes, millele unenäos alluvad fantaasia, mõistus, mälu ja teised sama masti omadused.”

      Edasises keskustelus asja üle tekkisid mõlemas autorite rühmas kummalised nihked ja ebajärjekindlused. Rangelt võttes peaks olema kõigi nende jaoks, kelle arvates unenäos inimese moraalne isiksus laguneb, selle selgituse tõttu huvi amoraalsete unenägude vastu otsas. Nad võiksid sama rahuga keelduda katsest panna unenägijat vastutama oma unenägude eest, tegemast inimese halbade unenägude põhjal järeldusi tema loomuse kurjade ajede kohta, nagu ka näiliselt samaväärsest katsest tõendada tema unenägude absurdsuse põhjal tema ärkvelelu intellektuaalsete toimingute väärtusetust. Teised, kelle jaoks „kategooriline imperatiiv” ulatub ka unenäkku, peaksid piiranguteta aktsepteerima vastutust amoraalsete unenägude eest; võiks vaid soovida, et nende endi seda laadi taunitavad unenäod ei eksitaks neid kõrvale muidu kindlaks peetud väärtushinnangutest.

      Nüüd aga näib, et mitte keegi ei tea enese kohta nii kindlalt öelda, mil määral ta on hea või kuri, ja et mitte keegi ei saa eitada, et mäletab omaenese amoraalseid unenägusid. Sest selle vastanduse üleselt ilmneb unenäo moraalsuse üle otsustamisel mõlemas autorite rühmas püüdlusi selgitada kõlblusvastaste unenägude päritolu ja areneb uus vastandus vastavalt sellele, kas nende pärinemist üritatakse seletada psüühikaelu funktsioonidega või somaatiliselt tingitud piirangutega. Tegelikkuse sundiv vägi laseb siis unenäoelu eest vastutamise ja mittevastutamise esindajatel saada kokku unenägude ebamoraalsuse erilise psüühilise allika tunnustamises.

      Kõik need, kes jätavad kõlbluse uneski kestma, hoiduvad siiski võtmast oma unenägude eest täit vastutust. Haffner ütleb (1887, 250): „Me ei vastuta unenägude eest, sest meie mõtlemine ja tahe on kandunud eemale aluselt, millel ainsana tugineb meie elus tõde ja tegelikkus… Just seepärast ei saa ükski unenäotahe ega unenäotegu olla voorus või patt.” Kummatigi vastutab inimene oma pahelise unenäo eest niivõrd, kui ta selle kaudselt põhjustab. Talle sugeneb kohustus, nagu ärkvelgi, nõnda ka eriti enne magama heitmist oma hinge moraalselt puhastada.

      Hildebrandtil ulatub unenägude moraalse sisu eest vastutamise eituse ja tunnustuse segunemise analüüs palju sügavamale [1875, 48 jj]. Pärast seda, kui ta seletab, et unenägude ebamoraalse väljanägemise puhul tuleb teha hinnaalandust unenäo dramaatilise kujutlusviisi suhtes, keerukaimate kaalutlusprotsesside vähimasse ajavahemikku kokkusurumise suhtes ja ka lubatud kujutluselementide väärtuse vähendamisel ja nende segunemisel, möönab ta, et jääb siiski tõsiselt kahtlaseks lihtsalt eitada igasugust vastutust unenäopattude ja võlgade eest.

      (Samas, 49) „Kui me tahame päris otsustavalt tagasi lükata mingi ebaõiglase kaebuse, nimelt säärase, mis on suunatud meie vaadete ja meelsuse pihta, siis me kasutame küllap kõnekäändu: see poleks mul uneski pähe tulnud. Seega väljendame mõistagi ühest küljest, et peame unenäovaldkonda kaugeimaks ja viimaseks, kus me peame andma vastust oma mõtete eest, sest seal seostuvad need mõtted ainult nii lõdvalt ja nõrgalt meie tegeliku olemusega, et neid veel võib vaevu meie omadeks pidada; ent kui me näeme põhjust eitada sõnaselgelt sääraste mõtete olemasolu selles valdkonnas, siis tunnistame me samas kaudselt, et meie õigustus ei oleks täiuslik, kui ta ei ulatuks ka sinnani. Ja ma usun, et me kõneleme siin, kuigi teadvustamata, tõe keelt.”

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.

      1

      [Freudi isa suri 1896. Viited Freudi tollal liigutanud tunnetele leiduvad ta kirjas Fließile 2. novembrist 1896 (Freud, 1950a, 50. kiri).]

      2

      [Lisa 1914] Järgmistes trükkides [alates 4. trükist] jäeti need jälle ära.

      3

      [See ilmus 1934. – Lisaks nendele eessõnades mainitud tõlgetele ilmus Freudi eluajal 1913 tõlge vene keelde, 1930 jaapani keelde ja 1938 tšehhi keelde.]

      4

      [Siin äratoodud tekst pärineb muutmatuna 1932. aasta ingliskeelsest väljaandest.]

      5

      [See ja järgnev lõik lisati 1914.]

      6

      [Lisa 1914] Järgnev vastavalt Büchsenschützi hoolikale kirjeldusele (1868).

      7

      /Sks Dämonen, kr daimones tähendas antiikajal igasuguseid jumalikke jõude: nii kõrgeid ja tähtsaid Olympose jumalaid kui ka kohaliku tähtsusega väiksemaid jumalikustatud loodusjõude (jõe-, allika- ja metsajumalad, nümfid, mis vastavad umbes eesti haldjatele./

      8

      /Mantika – antiikaja ennustuskunst, milles ennustati ja anti nõu erinevate väliste märkide järele: lindude lend, puulehtede liikumine, välk, ebatavalised liigutused. Selle alaliik on loomade siseelundite (eriti maksa) järgi ennustamine – haruspiitsid. Mantika alla kuulus ka unenägude järgi ennustamine. Mantika üks liik eeldas vahetut suhtlemist jumalaga (oraakel)./

      9

      [Aristoteles, „Unenägude tõlgendamisest”, 2. ptk; „Unenägudest ja unenägude tõlgendamisest”, 3. ptk.]

      10

      [Aristoteles, „Unenägude tõlgendamisest”, 1. ptk.]

      11

      [Lisa 1914] Unenägude ja haiguste seost käsitleb oma kuulsas teoses „unenägudest” ka kreeka arst Hippokrates.

      12

      [See lõik lisati 1911 joonealuse märkusena ja viidi 1914 üle põhiteksti. Vt ka

Скачать книгу