ТОП просматриваемых книг сайта:
Jumalaema kirik Pariisis. Victor Hugo
Читать онлайн.Название Jumalaema kirik Pariisis
Год выпуска 2013
isbn 9789949515714
Автор произведения Victor Hugo
Жанр Зарубежная классика
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Vähesed teadsid, kes too Willem Rym oli. Haruldane vaim, kes revolutsiooni ajal oleks hiilgavalt sündmuste eesotsas seisnud, kes aga viieteistkümnendal sajandil pidi sellega leppima, et ta põranda all intriigivõrkusid kudus ja «maa-aluses käigus elas», nagu hertsog de Saint-Simon ütleb. Muide, Euroopa esimene «sapöör» hindas teda kõrgelt. Ta oli Louis XI usaldatav kaastööline, ta võttis sageli osa kuninga salajastest üritustest. Need olid kõik asjad, millest rahvahulk midagi ei teadnud. See jälgis imestunult kardinali viisakust selle flaami armetu ilmega ametmehe vastu.
IV. MEISTER JACQUES COPPENOLE
Sellal kui Genti esimene võimukandja ja eminents vastamisi väga sügavaid kummardusi ja mõningaid poolsosinal lausutud sõnu vahetasid, astus uksest sisse pikka kasvu, laia näo ja tugevate õlgadega mees ning tahtis Willem Rymi kõrvale minna, meenutades temaga võrreldes peni rebase kõrval. Ta viltkübar ja nahkkuub eraldusid teravalt ümbritsevast siidist ja sametist. Arvates, et see on mõni sissepugenud tallipoiss, peatas teda uksehoidja.
«Hei, sõber, siia ei tohi,»
Nahkkuues mees tõukas ta oma õlaga eest ära.
«Mis see tobu minust tahab?» ütles ta nii kõva häälega, et kogu saal seda imelikku vestlust kuulama jäi. «Kas sa ei näe, et ma siia kuulun?»
«Teie nimi?» päris uksehoidja.
«Jacques Coppenole.»
«Teie seisus?»
«Sukakuduja Gentist, poe sildil kolm ketti.»
Uksehoidja tõmbus tagasi. Linnavanemaid ja bürgermeistreid teatada, sel polnud veel viga, kuid sukakudujaid, see oli liig. Kardinal oli kui nõelte otsas. Rahvas kuulas ja vaatas. Juba kaks päeva oli eminents kõik teinud, et neid flaami karusid libedaks lakkuda ja neile esinduslikumat ilmet anda. Tagasilangus oli ränk. Willem Rym aga astus kavala naeratusega uksehoidja juurde ja sosistas talle tasahilju:
«Teatage: meister Jacques Coppenole, Genti linna vanemate nõukogu sekretär.»
«Uksehoidja,» ütles kardinal kõvasti, «teatage: meister Jacques Coppenole, kuulsa Genti linna vanemate nõukogu sekretär.»
See oli viga. Willem Rym oleks üksi raskusest üle saanud, kuid kardinali oli Coppenole kuulnud.
«Ei, tont võtku!» karjus ta müriseva häälega. «Jacques Coppenole, sukakuduja. Kuuled sa, uksehoidja! Ei enam ega vähem. Tont võtku, sukakuduja kõlbab küllalt. Härra ülemhertsog on tihti Genti tulles minu tehtud sukki oma kinnastega katsunud.»
Puhkes naer ja käteplagin. Pariislased juba mõistavad nalja ja plaksutavad selle peale alati.
Lisame juurde, et Coppenole oli ise lihtrahva hulgast pärit ja siinne publik koosnes samuti lihtrahvast. Ühendus tema ja nende vahel tekkis silmapilkselt, vahetult, nagu elektrivool. Flaami sukakuduja ninakas käitumine, mis õukondlasi alandas, oli viieteistkümnenda sajandi pleebsi südametes äratanud mingi ebamäärase, alles veel selgumata eneseväärtusetunde. Too sukakuduja, kes härra kardinali ees nii trotslikult üles astus, oli nendega võrdne ja see oli väga meelt mööda neile vaestele kuraditele, kes pidid tavaliselt ikka austust ja sõnakuulmist osutama Sainte-Geneviève'i abti, selle kardinali sabakandja, foogti seersantide teenri ees!
Coppenole tervitas uhkelt eminentsi, kes omalt poolt vastu tervitas seda kõikvõimsat kodanikku, keda isegi Louis XI kartis. Sellal kui Willem Rym, see «tark ja kaval mees», nagu ütleb Philippe de Commines, neid mõlemat jälgis pilkava ja üleoleva naeratusega, asusid mõlemad oma paigale, kardinal üsna tusase, mureliku näoga, Coppenole aga rahulikult ja upsakalt, mõeldes kahtlemata, et sukakuduja kutse on sama väärt mis iga teinegi ja et Burgundia Marie, selle Marguerite'i ema, kelle mehelepanemisega Coppenole praegu ametis oli, oleks teda vähem kartnud kardinalina kui sukakudujana: kardinal poleks gentlasi ässitanud Charles Südi tütre soosikute vastu; kardinal poleks rahvast mõne sõna abil kindlustanud Flandria printsessi pisarate ja palvete vastu, kui see tapalava juurde tuli rahvalt oma soosikutele armu paluma; sukakuduja aga tarvitses ainult oma nahkses käises käsivart tõsta ja teie kaks pead langesid otsast, kõrged härrad, Guy d'Hymbercourt ja kantsler Guillaume Hugonet!
Vaese kardinali ebameeldivused polnud veel lõppenud ja tal tuli nii halba seltskonda sattudes kibedusekarikas põhjani juua. Lugeja pole vahest veel unustanud seda häbematut santi, kes juba proloogi ettekande alguses kardinali poodiumi narmastesse oli klammerdunud. Ta ei hoolinud põrmugi kõrgete külaliste tulekust, ja sellal kui prelaadid ning saadikud ehtsate flaami rasvaheeringatena ennast tribüünil kohtadele pressisid, oli tema ennast karniisil juba mõnusalt sisse seadnud ning oma jalad arhitraavil rahulikult risti pannud. See oli ennekuulmatu häbematus, aga kuna tähelepanu mujale oli pööratud, ei märganud teda esialgu keegi. Tema omapuhku ei pannud saali sündmusi mikski: naapollase muretusega kiigutas ta oma pead edasi-tagasi ja kordas üldises suminas vahetevahel masinlikult oma ühetoonilist: «Andke vaesele, halastage!» Ja kindlasti oli tema teiste hulgas ainus, kes ei suvatsenud pead pöörata, kui Coppenole ja uksehoidja omavahel sõnelesid. Kuid saatus tahtis, et sukakuduja-meister Gentist, keda rahvas nõnda sümpatiseeris ja kelle poole kõigi silmad olid pööratud, poodiumil esimesse ritta, just otse sandi kohale istus. Mitte väike polnud üldine imestus, kui flaami suursaadik ringi vaadates viimaks oma koha all santi silmas ja sõbralikult ta räbalatega kaetud õlale patsutas. Sant pöördus ümber. Mõlemad üllatusid, tundsid teineteise ära ja mõlema näod hakkasid särama. Vaatlejaist vähematki hoolimata, käsi teineteise käes hoides, hakkasid sukakuduja ja kerjus omavahel tasakesi sosistama. Clopin Trouillefou räbalad poodiumi kuldbrokaadil jätsid mulje, nagu roomaks tõuk apelsinil.
See sündmus oma uudsusega äratas saalis nii suure lõbu ja lusti tormi, et kardinal varsti sellest tähelepanelikuks sai. Ta kummardus veidi ettepoole, ja kuna ta oma paigalt väga ebamääraselt märkas ainult Trouillefou häbiväärseid kuueräbalaid, arvas ta muidugi, et sant almust palub. Säherdusest jultumusest nördinuna hüüdis ta:
«Härra paleefoogt, visake see lurjus jõkke!»
«Jumal hoidku, härra kardinal,» ütles Coppenole, ikka veel sandi kätt oma käes hoides, «see on üks mu sõpru.»
«Tore!» karjus rahvahulk. Sellest silmapilgust peale oli meister Coppenole Pariisis nagu Gentiski «rahva hulgas heas krediidis, sest säärased mehed on seda alati, kui nad nii taltsutamatud on», ütleb Philippe de Commines.
Kardinal hammustas huulde. Kummardudes oma naabri, Sainte-Geneviève'i abti poole, ütles ta poolsosinal:
«Peab ütlema, on aga saadikud, keda ülemhertsog meile saadab, et teatada printsess Marguerite'i tulekust.»
«Eminents,» vastas abt, «te olete liiga viisakas nende flaami kärssade vastu. Margarita ante porcos (Pärleid sigade ette – lad. k.).»
«Öelge parem: Porcos ante Margaritam (Sead pärli (Margarita) ette – lad. k.),» vastas kardinal naeratades.
Kogu väike sutaanides kaaskond sattus vaimustusse sellest sõnademängust. Kardinal tundis pisut kergendust: nüüd oli ta Coppenole'iga tasa, ka tema oli oma nalja visanud ja pealegi sellise, mis heakskiitmist leidis.
Nüüd aga lubatagu küsida neilt lugejailt, kel võimet on kujusid ja mõtteid üldistada – nagu seda tänapäeva stiilis öeldakse – , kas nad ka küllalt elavalt kujutlevad vaatepilti, mida neile pakub Palee suursaali määratu rööpkülik praegusel silmapilgul? Keset saali, vastu läänepoolset seina on avar ja suurepärane kuldbrokaadiga kaetud poodium, kuhu läbi teravakaarelise ukse rongis sisse astuvad tähtsa näoga mehed, keda uksehoidja järgemööda kriiskavalt nimepidi hüüab. Esimestel pinkidel on juba aset võtnud auväärt kujud nirginahkades, sametis ja purpuris. Ümber vaikiva ja tähtsailmelise poodiumi on ees, all, kõikjal suur rahvahulk ja suur sumin. Tuhat pilku on suunatud igale näole poodiumil, tuhat suud sosistavad igaühe nime. Vaatepilt on tõesti huvitav ja väärib vaatlejate tähelepanu. Aga mis palagan see seal üsna taga saali otsas on, neli kirjut narri üleval ja neli teist samasugust all? Ja kes on