ТОП просматриваемых книг сайта:
Džungliseaduste vangid. Kati Murutar
Читать онлайн.Название Džungliseaduste vangid
Год выпуска 2011
isbn 9789949491001
Автор произведения Kati Murutar
Жанр Зарубежные любовные романы
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Erukalur kudus kalavõrku, mida mede randas muttideks nimetatakse, hoidis minu tuleku puhuks sidemest juba lahti mässitud jalga taburetil, et see ülespidi urvitudes paiste ei läheks (nagu õpetas lastearst Ingel), põletikutõrjeks paar teelehte peal. Nagu õpetab rahvatarkus. Kaameraist väljagi tegemata seletas ta, kuni haava kasisin, pulberdasin ja sidusin, et praegu kootava muti silmapikkus on sestap pikem kui nendel, mida ta mu tütardele on õpetanud; et see on suuremate aukudega mutt, millest alamõõdulised kalad peaksid läbi lipsama, mitte kalamehe kassikaussi sattuma või eurotrahve tooma.
Lahkuvaile meile järele vaadates vajus Aadu punane tukapahmakas kurbade silmade kohale, et tavapärane pisar välja ei paistaks.
«Vaata et sa siis ei unusta homseks oma maja minu nimele tegemast!» hõikasin talle silma pilgutades üle õla. Tema üksikutest sugulastest mõned olid oma mõõtkava kohaselt veendunud, et ma viisin talle Sipsiku ja hoidsin neil mõlemal silma peal ilmtingimata selleks, et Aadu kollane ja kiivas isamaja endale saada.
«Lehma sitta!» urises Aadu ilma igasuguse naljatujuta.
«Süüa!» nõudsid tütred ja pesamuna, kui üksnes napiks vahepeatuseks koduõuele kimasin. Kaamera ringles mööda norra laudisega välisseina – see on see ülestikku löödud servamata laudade pikutine variant, ja mööda poola laudisega siseseinu – kui servamata lauad on põiki, siis ongi poola. Jäädvustas mu maalikogu, milles igal teosel on oma legend ja lugu. Ahmis endasse mu lapsi ja loomi ja jättis õigupoolest kaunis kergendavalt millessegi-kellessegi liialt süvenemata. Vaja mul rääkida seda lõpmatust leierdamisest ära pruugitud lugu, kuidas Harald sõitis just siis sõpradega üle Atlandi, kui Pärnu maja Mereveere talu vastu vahetasime, ja et raskelt rasedana pidin kipatisest maja ehitamiseks maha müüma järjest kõik meie hobused, kellega mul kõhukana polnud võimalust-aega-raha tegeleda ja nii edasi! Tsurr! Enam ei räägi. Ja Haraldile ka ei hõõru enam nina alla patoloogiliselt korduvat refrääni «Siis, kui sina olid Atlandil ja mina…»
Ja mina sukeldusin pärast seda, kui olin lastele söögi lauale laotanud ja Leoni püksist kaka kõrvaldanud – selge, et õed saavad, aga ei taha sibida ning väikevend ei malda paraku potil punnitada –, poe taha sirelipõõsastesse. Eesti külades pole miskipärast selliseid kohvikuid ega kõrtse nagu Skandinaavias, Ameerikas või igal pool mujal, kus võetakse arvesse: maarahvas tahab kah omavahel kusagil kohtuda ja juttu rääkida ilma, et peaks poe ees või üksteise pool jõmisema. Kui me lastega Paadremaal lauljanna Helil külas käisime ja spontaanselt Mõtsu külapoe esist koristasime, ütles poeomanik, et tal – nagu paljudel teistel kaupmeestel – oli küll baar, aga ta pidi selle kinni panema, sest poolkodutud muutsid õhkkonna jututavaid külanaisi peletavaks, lakkusid end soojas ruumis kähku laua alla ning poemüüja oli hullus hädas nende väljasaamisega, et siis küla ainus asutus öörahule saada. Ja nii igal pool.
Mereveere sirelite vahelise laua taga istusid õnneks kõik need, kes alati, ja keda täna oli vaja selleks, et suureliselt lubatud lappaja tegelikult ka sadamast lahele viia. Vunts ehk siis Normani vahepealne kasuisa, oli sõidusoodsalt selge. Sidemeis Norman viimseni vinditu, sest sarnaselt Aaduga oli ka temal haavade paranemiseni igasugune trimpung ja tillemgi tinistus ära keelatud. Ja muidugi Mann. Mahlakas ja lopsakas blonderiin, kelle legendaarsetest lugudest unustamatuim oli juhtum isekallutaja ja põgeneva võmmiga. Natuke napsune emand kavatses killustikukoormaga kalluri roolis Pootsist kottu ää tulla, aga tollal miilitsaks nimetatud kiusaja haakis end sappa. Ega Mannil ei olnud mõttes millut tappa, aga ähmis käsi krabas vale kangi, kui ta eest ära paarutama asutas. Kalluri kast hakkas kerkima nagu halb unenägu, kuri saatus ja viimne kohtupäev ühtekokku ning kummutas killustiku sinitriibulise sidruni katusele ja edasi ühtlase joana mööda maanteed. Et prints teaks tähistatud teed pidi järgneda printsessile kruusateral… Ühesõnaga sidrun tegi kannapöörde ja pages Pootsi poole tagasi ning järgmisel päeval läks Mann pahategijat otsivatele miilitsatele uksele vastu, lokirullid peas, roosa negližee seljas ja teatas, et tema on muuseas naine ja kui tugevam pool teda solvab, kavatseb ta kohemaid minestusse langeda, kolm päeva liikumatult lebada ning jokk.
Jokk jah. Kuidas ma lappajale ka hagu ei andnud, taganttuules Kihnu poole kihutavatele Muhu väina regati sõitjatele me järele ei jõudnud. Ei jõudnud, ei jõudnud ja ei jõudnudki!
Mann ja Vunts lasid vööris mõnuga kaheliitrist karupildiga plastikõlut, Norman õilmitses lootuse paistel kaamera ette jääda ning Fanki külmetas lappaja põhjas. Et minu lootus lappajaga ümber Haraldi laeva uhke ring teha, loodus- ja füüsikaseaduste nahka tuuldus, oli mul mornilt tagasi podisedes üsna ükskõik, mis mulje jääb. Et tele-visiitkaart monteeritakse üsna ilmselt niimoodi kokku, et tundub, justkui untsantsakas poseeris korraks tüüri küljes ja istus ülejäänud aja karusnahkses kasukas padja peal. Nojaa, üleni morn va Jausa emand siiski ei olnud, sest Vunts ilmutas nii suurt usaldust, et suunas vööris peesitades vaid üksikute mühatuste saatel mind luigepesi tulvil neeme ja mu enese maid piirava muuli vahelt paadikanalisse.
«Näe, sellesama muuli peal pildistaski kunstfotograaf mind ja ühte teist, viimse vindi peal rasedat empsi ürgmudastena ja sellest sai väga kihvt seeria, mida mõistagi sadat kanti kööbakalt tõlgendati ja…» oli kõik see jutt, mille sadamakaile ronides rääkimata jätsin. See oleks olnud ilmselt viimane piisk naturalismust, mis murdnuks pealinnameeste vastupanu minu tavalisele elulaadile – nende jaoks otsatult ogarale ja hõlmamatule. Sest väike Fanki tunnistas väga väsinult ja läbiraputatult-tuulutatult, et teiste džunglivangidega käidi visiitkaarte filmimas põhiliselt Stockmannis ja Radissonis ning et Muru-mutt peaks vist tõesti mõneks ajaks pagema džunglisse puhkusele, kust lapsed, kirja- ja sotsiaaltöö, koerad ja hobused teda kätte ei saaks.
31. juulil
Hoopis hirm sai mu kätte.
Hirmude kobar lausa. Esiteks ähm tundmatuse ees. Täpsemalt läbikukkumise ees ses tundmatuses. Pärast keskkooli ei läinud ma ju tegelikult igatsetud kunstiülikooli skulptuuri eriala katsetelegi, et mitte läbi kukkuda, vaid hoopis kergema vastupanu teed ja täispanga peale Tartu Ülikooli ajakirjandusteaduskonda. Võimaliku läbikuku eest ei kaitseks mind praegu seegi, kui oleksin juhuslikult varasemate aastate robinsonaade jälginud – Emil ütles ju, et meie jaoks valmis pandud raju-junkelis on kõik sootuks teistmoodi.
Hirm vähe-asjasuse pärast. Tegelikult ei vaja inimene kuigi palju rõivaid ega muud pudipadi ning reisidelegi võetakse enamasti liiga palju hilpe-vidinaid kaasa. Ent kui Sisevetele lapsi hoidma tulnud ämm mu kahte tillukest, homseks valmis pakitud seljakotti nähes ahhetas, kas see ongi kõik, tekkisid mul eneselgi kahtlusedkõhklused. Ühte märsikesse olin pakkinud kogu selle suurt-ei-midagi, mis oli lubatud junkelisse endasse kaasa võtta. Teksad, pluus, päevitusriided, päevikukaustik ja tennised. Lühikesed püksid, sandaalid, T-särgi ja mütsi oli Lembit produktsioonimansa poolt lubanud.
Teises märsis olid isiklikud lühikesed püksid, safari kombinesoon, tagavara Tsärk, dokumendid ja rahakott.
Tühi rahakott, täpsemalt. Ja seesinane tühjus tekitaski kõige hirmuma hirmu. Kangesti vahva on toimetustes sunnismaistena tagumiktunde tegevate kolleegide ees oma vabadusega kiidelda. Ja kadedust tekitada, et võin ise teemasid valida ja väljaannetelt vastu võtta just need tellimused, mis mulle sobivad. Ent tegelikult ma ju tean juba neljateistkümnendat aastat vabakutselisena, mida see tähendab, kui kunagi ei tea, milliseid summasid ühelgi kuul pangaarvele oodata on.
Tore muidugi, et mitmed tele- ja raadiojaamad on lasknud mul mitmeaastaseid autorisaadete-sarju teha ning et Eesti ajakirjademaastikul on nii palju väljaandeid, et neisse korraga ja vaheldumisi kaastööde muljumine elatab laias laastus ära küll. Tegelikult ei loe ei aunimetus FIE, mis mul varem oli, ega viimastel aastatel ohjatud OÜ Muru Mari – selleks et omadega välja tulla pean igal juhul mitme inimese töökoormat vedama. Ükski koosseisuline ei vihu ühes kuus kümmet pikka ajakirjaartiklit, millest igaüks eeldab mitut intervjuud, kommentaari ning sageli