LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Kajivah. „Sa unustad end, poiss. Ka Päästja on Sharum.”

      „Oli Sharum,” ütles Asukaji. „Nüüd kannab ta valget.”

      Juba selsamal päeval alustas Kajivah Ashani mahitamist ning tiris Ashia, Shanvah’ ja Sikvah’ Shar’Dama Ka ette, nõudes tüdrukute kuulutamist dama’ting’ideks.

      Aga Päästjale ja Damajah’le ei esitatud nõudmisi. Kajivah ja tema tütred pälvisid valge loori. Ashia saadeti koos nõbudega dama’ting’ide paleesse.

      „See on ainult hea, õde,” väitis Asukaji, kui tüdrukud lükati ootel Damajah’ rüppe. „Nüüd pole meie isal ega Päästjal vähimatki põhjust keelata sinu paaripanekut Asome’iga.”

      Ehkki Kajivah ei tundunud rahul olevat, ei mõistnud Ashia, mispärast. Päästja oli nimetanud neid oma vereks ja nad auavaldustega üle külvanud. Ashial polnud soovi saada dama’ting’iks, kuid kes teab, mis saladusi võib ta õppida nende palees?

      Kai’ting. Talle meeldis selle kõla. See oli võimuküllane. Kuninglik. Shanvah ja Sikvah olid hirmul, Ashia aga läks rõõmuga.

      Damajah toimetas tüdrukud suurest saalist välja erasissekäigu kaudu. Mis oli juba iseenesest au. Seal ootasid Kaji hõimu Damaji’ting Qeva, viimase tütar ja pärija Melan ning üks Damajah’ tumm eunuhhist valvur.

      „Tüdrukutele tuleb iga päev neli tundi õpetada lugemist-kirjutamist, laulmist ja padjatantsu,” juhendas Damajah Damaji’ting Qevat. „Ülejäänud aja kuuluvad nad Enkidole.”

      Päästja kaasa noogutas eunuhhi poole ja Ashia ahhetas. Shanvah klammerdus tema külge. Sikvah puhkes nutma.

      Damajah ei teinud märkama, vaid kõnetas eunuhhi. „Tee neist midagi kasulikku.”

      Nie’Damaji’ting Melan juhatas neid läbi dama’ting’ide paleealuse. Räägiti, et dama’ting’id suutvat hora võlujõu abil ravida mis tahes haavu, aga selle naisterahva käsi ja küünarvars olid õõvastavalt armilised, väändunud koletuks käpaks, mis meenutas Ashiale alagai’sid kujutavatel maalidel nähtut.

      Sikvah nuuksus ikka veel. Shanvah, kelle silmad olid samuti pisarais, kallistas teda.

      Sina oled eeskujuks hõimu kõigile noortele naistele, ütles Ashia isa kunagi. Ja seepärast olen ma sinuga rangem kui teistega, et sa meie peret eales ei häbistaks.

      Nõnda oligi Ashia õppinud hirmu varjama ja pisaraid tagasi hoidma. Ta polnud nõbudega võrreldes sugugi vähem kohkunud, kuid oli vanim ja tema järgi joonduti. Tema selg kaardus uhkelt, kui jõuti väikese ukseni. Enkido tõmbus sissekäigu kõrval seina äärde, kuna Melan juhtis nad avarasse kahhelkividega kambrisse. Seinu palistavates nagides rippusid valged rüüd ja pikad valged siidiribad.

      „Võtke rüüd ära,” käskis Melan, kui uks sulgus.

      Nõod ahhetasid ja kõhklesid, aga Ashia teadis, et Everami mõrsjaga vaielda on rumal – ning kasutu. Väärikust säilitades lükkas ta peakoti kuklasse ja sikutas peene musta siidrüü ült. Selle all lamendas tärkavaid naisekumerusi rinna ümber seotud lai siidiriba. Ka bido oli peenest mustast siidist, säigmed hõlbu ja mugavuse huvides põimitud lahedalt ja lihtsalt.

      „Võtke ära,” ütles Melan. Tema pilk vilksas Shanvah’le ja Sikvah’le, kes kõhklesid ikka, ning hääl sähvas kui piitsaplaks. „Kohe!”

      Hetk hiljem seisidki kolm tüdrukut alasti ja viidi toa kaugema otsa kaudu kümblusruumi, suurde looduslikku koopasse, mida kõrgel ülal kivilaes valgustasid loitsutuled. Sügaval veepõhjas katsid põrandat marmorplaadid. Vett hoidsid liikvel ehispurskkaevud, õhk auras palavusest. Isegi Kajivah’ kümblusruum jäi sellele alla.

      Vees oli tosinaid tüdrukuid, kelle vanus küündis lapseeast kuni täisea lävel naisteni. Nad seisid pestes kivibasseinis või pikutasid servas libedatel kiviastmetel, kitkudes karvu ja lõigates küüsi. Korraga vaatasid nad üles, et uustulnukaid kiigata.

      Teiste tüdrukute seltsis kümblemine polnud Ashiale ja nõbudele võõras, kuid sellel kümblusruumil oli isa palee naistetiivaga üks ehmatav erinevus – siin oli kõigil tüdrukutel pea kiilaks aetud.

      Ashia tõstis käe ja kompas oma lopsakaid võitud juukseid, mida oli hooldanud terve elu, lootuses tulevasele abikaasale heameelt teha.

      Melan tabas tema pilgu. „Silita aga, tüdruk. Oled neist tükiks ajaks ilma.”

      Nõod ahhetasid ja Shanvah pani käed kaitsvalt pealaele.

      Ashia sundis end lahti laskma, langetas käed, tõmbas rahustuseks hinge. „Need on vaid juuksed. Need kasvavad jälle.” Silmanurgast jälgis ta, kuidas nõodki rahunesid.

      „Amanvah!” hõikas Melan ning ette astus üks Sikvah’-vanune tüdruk. Naiselikuks kehakujuks liiga noor, ent silmnägu oli paljuski nagu Damajah’l.

      Ashia südamelt veeres kivi. Püha Amanvah oli nende nõbu, Päästja ja Damajah’ esmasündinud tütar. Kunagi olid nad sama lähedased kui Asome ja Asukaji.

      „Nõbu!” tervitas Ashia soojalt ja sirutas käed. Sellest oli aastaid, kui ta viimati Amanvah’ga mängis, kuid vahet polnud. Amanvah on nende veri ja aitab neid siin veidras tundmatus paigas.

      Ashia pilku eirati ja välditi. Amanvah oli Ashiast mitu aastat noorem ja mitu tolli lühem, aga tema poos andis mõista, et nõbusid peetakse nüüd madalamal seisvateks. Plika liikus voolava sujuvusega, kõndis ümber tüdrukute Melani juurde ja vaatas Kihlatu kohta julgelt nie’Dama’ting’ile silma.

      „Kas nad tulid padjatantsu õppima?” irvitas ta. Sageli saadeti enamasti vaestest peredest neiud padjatantsutundideks paleesse, enne kui suurde haaremisse müüdi. Mõned läkitati ka isakoju tagasi, mõrsjatena, kes võisid pruudilunas sisse tuua varanduse.

      Melan noogutas. „Iga päev tund aega. Ja tund aega laulmist. Kolmas tund kirjutamist, neljas kümbluseks.”

      „Ja ülejäänud aeg?” küsis Amanvah. „Te ei kavatse neid ometi Varjude Kambrisse lubada?” Sellest nimest kerkis Ashia ihule kananahk, palavuse kiuste püüdis ta mitte väriseda.

      Kuid Melan raputas pead. „Ülejäänud aja õpivad nad sharusahk’i. Nad kuuluvad Enkidole.”

      Tüdrukute seast kõlas ahhetusi ja koguni Amanvah’ ilme venis pikaks.

      Ashia surus maha lõrina. Tema oli Päästja veri. Enkido oli tühine poolmees. Ta on ehk sunnitud kuulama eunuhhi juhtnööre, aga Nie võtku, tolle omandi hulka ta end ei arva.

      „Aja neil pea paljaks ja õpeta nad bidot põimima,” ütles Melan.

      Amanvah kummardas. „Jah, nie’Damaji’ting.”

      „Tänan, nõb…” alustas Ashia, kuid vaevalt oli Melan lahkunud, kui Amanvah pöördus eemale. Sõrmenipsuga osutas ta kolmele vanemale tüdrukule, kes tulid, et Ashia ja kaaslased sedamaid vette talutada.

      Amanvah seadis sammud tagasi tüdrukute summa, jätkas jõude lobisemist ning eiras täielikult Ashiat, Shanvah’d ja Sikvah’d, kuni nie’dama’ting’id lõikasid ära nende kaunid juuksed ja ajasid pead paljaks. Ashia vahtis kaugusse, maadeldes kahjutundega paksude kiharate kadumise üle.

      Edasi tõi nie’dama’ting seebiklotsi ja habemenoa. Ashia tardus, kuna tüdruk seebitas tema peanaha vahule ja pruukis vilunud liigutustega nuga.

      Kui see oli lõppenud, naasis Amanvah. Lubamata kellelgi endale silma vaadata, põrnitses ta kuhugi kõrgusse. „Kuivatage end.” Plika osutas erevalgete, värskelt volditud kuivatusrätikute kuhjale. „Siis järgnege mulle.”

      Taas pöördus ta eemale, kuni end kuivatanud Asia ja kaaslased järgnesid kõrgile nõole uuesti riietusruumi. Kolm nende juukseid lõiganud tüdrukut kõmpisid kannul.

      Amanvah jalutas valge bidosiidi ohtratest rullidest mööda kambri tagaossa, kus oli lakeeritud kast. „Teie ei ole dama’ting’id.” Ta viskas igaühele kastist rulli musta siidi. „Teie

Скачать книгу