Tõde või tegu: Stella - Kristi Piiper

Скачать книгу

Kell oli juba kolm, ja ta oli tädi Astale lubanud kahe ajal kodus olla. Tädi ei nõudnud Stellalt just palju, kuid üks, mida ta alati tähtsaks pidas, oli lubatud kellaaegadest kinnipidamine. Stella, kes ei tahtnud tädiga mingeid pahandusi, üritas seda reeglit võimalikult täpselt järgida.

      Hingeldades jõudis ta nende kahekorruselise kivist kortermajani, avas võtmega ukse ja astus esikusse. „Tere, ma jõudsin! Veidi kauem läks koolis, kui ma arvasin. Ostsin endale saapad ka, vanad olid nii kulunud!” hõikas Stella juba esikust. Ta kartis, et tund aega hilinemist on Astale väga vastukarva. Kuid keegi ei vastanud.

      Stella võttis oma soolalaigulised vanad saapad jalast ja asetas esikupõrandale. Ära ka ei raatsinud neid visata, need oli ema aasta tagasi, just enne kadumist ostnud. Ta astus jahedale esikuvaibale. Sokivarbad olid mustad ja märjad, saapad olid läbi lasknud, kui ta lörtsistel tänavatel jooksis.

      Põranda naksudes astus Stella esikust kööki. Prr, kui külm! Ahi tuleb kähku küdema panna, mõtles tüdruk taburetile astudes ja otsis silmadega ülemistelt köögiriiulitelt tikke, mis ta tädi Asta eest kõrgele peitu tavatses panna. Tikud leidnud, vajutas Stella köögi aknalaual seisva pisikese raadio tööle, sealt tulid parajasti uudised.

      Huvitav, kas tädi Asta magab, tavaliselt ta midagi ikka vastuseks ühmab, kui temaga rääkida. Stella pesi köögis käed, pigistades nõudepesuvahendi pudelist oma külmadele kätele sidrunilõhnalist vahendit ja lastes kätel kuuma vee all soojeneda. Ilma kinnasteta jooksmisest olid need punaseks ja karedaks tõmbunud.

      „Ma panen ahju käpelt kütte ja siis teen kohe meile midagi süüa!” hõikas Stella üle veesolina suurde tuppa tädi Astale. Ta kuivatas oma õhetavad käed ruudulisse köögirätikusse ja kükitas ahju ette maha. Õnneks oli ta eelmisel päeval kuurist ka tänaseks piisavalt puid toonud ning toppis ettevaatlikult, et mitte pinde saada, halud ahju, lisas siis nende vahele mõned ajalehed ja süütas tikuga tule. Ta oli aasta ajaga selle nii selgeks saanud, et polnud midagi lihtsamat kui ahju kütte panemine. Mõnus ja veidi kõrvetav soojus levis mööda tema nägu ja ta tundis, kuidas nahk pealt jälle soojaks muutus. Käed olid veel punased ja põsed õhetasid külmas jooksmisest, kuid ülejäänud kehal oli liikumisest soe. Stella võttis sokid jalast ja sättis ahju juurde kuivama. Tema varbaküüned olid lakkimata ja jalad talvega kahvatuks muutunud. Ta tõmbas varbad konksu, need ei näinud sugugi sellised välja, nagu ta oleks tahtnud.

      Stella ootas, et ahi korralikult küdema jääks ja kükitas avatud ahjuukse ees. Köögis oli hommikuse kaerahelbepudru lõhn. Stella heitis lõhna tundes pilgu automaatselt köögilauale, tädi Asta ei olnud jälle oma putru isegi mitte puutunud. Ta sõi viimasel ajal üldse järjest vähem ja vähem. Ilmselt jõi ta selle võrra enam. Stella teadis, et igal nädalal, tavaliselt siis, kui tema koolis oli, käis vanatädi juures üks meesterahvas, kes maal elades tema naaber olnud oli, ning tõi talle paberkotiga napsu. Sama käiguga viis ta ka tühjad pudelid minema. Stella tegelikult täpselt ei teadnud, mis selles kotis oli, millega mees alati lahkus, kuid mis muu see olla sai kui pudelid. Ilmselt oli neil see kokkulepe juba aastaid kehtinud ning vanamehe loppis näo järgi otsustades kahtlustas Stella, et tädi tallegi pudelites maksis.

      Kuid tüdruk tundis, et see kõik ei puutu temasse. Nii vana inimest niikuinii enam ümber ei kasvata, las ta siis olla, kui tal nii lihtsam elada on, oli Stella leppinud. Ema oli kunagi ammu vihjanud, et tädi Astal on väga raske ja keeruline elu olnud. Stella oli seisukohal, et nii kaua kuni tädi valikud teda ei puuduta, tehku, mis tahab. Kuid juba mõnda aega oli see mees käinud kaks korda nädalas. Stella aimas, et ju siis olid napsikogused vaikselt suurenenud. Natuke muretsema pani see kõik küll, tädi tervis ei olnud viimasel ajal enam eriti hea tundunud. Mida sellised alkoholikogused ühe vana naisega teha võisid, ta ei teadnud.

      Nii, ahi köeb, oli Stella rahul. Ta lõi kiirelt paar muna pannile, praadis eelmise päeva kartulipudru, hakkis kurki ja tomatit ning segas need hapukoorega salatiks. Lihtne ja kiire lõunasöök oligi valmis.

      3. OSA

      TÄDI ASTA

      Stella tõstis panni kuumaalusele ja läks suurde tuppa. Võis sööma hakata. Ta ei olnud tahtnud tädi Astat segada, enne kui toit valmis. Tüdruk oli kindel, et tädi on jälle diivanile magama jäänud, kui ta Stellale enne vastanud ei olnud. Alkoholiuimas vana naine tegi tihtipeale pärastlõunaseid uinakuid. Kuid elutuppa astudes märkas Stella, et tädi ei magagi. Ta istus tumba peal ja kiigutas ennast kummaliselt edasi-tagasi, ise samal ajal aknast välja vaadates.

      „Tädi… Ma tegin süüa, kas toon sulle siia?” küsis Stella ettevaatlikult Asta selja taha seisma jäädes.

      „Sai välja, sai välja,” ümises tädi Asta madalal häälel vastuseks. Tema kõne oli kuidagi pudistav.

      „Mis? Kesse kust välja sai?” küsis Stella vaikselt ja tundis, kuidas kananahk ta keha üleni kattis. Tädi käitus nii imelikult. Oli temaga ikka kõik korras?

      „Tuli välja. Sai… Sai… Sinu isa. Jah, jah. Tuligi,” noogutas tädi nüüd pead ja vaatas ühe silmaga Stella poole. Teine silm vaatas hoopis teises suunas. Stellal hakkas kõhe. Mis tema silmadega on ja mida ta ometi isast räägib? Mehest, kelle kohta ei ema ega tädi Asta kunagi sõnagi rääkima nõus ei olnud?

      Stella kükitas tumbal koogutava tädi ette maha ja vaatas talle alt üles otsa. Asta silmad olid kummaliselt klaasistunud ja üks suupool ja silmalaug alla vajunud. Issand, mis tal ometi on?! Stella katsus talt midagi küsida, aga tädi ei reageerinud.

      Tüdruk jooksis esikusse, haaras käekotist oma telefoni ja valis käte värisedes numbri 112. Tädi Astal tundus mingi haigushoog peal olevat, ta ei julgenud teda niimoodi jätta. Päästekeskuse töötaja vastas kutsungile kohe ning palus Stellal olukorda kirjeldada.

      „Tere, palun tulge kiiresti, midagi on mu vanatädiga lahti! Ta ei reageeri mu küsimustele ja ta üks silm ja suupool on imelikult. Ei, ma ei tea, mis tal juhtus! Ei kukkunud! Praegu istub tumba peal. 65-aastane on. Hästi.”

      Öelnud veel oma aadressi, pani Stella telefoni ära ja jooksis kööki, et tädile vett tuua. Äkki ta tahab juua? Äkki peaks talle aspiriini andma või midagi? Kunas see kiirabi juba tuleb?! Stella tundis, kuidas temas hakkas maad võtma paanika. Teda haaras hirm, et tädiga võib midagi juhtuda, ja hirm, mille pärast ta tegelikult häbi tundis – egoistlik kartus lastekodusse sattuda, mis tundus suuremgi kui hirm tädi surma ees. Stellal oli selle pärast piinlik ja ta raputas mõtte eemale peletamiseks pead, kuid ta ei saanud midagi teha, et see jälle tagasi tuli. Ta oli ju ainult viieteistaastane, tal ei lubataks elu sees ilma hooldajata koju elama jääda.

      Stella lasi klaasi külma vett täis ja läks tagasi teise tuppa. Tädi oli tumbalt maha vajunud ja lamas selili maas, silmad lahti. Stella kükitas Asta juurde, keeras ta vasakule küljele ja painutas pea kergelt kuklasse. Ema oli kunagi õpetanud, et nii on hingamisteed kõige paremini avatud ning kui on kindel, et ei ole olnud kukkumist, siis on see kõige õigem asend abi ootamiseks.

      „Tädi Asta, mis sul on!? Palun vasta, mis sul juhtus?! Kas sa tahad vett? Tahad midagi? Ütle palun, mis ma tegema pean!” palus Stella poolteadvusetu tädi kõrval maas põlvitades ja hakkas siis nutma. Tädi ei vastanud, lihtsalt vaatas teda, justkui tahaks midagi öelda, aga ei suuda. Prillid olid ninalt maha libisenud ja suu viltuselt lahti vajunud.

      Õnneks hakkas samal hetkel kuskilt lähedalt kostma kiirabiauto sireen. Abi on teel, kõik saab korda, korrutas Stella endale ja paitas tädi halli pead. Õrnalt võttis ta vanal naisel viltu vajunud prillid eest ja asetas need diivanilauale. Ta ei teadnud, mida ta veel teha saaks.

      Kiirabibrigaad tegi ukse lahti ja sisse tormasid kaks naisterahvast ja üks suurem turskem meesterahvas, kes jäi äraootavalt ukse kõrvale seisma. Naised hakkasid tädi ümber toimetama.

      „Kas te kuulete mind, proua? Mis teie nimi on? Mis teil juhtus?” küsis vanem naisterahvas valju häälega tädi Astalt. Vastust ei järgnenud, meesterahvas ukse juures sai korralduse tuua kanderaam. Noorem naisterahvas paigaldas seni tädile vilunud liigutusega kanüüli. Stella mõistis, et tädi viiakse haiglasse. Appi, mis tal küll viga on! ahastas Stella ja vaatas ilmselt nii küsivalt naistele otsa, et üks neist hakkas palumatagi selgitama.

      „Tõenäoliselt

Скачать книгу