LITMIR.BIZ

Скачать книгу

tead.”

      „Inevera isa oli Damaj, Kaji lähim sõber ja nõuandja,” ütles Inevera. „Evejah’s on kirjas, et Kaji armus tema ilusse esimesest pilgust, kuulutades selle Everami tahteks, et temast sai Kajile esiknaine.”

      Kenevah turtsatas. „Damajah oli enamat, tüdruk. Hoopis enamat. Kajiga patjadel lamades sosistas ta mehe kõrva tarkust, tuues abikaasale senikuulmatu võimu. Tema suu kaudu olevat kõnelnud Everam, mispärast see nimi tähendabki Everami tahet.

      Inevera oli ka esimene dama’ting,” jätkas Kenevah. „Tema kinkis meile ravitsemise, mürgid ja hora võlujõu. Ta kudus Kajile nähtamatuse keebi ning uuristas loitsumärgid tema vägevasse odasse ja krooni.”

      Kenevah vaatas Ineverale otsa. „Ja kui Sharak Ka on ligi, tuleb ta uuesti, et leida järgmine Päästja.”

      Inevera ahhetas, kuid Kenevah silmitses teda armulikult. „Ma olen näinud sadat sinu nimega tüdrukut samal kombel ahhetamas, plika, aga mitte keegi ei ole meile Päästjat toonud. Kui palju on teid ainuüksi Damaji klannis? Kakskümmend?”

      Inevera noogutuse peale Kenevah uratas. Ta õngitses kirjutuslaua sahtlist raske kulunud nahkköites raamatu. Seda kunagi ehtinud lehtkullast olid järel vaid kübemed.

      „Evejah’ting,” ütles Kenevah. „Sa loed selle läbi.”

      Inevera kummardas. „Loomulikult, Damaji’ting, kuigi ma olen püha raamatut juba korduvalt lugenud.”

      Kenevah raputas pead. „Sa lugesid Evejah’d, Kaji sõnu, ja neidki on aastate jooksul muudetud, et need dama’de eesmärkidega sobiksid. Aga Evejah on ainult pool lugu. Selle paarilise, Evejah’tingi kirjutas Damajah ise, see sisaldab tema tarkusi ja kirjeldust Kaji võimuletulekust. Sa õpid selle lehekülg haaval pähe.”

      Inevera võttis raamatu. Ehkki lehed olid uskumatult õhukesed ja pehmed, oli Evejah’ting sama paks kui Evejah, mida Manvah oli teda lugema õpetanud. Ta surus raamatu nagu varaste eest kaitstes rinnale.

      Damaji’ting ulatas talle pungis musta sametpauna. Kui Inevera selle võttis, kostis sealt klõbinat.

      „Sinu hora-paun,” kuulutas Kenevah.

      Inevera kahvatas. „Seal sees on deemoniluud?”

      Kenevah raputas pead. „Läheb mitu kuud, kuni sa oled tõelise hora puudutamiseks piisavalt koolitatud, ja tõenäoliselt veel aastaid, enne kui sind lubatakse Varjude Kambrisse endale arbusid voolima.”

      Inevera sõlmis paelad lahti ja tühjendas pauna peopesale. Oli seitse savist arbu, igaühel eri arv tahkusid. Need olid deemoniluude moodi mustaks lakitud, tahkudele uuristatud punased märgid.

      „Arbud võivad sulle paljastada kogu maailma saladused, kui õpid neid õigesti lugema,” ütles Kenevah. „Need on meeldetuletus sellest, mille poole sa pürgid, ja vahend õppimiseks. Evejah’ting on suuresti pühendatud neist arusaamisele.”

      Inevera poetas arbud tagasi kotikesse ja nööris selle kinni, pistes kotikese ohutult taskusse.

      „Nad hakkavad sind vihkama,” hoiatas Kenevah.

      „Kes, Damaji’ting?” küsis Inevera.

      „Kõik,” vastas Kenevah. „Kihlatud ja Mõrsjad ühtmoodi. Mitte ainuski naine siin ei tervita sind rõõmuga.”

      „Miks?” küsis Inevera.

      „Sest sinu ema ei ole dama’ting. Sa ei sündinud valget rüüd kandma,” ütles Kenevah. „Sellest on kaks inimpõlve, kui arbud viimati mõne tüdruku kutsusid. Sul tuleb kaaslastest kaks korda rohkem vaeva näha, kui tahad loori välja teenida. Sinu õdesid on koolitatud sünnist saati.”

      Inevera seedis uudist. Väljaspool paleed teati, et dama’ting’id hoiduvad meestest. Seda ei paistnud teadvat vaid dama’ting’id ise.

      „Nad hakkavad sind vihkama,” jätkas Kenevah, „aga ka kartma. Kui oled arukas, võid seda ära kasutada.”

      „Kartma?” küsis Inevera. „Everami nimel, miks nad peaksid mind kartma?”

      „Sest viimane tüdruk, kelle arbud kutsusid, istub nüüd sinu ees Damaji’ting’ina,” vastas Kenevah. „See on alati nõnda olnud, juba Kaji aegadest. Arbud näitavad, et sinust võib saada minu järglane.”

      „Minust saab Damaji’ting?” küsis Inevera uskumatult.

      „Võib saada,” kordas Kenevah. „Kui küllalt kaua elad. Sind hakatakse halastamatult jälgima. Mõned kooliõed võivad püüelda sinu soosingut ja teised üritavad sind maha suruda. Sa pead neist tugevam olema.”

      „Ma …” alustas Inevera.

      „Siiski ei tohi sa näida liiga tugevana,” katkestas Kenevah, „muidu tapavad dama’ting’id su enne loorini jõudmist vaikselt ja lasevad arbudel uue valida.”

      Inevera tundis verd soontes tardumas.

      „Sinu jaoks ei jää enam miski endiseks, tüdruk,” ütles Kenevah, „aga lõpuks avastad vahest, et dama’ting’ide palee polegi Suurest basaarist nii erinev.”

      Inevera keeras pea viltu, taipamata, kas naine naljatab, kuid Kenevah ei teinud väljagi, helistades kuldset kellukest kirjutuslaual. Kambrisse sisenesid Qeva ja Melan. „Viige ta Varasalve.”

      Qeva võttis taas Inevera käsivarrest, pooleldi juhtides ja pooleldi tirides ta diivanilt.

      „Melan, sina õpetad talle Kihlatute tavasid,” käsutas Kenevah. „Järgmised tosin vanakuud vastutad sa tema äparduste eest.”

      Melan krimpsutas nägu, aga kummardas sügavalt. „Jah, vanaema.”

      Varasalv ei paiknenud üheski palee seitsmest tiivast. See asetses palee maaaluses osas.

      Nagu pea kõigil Kõrbeoda tähtsatel ehitistel, nii oli ka dama’ting’ide paleel maa all sama palju korruseid kui maa peal. Ülemise rajatisega võrreldes oli paleealune õhu ja sisustuse poolest jahedam. Päris palee värvidest, kullatistest ega lihvist polnud jälgegi. Päikeseta Linnaalune ei sobinud kireva luksusega uhkustamiseks. Siia ei sobinud liigne mugavus.

      Ent paleealuses leidus siiski rohkem toredust kui neis vähestes plonnruumides, mida Inevera pere koduks nimetas. Võlvuvad laed, vägevad sambad ja kaared andsid paljale kivilegi suursugusust ning sinna uuristatud loitsumärgid olid tõelised kunstiteosed. Isegi päikeseta oli siin parajalt soe ja kivipõrandatel kulgesid pehmed, servadesse õmmeldud loitsumärkidega vaibad. Kui alagai’d oleksid mingil viisil siia pühamast pühamasse paika pääsenud, olnuksid Everami Mõrsjad kaitstud.

      Aeg-ajalt möödusid neist koridorides uitavad dama’ting’id. Nood noogutasid mööda kõndides Qevale, kuid Inevera tundis endal puurivaid pilke.

      Nad laskusid trepist alla, minnes läbi veel mitme käigu. Õhk soojenes ja muutus niiskeks. Vaibad kadusid ning marmorpõrandat asendasid rõskusest libedad kahhelkivid. Ühes ukseavas pidas vahti jässakas dama’ting, jõllitades Ineverat varjamatult nagu kass hiirt. Inevera judises, kui nad astusid avarasse kambrisse, kus seinu palistasid tosinad nagid. Enamikus rippus rüü ja pikk valge siidiriba. Kaugemal ees kuulis Inevera naeru ja pladistamist.

      „Võta kleit ära ja jäta põletamiseks põrandale,” ütles Qeva.

      Inevera võttis kähku ära kleidi ja bido – laia riideriba, mis hoidis basaari alalist liiva ja tolmu jalgevahest eemal. Musta bidot kandev Manvah oli õpetanud Ineverat sõlmima seda kiiresti ja tugevalt.

      Melan riietus lahti ning Inevera nägi, et temagi kannab rüü ja siidpükste all bidot, aga sootuks keerukamat, mis oli põhjalikult põimitud vähem kui tolli laiusest siidiribast. Ka pea oli siidi mässitud, see kattis kinni juuksed, kõrvad ja kaela. Nägu jäi paljaks.

      Melan tegi lõua all lahti väikese sõlme ja asus pearätist vabanema. Tema käed liikusid kärmelt, vilunud osavusega, päästes

Скачать книгу