LITMIR.BIZ

Скачать книгу

pole tarvis,” ütles Renna, hüppas üle aia ja seadis sammud väljale.

      „Usu mind, see hobune on ohtlik,” hõikas Jon talle järele. „Oled sa ikka kindel, mida teed?” Renna viipas tõrjuvalt käega ega heitnud Jonile pilkugi.

      Tuulispask ei taganenud, kui Renna lähenes. See oli hea. Pealtnäha ei teinud mära temast välja, aga selle järgi, kuidas hobune kõrvu kikitas, oli Renna veendunud, et talle pööratakse täit tähelepanu.

      Ta laiutas tühje käsi. „Mul ei ole ohelikku. Ega mulle endalegi meeldiks oheliku otsas, nii ei nõua ma seda ka sinult.”

      Tuulispask lasi ta ligemale, ent kui Renna käe sirutas, et hobuse kaela patsutada, tegi loom vilka liigutuse ja võimsad hambad laksatasid. Renna jõudis vaevu sõrmed ära tõmmata, muidu oleks need tal küljest hammustatud.

      „Seda polnud küll vaja!” nähvas Renna, andes märale nina pihta kõva vopsu. Löögi peale läks Tuulispask metsikuks, ajas end tagajalgadele ja vehkis kapjadega, kuid Renna oli valmis. Mitu kuud deemonite küttimist ja nende võlujõu imamist olid muutnud ta tugevamaks ja kärmemaks, kui ta oleks osanud unistadagi, ning nüüd hoogu sattudes tundis ta kätes-jalgades uut laadi kihelust, öise väe mekki päikese all.

      Renna kummardus nagu vili tuules, kuuldes vuhinat, kui põtkivad kabjad mõne tolli kaugusel õhku tabasid. Üha uuesti katsus leilis mära teda lömastada. Võimsad hoobid. Ja väledad. Sellised võisid murda põlludeemoni selgroo.

      Aga Renna liikus sujuvalt ja voolavalt otsekui tantsides ega saanud pihta. See kestis natuke aega ning ta hakkas juba kahtlema, kumb enne järele annab. Uus vägi ta ihuliikmetes oli ainult murdosa öös kogetust. Hobune paistis väsimatu.

      Ent lõpuks perutas Tuulispask juba loiumalt, pinguldades pagemiseks lihased. Renna tõttas juurde, enne kui mära oleks minema kapanud, krabas laka pihku ja viskus hobuse paljale turjale.

      Kui Tuulispask oli varem sõge, siis nüüd tema raev kolmekordistus. Ta võitles nime vääriliselt, kargles ja väänles õhus, lõi takka üles ja galopeeris ringiratast, proovides Rennat maha visata.

      Aga istuma pääsenud Renna ei kavatsenud loobuda. Neiu põimis käed hobuse kurgu alla, mis oli nii jäme, et ta ulatus vaevu kätega oma randmetest haarama. Kui see oli tehtud, muutus võimas kael kogu tema maailmaks, tema ainsaks vastaseks. Millelgi muul polnud tähtsust.

      Ta kogus kokku väiksemadki jõuvarud ning hakkas pitsitama.

      See tundus kestvat igavesti, kuid viimaks rahunes Tuulispask tasapisi. Hobune ei löönud enam takka üles, vaid kihutas karjamaal ringi, koeri hullutades ja teisi hobuseid põgenema sundides.

      Renna jätkas pitsitamist, pikkamisi ja kindlalt, ning varsti vaibus kihutamine tõrksaks sörgiks. Renna naeratas. Tõrksus oli hea.

      Renna laskis käed Tuulispasa kaela ümbert lahti, võttis mõlema peoga lakast ja tiris ägedalt vasakule. Ta naeris valjusti, kui Tuulispask kuulekalt pööras. Põlvedega hobuse külgi ja käega lakka pigistades tõmbas Renna noa ja laksas tera lapiku küljega hobuse laudjale. „Nõõ!”

      Tuulispask sööstis edasi, pistes taas kihutama. Renna torkas noa tuppe ja krabas lakast kahe käega kinni. Väike sakutus sinna-tänna oleks hobust pöörama sundinud, aga Renna ei kiskunud looma pead, juubeldades, kuni tuul pillutas ta pikka patsi ja hobuse jõuline galopp raputas konte.

      Renna kummardus Tuulispasa kõrva äärde. „Sa kuulud öösse, tüdruk. Ma ei lase sul lõpetada Kivisaju kombel. Tõotan sulle.”

      Renna juhtis ta tagasi piirdeaia juurde, kus ootasid Arlen ja ülejäänud, ning peatus seal.

      „Valik on seega tehtud?” küsis Arlen. „Tuulispask?”

      Renna noogutas. „Kuid nime vahetame ära. Saagu tema nimeks Tõotus.”

      Õhtusöök hobusekasvatajate talus oli perekondlik sündmus ning see perekond laienes kõigile sulastele ja pesutüdrukutele, kokku üle kolmekümne inimese. Isegi mõned koerad pikutasid koja seinte ääres asemeil, valmis toidupalakeste poole sööstma. Renna ja Arlen istusid Joni, Glyni ja Niki kõrval, söögipoolise ning vee- ja õllekarahvinide all lookas pika pukkjalgadel laua otsas.

      Jon luges palve Loojale ja Renna nägi, et osa sulaseid vahib Arleni loitsumärkidega nägu. Tema terased kõrvad kuulsid koguni üle Joni hääle, kuidas laua ümber sosistati sõna „Päästja”. Tahtmatult silitasid tema sõrmed noa siledat luust käepidet.

      Jon lõpetas palve ja ajas selja sirgu. „Teie kohta ma ei tea, rahvas, aga minul on kange nälg! Saatke ringi käima.” Liikumatu lauaseltskond ärkaski ellu, kolmkümmend õhtustajat asusid vilunud osavusega üksteisele ulatama lihavaagnaid, köögiviljakausse, leivakannikaid ja kastmekanne.

      Igaüks täitis oma taldriku, nad naersid ja vestlesid süües, kuni päike väljas looja läks. Inimesed piilusid aina Arleni poole, tema aga teeskles, et ei pane tähele, ja tõstis endale kolm korda ette. Ent vaevalt olid taldrikud ära viidud ja piibud süüdatud, kui ta juba püsti kargas.

      „Õhtusöök oli maitsev nagu ikka, Glyn, kuid meil on aeg lahkuda.”

      „Rumal jutt,” ütles Glyn. „Õues on pilkane pimedus. Meil on ruumi küllalt, et saaksite siin magada.”

      „Aitüma kutsumast,” vastas Arlen, „aga meil Reniga on täna öösel pikk maa minna.”

      Glyn kortsutas kulmu, kuid noogutas siiski. „Lasen tüdrukutel teile teemoona pakkida. Looja ise teab, mis teil sadulakottides süüa on.” Ta tõusis ja seadis sammud kööki.

      Arlen pistis käe rüüpõue, ulatades Jonile kukrukese müntidega. „Tõotuse eest.”

      Jon raputas pead. „Sinult siin raha ei küsita, sõnumitooja. Mitte pärast seda, mida sa mu omaste heaks tegid. Lisaks mu pojale aitavad sinu kingitud loitsumärkidega nooled kõigil öös palju paremini magada.”

      Aga Arlen ei jätnud. „Rasked ajad on tulekul, Jon. Rizoni põgenikud tulvavad põhja poole ja ära arva, et sõda viimaks siia ei jõua. Krasialased ihuvad hammast Milnile ja muulegi, ja ei maksa loota, et maa-alused inimeste vastupanusse hästi suhtuvad. Öösiti on nad suurte hulkadena liikvel, eriti kuu kahanemise aegu.”

      Ta surus kukrukese Jonile pihku. „Kulda on mul piisavalt. Ma suudan ausalt maksta selle eest, mida võtan. Jätan teile ka paar loitsumärkidega oda. Kui olete nutikad, lasete oma sepapoistel ja loitsutundjatel neid jäljendada ning valmistate igaühele sellise.”

      Renna asetas käe ta käsivarrele ja otsa vaadates nägi Arlen neiu paluvat pilku. „Võta Kivisadu kaasa. Pole õige teda nõnda luku taga hoida. Tema koht on öös.”

      „Ei vaidle vastu,” ütles Arlen, „kuid me peame kiiresti läbima pika tee ja meil pole mahti veel üht metsikut mustangi endaga Päästjavälule vedada.” Ta heitis pilgu Jonile, lugedes välja lisamündid. „Kas sa saad ta meile järele toimetada?”

      „Võlgnen sulle seda ja rohkemgi,” lausus Jon, „aga ma ei või sulaseid niisuguse reisiga ohtu seada. Kivisadu tõmbab küllap oma vaia maast ja põtkib loitsuringid sassi kohe, kui nad laagrisse jäävad.”

      Arlen noogutas. „Kui Päästjavälule jõuan, saadan puuraidurid teda ära tooma. Nemad suudavad kindlasti säärast hiiglakasvu hobust talitseda.”

      Nad lausa lendasid nüüd mööda maanteed. Varjutants oli sunnitud hoogu tagasi hoidma, et Tõotust järele oodata, aga Renna teadis, et see on vaid aja küsimus.

      „Kui ma olen su loitsudega varustanud,” sosistas ta märale kõrva, „on tema see, kes püüab sinuga sammu pidada.”

      Tõotusel olidki juba Arleni omaloitsitud rauad all, nagu ka Varjutantsul. Üks puudeemon astus maanteele ette ning Renna paiskas eluka võlujõu kärgatuse saatel pikali. Ta peatas ratsu, trampides õnnetul deemonil otsas ja naerdes, kui Tõotus kolli surnuks sõtkus ja esimest korda deemonite võluväge maitses. Mära kihutas piki teed Varjutantsule kannule, vähendades vahemaad uue innuga.

      Veidi enne koitu

Скачать книгу