Viktooria - Oskar Lõvi

Скачать книгу

murelikuks. Meil oli ju nüüd suur pere – kuus last, Alma oli andnud oma tütred ka minu hoole alla. Kaheksaliikmelist peret tuli toita, aga toiduaineid ei lastud vabalt linna tuua.

      Lapsed piirasid mind ümber ja ründasid oma küsimustega. Igalühel oli midagi rääkida, mis vahepeal tehtud või mis juhtunud. Väike Toivo oli näinud Saksa lennukit. Sirje otsis minu taskutest suupärast, Ene aga rääkis, et saksa mehed olid käinud korterit otsimas, tahavad ühte tuba endale.

      “On see tõsi, et sakslased tahavad ühte tuba endale?” küsisin naiselt.

      “Jaa, mingi komisjon käis meie korterit vaatamas ja võttis ühe toa Wehrmacht’ile puhkusel olijate jaoks.”

      “See on võimatu! Tuba läheb meile endale vaja.”

      Olin otsustanud tuua Alma tütred enda juurde elama. See oleks olnud kõige otstarbekam: ühine laud tuleb odavam ja lapsed on meie silma all. Tahtsin kõigest ka Viktooriale teatada.

      “Kas Laursoni tütred on vahepeal siin käinud?” küsisin naiselt.

      “Laursoni? Ah selle Alma lapsed. Ei ole käinud.”

      “Me peame need lapsed nüüd enda hoole alla võtma, neil pole ju ei ema ega isa.”

      “Mõtled sa?”

      “Mitte ainult ei mõtle, vaid pean… peame. Nad on alaealised ja ei suuda veel enda eest hoolitseda. See on minu meelest ristiinimese kohus orvukeste eest hoolt kanda.”

      “Sul on õigus, aga meil endil on juba neli last, Jaangi alles poisike.”

      “Mis sellest, seni kuni mul on kaks kätt ja pea otsas, töötan ma laste pärast, kõigi kuue eest. Omal ajal unistasin kaheteistkümnest lapsest, aga praegu on neid ainult kuus. Mõtle ometi, Viktooria, kuus last, kas pole tore – see on suur rikkus!”

      Viktooria jäi mõttesse. Talle tundus minu vaimustus imelikuna ja uudiseks oli seegi, et olin unistanud kaheteistkümnest lapsest. Sellest ei olnud ma temale kunagi rääkinud. Minu kõva hääle peale tuli Maie tuppa ja vaatas mind samuti imestunult.

      “Kas kuulsid, Maie, ma olen nüüd rikkam kui sina, mul on kuus last. Hakkasin küll hilja peale, aga jõudsin sinust mööda.”

      “Ja sa oled õnnelik?” küsis Maie.

      “Õnnelik muidugi, miks siis mitte?”

      “Mina oma lastekarjaga pole sugugi õnnelik.”

      “Maie, patu asi on nõnda rääkida. Juba Viktooria pärast üksi maksab sul olla õnnelik – milline suurepärane naine see sinu tütar!”

      Haarasin Viktooria ümbert kinni ja keerutasin teda toas ringi. Viktooria säras õnnest, et tal on küll aastates mees, aga ikka veel erk ja särtsu täis.

      Et olin näljane, siis ruttas Maie kööki mulle einet valmistama. Jäime Viktooriaga arutama, kuidas edaspidi toitu muretseda. Naine arvas, et me peame hakkama vajalikke aineid altkäe hankima või tuleb meil minna maale toiduaineid ostma.

      “Kas turult ei saa?” küsisin.

      “Turg on peaaegu tühi. Nähtavasti on maanteel kontrollid, kes ei lase toiduaineid linna tuua.”

      Ma ei vastanud midagi. Mu arusaamad olid segi. Olin seni olnud rõõmus, et vabanesime venelaste rõhumise alt, aga nüüd paistis olukord sama olevat. Rahvas, tema oli võimudele liigseks koormaks, temale ei mõeldud ega tema eest hoolitsetud.

      “Siis ei jää muud üle, kui pean sõitma Kaarnale või Järvalale, et sealt toitu tuua.”

      “Kuidas? Sa ütlesid, et meil ei ole enam autot, kas sa mõtled rongiga minna? Kraam võetakse ju sul niiviisi käest ära.”

      Pagana pihta! Olin unustanud, et meil pole enam autot. Muidugi, rongiga minnes võetakse kraam käest ära, bussid aga ei sõitnud, sest venelased olid need Venemaale viinud. Jäi üle minna jalgsi või hobusega.

      Leidsin enda meelest siiski lahenduse.

      “Kui muud ei aita, siis peame olema valmis toidu hankimiseks althõlma – kas sa saad sellega hakkama?”

      “Ee-ei tea. Aga ema oskab, tema teab…”

      Maie tuli köögist ja viis midagi auravat söögituppa. Ma neelatasin ja küsisin:

      “Ütle, Maie, mida sa lauale paned? Kas toitu ikka veel jätkub?”

      “Kasina võitu, valmistasin lihtsat taluinimese rooga – praadisin liha ja lõin muna peale.”

      “Noh, see on ju suurepärane! Seda ma just tahangi. Aga ütle, kas sa althõlma oskad toidukraami muretseda?”

      “Miks ei mõista, mis kunst see ikka on. Aga hangeldajad nõuavad nüüd Saksa raha.”

      “Saksa raha? Jälle Saksa raha! Ega me veel Saksamaa ole!”

      “Igal pool aina sakslased ja saksa kord, Eesti valitsusest ei räägi enam keegi.”

      “Ainult meie veel räägime…”

      Einetasin kiiresti ja läksin linna. Südamel olid Alma tütred ja ka äriasjad.

      Astusin kõigepealt terasekontorisse, et teatada oma tagasitulekust. Seal üllatasid mind halvad uudised. Katsekojast olid saabunud andmed uue kauba kohta. Selgus, et teras, mida me saime Wirtschaftskommando’lt, ei olnudki teras, vaid lihtne raud ja kehva kvaliteediga pealegi.

      “Niisugust kaupa me müüa ei saa,” ütles Peetson.

      “Ega ei saa küll,” kinnitasin.

      “Vene kaup…”

      “Pidi ju Vene teras olema, mille vankad maha jätsid.”

      “Võimalik, et oli ka terast, aga sakslased võtsid selle omale ja andsid meile ainult raua.”

      “Mis me nüüd teeme? Ainult rauaga me kaubelda ei saa, terast kuskilt võtta ei ole. Saksa toodang läheb kõik sõjaväele ja Rootsist osta pole ka võimalik, sest valuutat ei anta.”

      “Pane või äri uksed kinni.”

      Ohkasime. Peetsoni laup oli kortsus ja Virve käsi jäi masinal seisma. Ainult Sepp istus liikumatult. Siis tõusis ta oma laua tagant üles ja astus minu juurde.

      “Viskame selle rauaga tegelemise nurka ja võtame ärile uue suuna. Hakkame parem toiduainetega kauplema. Seda värki on maal palju, aga linnas ei ole. Asi on lihtne: veame sisse ja teenime korralikult.”

      “Ei tunne seda äri,” arvasin.

      “Mis tundmist siin vaja on. Ostame maalt kokku ja müüme.”

      “Pole paha mõte,” arvas Peetson. “Kaubal pole aega seista – ei jõua halvaks minna ja ei koorma ladu nagu teras või raud.”

      “Me võime sellega isegi rikkaks saada,” lisas Sepp.

      “Spekuleerida ei tohi!” hüüdis Virve vahele.

      “Ega me spekuleeri, me kaupleme,” vastas Sepp.

      “Aga teedel on kontroll, mis ei lase toiduaineid sisse,” teatasin.

      “See pole probleem. Teeme nii nagu kommude ajal – hangime loa kas söökla või Wehrmacht’i enese varustamiseks ja selle kõrval teeme ka ise äri. Fritsudega saab kergesti hakkama, nad on tublid poisid ja saavad olukorrast aru nagu meiegi inimesed, vankadega oli raskem.”

      “Aga mul pole enam autot, Feldpolizei võttis ära.”

      “Ega sõiduautoga polegi midagi teha, peab leidma veoki.”

      “Ma tean üht pruugitud veokit!” hüüdis Peetson. “Ostame ära. Nõuab küll remonti, aga selle laseme ära teha. Tühi asi.”

      “Siis on kõik vajalik olemas: hea mõte, masin, inimesed ja kontor. Kontori nime me vajame, asi peab näima ametlik, riigi ja rahva huvides.”

      Ma ei julgenud äkki midagi otsustada. Võtsin järelemõtlemiseks aega. Mõte oli hea, mehed olid hakkamas, aga asi ise ikka ei kõlvanud. Olime seni kaubelnud terase

Скачать книгу