LITMIR.BIZ

Скачать книгу

meelde. Soojad ilmad, aeg-ajalt kõva äike ja siis taas lämmatav soojus, mis sundis neid pargipuude alt varju otsima. Sellest on varsti kolmkümmend aastat möödas, mõtles ta Slussenile lähenedes ja mäest üles hotelli poole minema hakates. Kolmkümmend aastat, terve põlvkond, ja nüüd tulen ma siia tagasi. Aga seekord olen ma üksi.

      Vestibüül ei tulnud üldse tuttav ette. Peast käis läbi mõte, kas nad olid ikka tõesti selles hotellis elanud. Siis tõrjus ta ootamatult tekkinud ebamugavuse eemale, keelas endal mineviku peale mõelda ja sõitis liftiga oma tuppa teisele korrusele. Ta keeras päevateki kõrvale ja heitis voodisse. Rongireis oli olnud väsitav, vagunis kisasid lapsed ja Alvestast tulid peale purjus noormehed. Ta pani silmad kinni ja püüdis magada. Kui ta võpatusega ärkas, nägi ta kella pealt, et on maganud ainult kümme minutit. Ta tõusis üles ja läks akna juurde. Mis Håkan von Enkega õieti juhtus? Kui ta paneb kokku kõik killud, nii Lindalt kuuldu kui need, mida ta oma kogemustest lisada oskab, siis mis on tulemus? Tal polnud aimugi.

      Ta oli kokku leppinud, et läheb õhtul kell seitse Louise’i juurde. Ta otsustas ka seekord jalutada. Lossist möödudes jäi ta järsku seisma. Siin oli ta olnud koos Monaga, ta teadis seda kindlalt. Samal sillal olid nad peatunud ja rääkinud, kui väsinud neil mõlemal jalad olid. Mälupilt oli nii selge, et ta lausa kuulis tookordset jutuajamist oma kõrvus. Oli hetki, mil teda valdas suur kurbus abielu purunemise pärast. Praegu oligi üks selliseid silmapilke. Ta vaatas veekeeriseid silla all ja mõtles, et peab üha sagedamini kahtlase väärtusega arvet kõige üle, millest ta aja jooksul oli hakanud puudust tundma.

      Louise von Enkel oli teelaud kaetud, kui ta ukse taga kella andis. Naine oli magamatusest kurnatud ja väsinud, kuid ometi kummaliselt rahulik. Elutoa seintel rippusid von Enke suguvõsa esindajate portreed ja süngetes toonides lahingumaalid. Naine jälgis teda, kui ta pilte vaatas.

      „Håkan oli oma suguvõsas esimene mereväeohvitser. Tema isa, vanaisa ja vanavanaisa olid jalaväeohvitserid. Lisaks oli üks onu kuninga kammerhärra, ma ei mäleta, kas Oskar I või Oskar II juures. Selle mõõga seal nurgas sai üks teine sugulane mingi teene eest Karl XIV käest. Håkan väidab, et sugulase ülesandeks oli varustada majesteeti sobivate noorte daamidega.”

      Naine vaikis. Wallander kuulatas eenduval kaminasimsil tiksuvat kella ja summutatud tänavamüra.

      „Mis sa arvad, mis on juhtunud?”

      „Ütlen täiesti ausalt, et ma ei tea.”

      „Kas sel päeval, kui ta kadus, oli midagi ebatavalist? Midagi, mis erines tema tavalisest käitumisest?”

      „Ei. Kõik oli nii nagu ikka. Håkan on väga kindlate harjumustega inimene, kuid ta pole pedant.”

      „Milline ta oli mõned päevad enne? Nädal aega varem?”

      „Tal oli külmetus. Ühel päeval jättis ta hommikuse jalutuskäigu ära. See oli kõik.”

      „Kas ta sai mõne kirja? Kas keegi helistas talle? Kas keegi käis külas?”

      „Ta rääkis mõned korrad oma parima sõbra Sten Nordlanderiga.”

      „Kas too sõber oli ka Djursholmis peol?”

      „Ta oli sel ajal reisil. Håkan ja Sten said tuttavaks, kui nad samal allveelaeval töötasid, Håkan oli kapten ja Sten masinaülem. See pidi olema juba mingil ajal kuuekümnendate lõpus.”

      „Mis tema kadumisest arvab?”

      „Sten on samamoodi mures nagu kõik teised. Ka temal pole mingit seletust. Ta ütles, et tahaks hea meelega sinuga rääkida, kui sa siin oled.”

      Louise istus Wallanderi vastu diivanile. Õhtupäike valgustas järsku tema nägu. Ta vahetas kohta. Wallander mõtles, et Louise on üks neist naistest, kes püüavad oma ilu argise maski taha varjata. Justkui tema mõtteid lugedes naeratas naine talle ebakindlalt. Wallander võttis märkmiku ja kirjutas Sten Nordlanderi telefoninumbrid üles. Ta pani tähele, et naine teadis nii tavalise kui ka mobiiltelefoni numbrit peast.

      Nad rääkisid terve tunni, Wallanderi meelest ei õnnestunud tal teada saada midagi, mida ta juba poleks teadnud. Siis näitas naine talle abikaasa töökabinetti. Wallander silmitses laualampi.

      „Tal põles öösiti tuli.”

      „Kes seda rääkis?”

      „Linda mainis mulle. Muu hulgas ka seda lampi.”

      Naine tõmbas rääkides paksud kardinad ette. Wallander tundis ruumis vaevutajutavat tubakalõhna.

      „Ta kartis pimedat,” ütles Louise ja pühkis ühelt raskelt tumedalt kardinalt tolmukübemeid. „Tema meelest oli see piinlik. Aga allveelaevades hakkas ta pimedat kartma. Hirm tuli alles tükk aega hiljem, kui ta oli juba merelt ära tulnud. Ma pidin talle lubama, et ei räägi sellest mitte kellelegi.”

      „Ometigi teab su poeg seda? Ja tema omakorda rääkis Lindale.”

      „Håkan nähtavasti rääkis sellest Hansule, ma ei teadnud seda.”

      Kaugemal helises telefon.

      „Tunne ennast nagu kodus,” ütles naine ja läks kõrgetest tiibustest välja.

      Wallander tabas ennast seda naist samamoodi silmitsemast nagu ta tavaliselt vaatas Kristina Magnussoni. Ta istus roostepruunist puidust ja rohelisest nahast seljatoe ning istmeosaga kirjutuslauatoolile. Siis vaatas ta toas aeglaselt ringi. Ta pani lambi põlema. Lüliti ümbrus oli tolmune. Wallander tõmbas sõrmega üle poleeritud mahagonpinna. Siis kergitas ta laual olevat kirjutusalust. See harjumus oli tal tekkinud juba Rydbergi juures õpipoisiks olemise ajal. Kui nad läksid kuriteopaigale, kus oli kirjutusalus, alustas Rydberg alati sellest. Tavaliselt polnud selle all midagi. Aga Rydberg seletas mõistatuslikul toonil, et ka tühi pind on oluline jälg.

      Laual olid mõned pliiatsid, suurendusklaas, luigekujuline portselanvaas, väike kivike ja karp knopkasid. See oli kõik. Ta pööras aeglaselt tooli ja vaatas toas ringi. Seintel olid allveelaevade ja teiste sõjalaevade raamitud fotod. Suur värviline pilt Hansust, tudengimüts peas. Pulmapilt, millel Håkan oli mundris. Tema ja Louise üles tõstetud mõõkadest moodustunud auvärava alt läbi tulemas. Vanade inimeste fotod, mehed peaaegu alati mundris. Ühel seinal rippus maal. Wallander tõusis ja läks seda lähemalt uurima. Trafalgari lahingu romantiline kujutis, surev Nelson kahuritorule toetumas, tema ümber põlvitamas nutvad meremehed. Maal üllatas teda. Labane pilt oli vastuolus ülejäänud korteri maitsekusega. Miks oli korteriperemees selle seinale riputanud? Wallander võttis pildi ettevaatlikult maha ja pööras selle ringi. Tagaküljel polnud mingit teksti. Tühi kirjutusalus, viletsa maali tühi tagakülg. Liiga hilja on hakata praegu tuba läbi otsima, mõtles ta. Kell on varsti pool üheksa, see võtab mitu tundi aega. Parem alustada homme hommikul. Ta lahkus ruumist ja läks tagasi elutuppa. Louise tuli köögist. Wallander aimas nõrka alkoholilõhna, kuid polnud selles siiski päris kindel. Nad leppisid kokku, et ta tuleb järgmisel hommikul kell üheksa tagasi. Kui Wallander oli esikus jope selga pannud, lõi ta järsku kõhklema.

      „Sa oled väsinud moega,” ütles ta. „Kui palju sa õieti magad?”

      „Paar tundi ehk. Kuidas ma saaksingi selles teadmatuses magada?”

      „Kas tahad, et ma jään siia?”

      „See on sinust kena, aga pole vaja. Ma olen harjunud üksi olema. Ära unusta, et ma olen meremehe naine.”

      Wallander läks kogu pika tee hotelli jala, tegi tee peal peatuse ühes odavana paistnud Itaalia restoranis, kus toidu tase oli samuti keskpärane. Tahtmata unetuna voodis pikutada võttis ta pool unerohutabletti. Ta mõtles süngelt, et valgelt tabletipurgilt korgi mahakeeramine selleks, et und ligi meelitada, ongi viimasel ajal kogu tema pidutsemine.

      Järgmine päev algas samamoodi nagu eelmise õhtu külaskäik. Louise pakkus talle teed. Ta nägi, et naine ei olnud öö jooksul eriti sõba silmale saanud.

      Louise’i telefonile oli Wallanderi jaoks jätnud teate komissar Ytterberg, kes vastutas kadumisega seotud asjaolude uurimise eest. Louise ulatas talle juhtmeta telefoni, tõusis ja läks kööki. Seinal rippuvast peeglist nägi Wallander, et naine seisab liikumatult

Скачать книгу